inimese ära, ütles ta, aga teiselt poolt
teeme just seeläbi, et me teda ära kasutame,
sellisest lollpeast inimese, tehes temast oma hääletoru ja surudes temasse sisse oma mõtted, tunnistan, et alguses üsna hoolimatult; me teeme ühest Burgenlandi lollpeast, nagu Irrsigler seda oli, Burgenlandi inimese. Enne minuga kokku sattumist polnud ju Irrsigleril aimugi näiteks muusikast, ei mingist kunstist, tegelikult mitte millestki, isegi oma lollusest mitte. Nüüd on Irrsigler jõudnud kaugemale kui kõik need kunstiajaloolised lobamokad, kes tulevad päev päeva järel siia ja pasundavad inimestel kõrvad täis oma kunstiajaloolist nõdrameelsust. Irrsigler on jõudnud kaugemale kui need kunstiajaloolised pläralõuad, kes oma lobaga hävitavad iga päev terveks eluks tosinaid kooliklasse, keda nad enda ees ajavad. Kunstiajaloolased on need tegelikud kunstihävitajad, ütles Reger. Kunstiajaloolased lobisevad nii kaua kunstist, kuni on ta surnuks lobisenud. Kunstiajaloolased lobisevad kunsti surnuks. Jumal küll, mõtlen ma sageli siin pingil istudes, kui kunstiajaloolased oma abituid karjasid minust mööda kihutavad – kui kahju kõigist neist inimestest, kellest just needsamad kunstiajaloolased kunsti välja ajavad, lõplikult välja ajavad, ütles Reger. Kunstiajaloolaste töö on kõige hullem töö, mis olemas, ja lobisev kunstiajaloolane – ning kunstiajaloolased ongi ju ainult lobisejad – tuleb piitsaga välja ajada, kunstimaailmast välja kihutada, ütles Reger, välja kihutada kunstimaailmast tuleb kõik need kunstiajaloolased, sest kunstiajaloolased on need tegelikud kunstihävitajad ja me ei peaks laskma kunstiajaloolastel kui kunstihävitajatel kunsti ära hävitada. Mõnda kunstiajaloolast kuulates läheb meil süda pahaks, ütles ta, kunstiajaloolast kuulates näeme, kuidas hävitatakse kunst, millest ta lobiseb, kunstiajaloolase loba käes tõmbub kunst krimpsu ja hävineb. Tuhanded, kümned tuhanded kunstiajaloolased lobisevad kunsti surnuks ja hävitavad ta, ütles Reger. Kunstiajaloolased on need tegelikud kunstitapjad, mõnda kunstiajaloolast kuulates võtame osa kunsti hävitamisest. Seal, kus üles astub kunstiajaloolane, hävitatakse kunsti – see on tõde. Nii olen ma oma elus vaevalt vihanud midagi sügavama vihaga kui kunstiajaloolasi, ütles Reger. Kuulata Irrsiglerit seletamas mingit pilti mõnele, kel pole asjast aimugi, on puhas rõõm, ütles Reger, sest mõne kunstiteose seletamise seisundis pole ta kunagi lobiseja, pole lobamokk, vaid üksnes tagasihoidlik valgustaja ja reporter, kes jätab vaatajale kunstiteose avatuks ega sulge seda oma lobaga. Temale, Irrsiglerile õpetasin ma aastakümnete jooksul, kuidas seletada kunstiteoseid kui vaatlust. Aga loomulikult pärineb kõik, mida Irrsigler ütleb, minult, ütles Reger siis, loomupäraselt pole tal midagi oma, kuid see minu peast pärit parim, ehkki külge õpitud, käib puhuti ometi asja eest. Niinimetatud kujutav kunst on minutaolisele muusikateadlasele ülimalt kasulik, ütles Reger, mida rohkem ma keskendusin muusikateadusele, ja tõesti, mida rohkem ma end muusikateadusse kinni kiilusin, seda põhjalikumalt tegelesin ma niinimetatud kujutava kunstiga; ümberpöördult mõtlen ma, et näiteks maalikunstnikule on suurimaks kasuks pühenduda muusikale, nii et tema, kes on kavaks võtnud eluaeg maalida, tegeleb eluaeg ka muusikauuringutega. Kujutav kunst täiendab kõige imelisemal viisil muusikakunsti ja üks on alati hea teise jaoks, ütles ta. Ma ei suudaks üldse ette kujutada oma muusikateaduslikke uuringuid ilma suhtluseta niinimetatud kujutava kunstiga, iseäranis maalikunstiga, ütles ta. Ma teen oma muusikatööd sellepärast nii hästi, et tegelen samaaegselt ja mitte vähem entusiastlikult ning intensiivselt maalikunstiga üldse. Mitte ilmaasjata ei käi ma juba rohkem kui kolmkümmend aastat Kunstiajaloo Muuseumis. Teised lähevad ennelõunal kõrtsi ning joovad kolm või neli klaasi õlut, mina võtan istet siin ja vaatlen Tintorettot. Vahest on see hullus, nagu te ilmselt mõtlete, kuid ma ei suuda teisiti. Mõnele on armsaimaks aastakümnetepikkuseks harjumuseks juua ennelõunati kõrtsis kolm või neli klaasi õlut, mina tulen Kunstiajaloo Muuseumi. Mõni käib kella üheteistkümne paiku hommikupoolikul vannis, et päeva ponnistustest üle saada, mina lähen Kunstiajaloo Muuseumi. Kui meil on siis veel ka üks Irrsigler, oleme õnnega koos, ütles Reger. Tegelikult pole ma lapsepõlvest peale vihanud midagi nii väga kui muuseume, ütles ta, loomult olen ma muuseumivihkaja, kuid tõenäoliselt just sel põhjusel astun ma juba üle kolmekümne aasta siia sisse, luban endale seda kahtlemata vaimust tingitud absurdi. Nagu teate, ei käi ma Bordone saalis Bordone pärast, isegi mitte Tintoretto pärast, ehkki pean
Valge habemega meest siiski üheks kõige suurepärasemaks maaliks, mis iial maalitud, ma käin Bordone saalis selle pingi pärast ja ideaalse valgusmõju pärast mu vaimuseisule, tõepoolest selle ideaalse temperatuuri pärast just Bordone saalis – ja Irrsigleri pärast, kes ainult Bordone saalis on ideaalne Irrsigler. Ja ausalt öeldes ei peaks ma iialgi vastu näiteks Velázqueze läheduses. Rääkimata hoopiski Rigaud’st ja Largillier’st, keda ma väldin kui katku. Siin Bordone saalis on mul parim mediteerimisvõimalus, ja kui mul peaks ükskord tahtmist olema siin pingil midagi lugeda, näiteks oma armastatud Montaigne’i ja oma vahest veelgi rohkem armastatud Pascali või oma veel palju rohkem armastatud Voltaire’i – nagu näete, on minu armastatud kirjanikud kõik prantslased, ei ainsatki sakslast –, siis siin võin ma seda teha kõige meeldivamal ja kasulikumal viisil. Bordone saal on mulle nii mõtlemis- kui lugemistuba. Ja kui ma tahan kord sõõmu vett juua, siis toob Irrsigler mulle klaasi, mul pole vaja isegi püsti tõusta. Mõnikord inimesed imestavad nähes, kuidas ma siin pingil istudes oma Voltaire’i loen ja sinna juurde klaasist selget vett joon, nad imestavad, raputavad pead ja lähevad edasi, ja tundub, nagu peaksid nad mind hulluks, kel on eriline riiklikult lubatud narrivabadus. Kodus ei loe ma juba aastaid enam ühtki raamatut, siin Bordone saalis olen ma juba sadu raamatuid läbi lugenud, kuid see ei tähenda, nagu oleksin ma kõik need raamatud siin Bordone saalis
lõpuni lugenud, ma pole kunagi oma elus ühtki raamatut
lõpuni lugenud, suuresti kuulub minu lugemisviis andekale lehitsejale, seega mehele, kes parema meelega sirvib kui loeb, kes niisiis keerab tosinaid, teatud asjaoludel sadu lehekülgi, enne kui neist ainsatki loeb; aga kui see mees mõne lehekülje loeb, siis loeb ta seda nii põhjalikult nagu ei keegi teine ja suurima lugemiskirega, mis mõeldav. Peate teadma, et ma olen rohkem lehitseja kui lugeja, ja lehitsemine meeldib mulle täpselt niisama palju kui lugemine, ma olen oma elus miljoneid kordi rohkem lehti keeranud kui lugenud, aga lehekeeramine pakkus mulle ikka vähemalt niisama palju rõõmu ja tõelist vaimulõbu nagu lugemine. On siiski parem lugeda ühtekokku kolm lehekülge mõnest neljasajaleheküljelisest raamatust tuhat korda põhjalikumalt kui tavaline lugeja, kes loeb kõike, aga mitte ainsatki lehekülge põhjalikult, ütles ta. On parem lugeda mõnest raamatust ülima intensiivsusega kaksteist rida ning läbistada need seega täielikult, nagu võib öelda, kui lugeda terve raamat
normaalse lugejana, kes lõpuks tunneb oma loetud raamatut täpselt niisama vähe nagu lennureisija maastikku, millest ta üle lendab. Ta ei adu ju koguni piirjooni. Nii loevad tänapäeval kõik inimesed kõike lennult, nad loevad kõike ega tunne midagi. Mina astun raamatusse sisse ja asun sinna elama koos naha ja karvadega, nagu võite kujutleda, jään paigale mõne filosoofilise töö ühele või kahele leheküljele, nagu oleksin ma astumas maastikule, loodusse, riiki, mõnda maailma üksikasja, kui soovite, et üleni ja mitte ainult poole jõu ning südamega sellesse üksikasja sisse tungida, seda uurida, et siis, kui see on kõige minu käsutuses oleva põhjalikkusega läbi uuritud, teha järeldusi terviku osas. Kes loeb kõike, pole millestki aru saanud, ütles ta. Pole tarvis lugeda kogu Goethet, kogu Kanti, pole ka tarvis lugeda kogu Schopenhauerit; paar lehekülge
Wertherit, paar lehekülge
Valiksugulusi, ja lõpuks teame mõlemast raamatust rohkem kui neid algusest lõpuni lugenud olles, mis jätab meid igal juhul ilma puhtaimast lõbust. Kuid selle drastilise enesepiiramise juurde kuulub nii palju julgust ja nii palju vaimujõudu, et seda leidub ainult väga harva ja et me ise seda vaid harva ilmutame; lugev inimene nagu lihasööjagi on kõige vastikumal viisil ablas ning lihasööja kombel rikub ta endal kõhu ja tervise üldse, rikub pea ja kogu vaimse eksistentsi. Isegi mõnest filosoofilisest traktaadist saame paremini aru, kui me ei söö seda ühe hooga
tervenisti ära, vaid nopime välja ainult ühe detaili, mille kaudu jõuame siis tervikuni, kui meil veab. Suurimat lõbu pakuvad meile ju fragmendid, nagu me tunneme ju elustki suurimat lõbu siis, kui silmitseme seda fragmendina, ja kui õudne on meile tervik ja tegelikult see valmissaanud täiuslikkus. Alles siis, kui meil on õnne teha tervik, midagi valmit, koguni täiuslikku fragmendiks, ja kui me hakkame seda lugema, tunneme sellest suurt, teatud asjaoludel suurimat lõbu. Tervikuna ei saa meie ajastut juba pikka aega enam välja kannatada, ütles ta, ainult seal, kus me näeme fragmenti, on ta meile talutav. Tervik ja täiuslik on meile talumatu, ütles ta. Nii on mulle tegelikult ka kõik
