nähes. Iga päev üles ärgates ajab see meie riik meil südame pahaks, ja tänavale minnes hakkab meil süda pööritama riigiinimestest, kes selles riigis elavad. Inimkond on gigantne riik, millest meil ausalt öeldes läheb hommikul ärgates iga kord süda pahaks. Nii nagu kõik inimesed, elan ma riigis, mis ajab mul südame pahaks, kui ma üles ärkan. Õpetajad, kes meil on, õpetavad inimestele riiki ja kõiki riigi kohutavusi ja jubedusi, kõiki riigi valskusi, ainult mitte seda, et riik ise
on kõik need kohutavused ja jubedused ja valskused. Juba aastasadu võtavad õpetajad oma õpilased riigipihtide vahele ning piinavad neid aastate ja aastakümnete kaupa ning lömastavad nad. Siis lähevad need õpetajad oma õpilastega riigi ülesandel muuseumi ning teevad oma nürimeelsusega õpilastele kunsti vastikuks. Aga mida on see seintel rippuv kunst muud kui
riigikunst, mõtlen ma. Reger räägib kunstist rääkides ainult
riigikunstist, ja
niinimetatud vanadest meistritest rääkides räägib ta ikka vaid vanadest riigimeistritest. Sest neil seintel rippuv kunst pole ju midagi muud kui riigikunst, vähemalt see, mis ripub siin Kunstiajaloo Muuseumi maaligaleriis. Kõik need siin seintel rippuvad pildid pole ju midagi muud kui riigikunstnike pildid.
Katoliiklikule riigikunstile meelepärased, ei muud. Ikka ja jälle üksnes pale, nagu Reger ütleb, mitte nägu. Ikka ja jälle üksnes pää, mitte pea. Kokkuvõttes ikka vaid esikülg ilma tagaküljeta, ikka jälle ju ainult vale ja valskus ilma tegelikkuse ja tõeta. Kõik need maalikunstnikud polnud ju muud kui läbi ja lõhki võltsid riigikunstnikud, kes vastasid oma tellijate edevusele, selles pole isegi Rembrandt erandiks, ütleb Reger. Vaadake seda Velázquezt – ei muud kui riigikunst, seda Lottot, Giottot – ikka ju vaid riigikunst, nagu see natsidele eelnenud ja neile algpildiks olnud kohutav Dürer, kes pani looduse lõuendile ja tappis selle,
see õudne Dürer, nagu Reger väga sageli ütleb, sest ta tõepoolest vihkab Dürerit kõige sügavamal kombel,
seda Nürnbergi tsiseleerimiskunstnikku. Riigi tellimusel tehtud kunstiks nimetab Reger siin seintel rippuvaid pilte, mille hulka kuulub isegi
Valge habemega mees. Need niinimetatud vanad meistrid teenisid ikka vaid riiki või kirikut, mis teeb sama välja, ütleb Reger ikka ja jälle, keisrit või paavsti, mõnda hertsogit või peapiiskoppi. Nõnda nagu on utoopia niinimetatud vaba inimene, nii on alati utoopia, hullumeelsus olnud niinimetatud vaba kunstnik, ütleb Reger sageli. Kunstnikud, need niinimetatud suured kunstnikud, ütleb Reger, mõtlen ma, on lisaks veel kõigist inimestest need kõige süümevabamad, nad on veel palju süümevabamad kui poliitikud. Kunstnikud on need kõige võltsimad, veel palju võltsimad poliitikutest, niisiis kunstikunstnikud on veel palju võltsimad riigikunstnikest, kuulen ma nüüd taas Regerit ütlemas. Kunst pöördub ju alati kõikvõimsuse ja selle ilma vägevate poole ning maailmast ära, ütleb Reger tihti, see on tema alatus. Armetu on see kunst ja muud ei midagi, kuulen ma nüüd Regerit eile ütlemas, sellal kui silmitsen teda täna Sebastiano saalis seistes. Miks kunstnikud õieti maalivad, kui ometi on ju olemas loodus, küsis Reger endalt eile jälle kord. Isegi kõige erakordsem kunstiteos on ju üksnes armetu ning täiesti mõttetu ja otstarbetu vaev loodust järele aimata, jah, järele ahvida, ütles ta. Mis on Rembrandti ema maalitud nägu võrrelduna minu enda ema tegeliku näoga, küsis ta jälle. Mida on Doonau jõeaasad, millest ma võin läbi
minna, samas neid
nähes, võrrelduna
maalitutega, ütles ta. Minu jaoks pole midagi vastikumat, ütles ta eile, kui maalitud võim. Võimumaalikunst, muud ei midagi, ütles ta.
Jäädvustada, ütlevad inimesed,
dokumenteerida, kuid nagu teame, saab sellest ju ainult midagi võltsi ja tõepäratut, jäädvustatakse ja dokumenteeritakse ainult tõepäratut ja võltsi, järeltuleval maailmal ripub seintel üksnes tõepäratu ja võlts, ainult tõepäratus ja valskus on raamatutes, mille meile on pärandanud niinimetatud suured kirjanikud, ainult tõepäratus ja valskus piltidel, mis ripuvad neil seintel. See, kes seal seinal ripub, pole ju kunagi see, keda kunstnik maalis, ütles Reger eile. See, kes seinal ripub, pole ju see, kes elas, ütles ta. Muidugi, ütles ta, ütlete teie, et see on
kunstniku vaatepunkt, kunstniku, kes selle pildi maalis, see peab paika, kuigi on võlts vaatepunkt, vähemalt selles osas, mis puutub siin muuseumis rippuvatesse piltidesse, on see ikka vaid
vastava kunstniku katoliiklik riigivaatepunkt, sest kõik, mis siin ripub, pole ju midagi muud kui katoliiklik riigikunst ja seeläbi, nagu ma pean ütlema, labane kunst, olgu ta nii suurepärane kui tahes, see on üksnes labane katoliiklik riigikunst. Niinimetatud vanad meistrid on ennekõike siis, kui neist mitut kõrvuti vaadelda, seega nende kunstiteoseid kõrvuti vaadelda, valskuseentusiastid, kes on katoliiklikule riigile, see tähendab, katoliiklikule riigimaitsele hõlma alla pugenud ja end sellele maha müünud, ütles Reger. Selles mõttes on meil tegu ainult läbi ja lõhki masendava katoliku kunstiajalooga, läbi ja lõhki masendava katoliku maaliajalooga, mis leidis oma teema ikka taevas ja põrgus, ent mitte kunagi maa peal, ütles ta. Kunstnikud ei maalinud seda, mida nad oleksid pidanud maalima, vaid üksnes seda, mida neilt oli tellitud või mis tõi neile raha ja kuulsust, ütles Reger. Kunstnikud, kõik need vanad meistrid, kelle ees ma enamik aega tunnen vastikust nagu ei millegi muu ees ja kes on minus juba alati õudust äratanud, ütles ta, teenisid ikka vaid mõnda isandat, ei kunagi iseennast ja seega inimkonda. Nad maalisid ju ikka vaid seestpoolt teeseldud maailma, mille eest lootsid saada raha ja kuulsust; kõik nad maalisid ainult seda mõttes pidades, raha- ja kuulsushimust, mitte sellepärast, et nad tahtnuks kunstnikud olla, vaid ainult selleks, et saada kuulsaks või raha või kuulsust ja raha koos. Euroopas maalisid nad ikka ainult katoliku jumalale abiks ja talle pihku töötades, ütles Reger, katoliku jumalale ja tema katoliku jumalatele. Iga ükskõik kui geniaalne tõmme nende niinimetatud vanade meistrite pintslist on vale, ütles ta. Maailmaehtimiskunstnikeks nimetas ta eile neid, keda ta tõepoolest vihkas ning kes ühteaegu on teda alati ja kogu tema armetu elu jooksul köitnud. Euroopa katoliiklike valitsejate võltsreligioossed dekoreerimisabilised, ei midagi muud ole need vanad meistrid, te näete seda igast värvilaigust, mille need kunstnikud on häbenematult lõuendile vajutanud, mu armas Atzbacher, ütles ta. Teie peate muidugi ütlema, et see on suurim maalikunst, ütles ta eile, kuid ärge unustage seejuures mainimast ka seda või vähemalt sellele mõtlemast, vähemalt endamisi mõtlemast, et see on ka nurjatu maalikunst, selle kunsti nurjatus on ühteaegu religioossus, see on tema juures vastik. Kui te jääte, nagu mina üleeile, tunniks ajaks seisma Mantegna ette, siis tekib teil järsku tahtmine see Mantegna seinalt maha rebida, sest te tajute teda korraga päris suure maalitud alatusena. Või kui olete mõnda aega seisnud Biliverti või Campagnola ees. Need inimesed maalisid ju ainult elatise ja raha saamiseks ning et pääseda taevasse, mitte põrgusse, mida nad kartsid eluaeg nagu ei midagi muud, ehkki pea oli neil ju väga arukas, kuid iseloom siiski väga nõrk. Maalikunstnikel üldse pole hea iseloom, vaid koguni alati väga halb, ning seepärast oli neil ka ikka väga halb maitse, ütles Reger eile, te ei leia ainsatki niinimetatud suurt kunstnikku või ütleme niinimetatud vana meistrit, kellel olnuks hea iseloom
ja hea maitse, ja hea iseloomu all mõistan ma päris lihtsalt äraostmatut iseloomu. Kõik need kunstnikud kui vanad meistrid olid äraostetavad ja see teeb nende kunsti mulle nii vastumeelseks, ütles Reger. Ma mõistan neid kõiki ja nad on mulle ülimalt vastumeelsed. Vastik on mulle kõik, mida nad maalisid ja mis on siia üles riputatud, mõtlen ma sageli, ütles ta eile, ja ometi ei pääse ma juba aastakümneid sellest, et seda uurida. See on see koletu, ütles ta eile, et ma tajun neid vanu meistreid ülimalt vastikutena ja ometi aina uurin neid. Aga nad on eemaletõukavad, see on päris selge, ütles ta eile. Need vanad meistrid, nagu neid nüüd juba sajandeid nimetatakse, peavad vastu üksnes pealiskaudsele vaatlusele;
kui me vaatleme neid süvenenult, siis nad aegamööda kaotavad, ja lõpuks, kui me oleme neid tõesti ja päriselt, see tähendab, nii põhjalikult kui võimalik pikemat aega uurinud, siis nad kaovad, on koost pudenenud ning neist jääb meile pähe ainult lääge ja enamasti päris kole maitse. Suurim ja tähtsaim kunstiteos lasub meil lõpuks ometi raskelt peas tohutu alatuse ja valede klombina, otsekui mõni liiga suur lihakamakas kõhus. Kunstiteos köidab meid ja lõpuks on ta ometi naeruväärne. Kui te võtate endale mõnikord aega ja loete Goethet süüvinumalt kui tavaliselt ja palju intensiivsemalt kui tavaliselt ja palju häbematumalt kui tavaliselt, siis tundub loetu teile lõpuks naeruväärsena, ükspuha, mis see on, teil pruugib ainult lugeda seda tihemini kui normaalselt ja see muutub vaieldamatult naeruväärseks ning koguni kõige arukam on lõpuks lollus. Häda teile, kui te süüvinumalt loete, te rikute kõik loetu ära. Ükskõik, mida te loete – lõpuks muutub see naeruväärseks ja pole viimaks midagi väärt. Hoiduge kunstiteostesse sisse tungimast,
