tõepoolest ülepäeviti Kunstiajaloo Muuseumis ja seda juba aastakümneid, ei käi mina Kunstiajaloo Muuseumis ülepäeviti, vaid ainult siis, kui mul on tahtmist ja tuju. Ja Regerit kohata tahtes ei pea ma ju tingimata Kunstiajaloo Muuseumi minema, mul pruugib ainult üles otsida hotell Ambassador, kuhu ta läheb ju alati pärast Kunstiajaloo Muuseumist lahkumist. Ambassadoris kohtan ma Regerit tahtmise korral ju iga päev. Ambassadoris on tal oma aknanurk ja nimelt see laud niinimetatud
juudilaua kõrval, mis seisab
ungari laua ees, mis seisab
araabia laua taga, kui vaadata Regeri laua juurest halliukse poole. Muidugi lähen ma palju parema meelega Ambassadori kui Kunstiajaloo Muuseumi, aga kui ma ei suuda ära oodata, kuni Reger Ambassadori tuleb, lähen juba kella üheteistkümne paiku Kunstiajaloo Muuseumi, et kohata teda, oma mõtteisa. Hommikupooliku veedab Reger Kunstiajaloo Muuseumis, pärastlõuna Ambassadoris, kella poole üheteistkümne paiku läheb ta Kunstiajaloo Muuseumi, kella poole kolme paiku Ambassadori. Lõunani on talle meeldiv kaheksateistkümnekraadine temperatuur Kunstiajaloo Muuseumis, pärastlõunal tunneb ta ennast paremini soojas Ambassadoris, kus on alati kakskümmend kolm kraadi. Pärastlõunal ei mõtle ma enam nii meelsasti ja nii intensiivselt, ütleb Reger, nii võin ma endale Ambassadori lubada. Kunstiajaloo Muuseum on minu
vaimuloomepaik, ütleb ta, Ambassador on nii-öelda mu
mõtte-ettevalmistusmasin. Kunstiajaloo Muuseumis tunnen ma end hüljatuna, Ambassadoris turvalisena, ütleb ta. See vastandlikkus – Kunstiajaloo Muuseum–Ambassador – on see, mida mu mõtlemine vajab nagu ei midagi muud, hüljatus ühelt poolt, turvalisus teiselt poolt, õhustik Kunstiajaloo Muuseumis ühelt poolt ja õhustik Ambassadoris teiselt poolt, hüljatus ühelt poolt, turvalisus teiselt poolt, mu armas Atzbacher; minu mõttesaladus tugineb sellele, ütles ta, et ma veedan ennelõuna Kunstiajaloo Muuseumis ja pärastlõuna Ambassadoris. Ja mida on vastandlikumat kui Kunstiajaloo Muuseum, niisiis Kunstiajaloo Muuseumi maaligalerii, ja Ambassador. Ma olen teinud Kunstiajaloo Muuseumi endale täpselt samaviisi vaimuharjumuseks nagu Ambassadori, ütles ta. Nende arvustuste kvaliteet, mida ma kirjutan Times’ile – ma muide teen sinna kaastööd juba kolmkümmend neli aastat –, ütles ta, tugineb tõepoolest sellele, et ma käin Kunstiajaloo Muuseumis ja Ambassadoris, Kunstiajaloo Muuseumis igal
teisel ennelõunal, Ambassadoris
igal pärastlõunal. Ainult see harjumus päästis mind pärast mu naise surma. Mu armas Atzbacher, ilma selle harjumuseta oleksin minagi juba surnud, ütles Reger eile. Iga inimene vajab sellist harjumust ellujäämiseks, ütles ta. Ja olgu see kas või kõige jaburam harjumus – ta vajab seda. Regeri olek paistab olevat paranenud, ta kõneviis on jälle seesama nagu enne naise surma. Ta ütleb küll, et on nüüd niinimetatud
surnud punktist üle saanud, kuid ometi kannatab ta terve elu selle all, et naine ta üksinda jättis. Ikka jälle ütleb ta, et ta olnud eluaegses eksituses, nagu jätaks
tema oma naise maha, nagu sureks
tema naisest varem; kuna naise surm oli siiski saabunud nii äkki, oli ta veel paar päeva enne naise surma kaljukindlalt veendunud, et
naine elab temast kauem;
tema oli terve,
mina olin haige, nõnda, selles arvamuses ja selles usus elasime ikka, ütles ta. Ükski inimene pole iial nii terve olnud kui minu naine,
ta elas oma elu tervises, sellal kui minu eksistents kulges ikka haiguses, surmahaiguses, ütles ta. Naine oli terve, tema oli tulevik, mina olin alati haige, mina olin minevik, ütles ta. Talle polevat kunagi pähe tulnud, et ta peab ükskord ilma naiseta ja tõepoolest üksinda elama, see polnud minu jaoks mingi mõte, ütles ta. Ja kui naine surebki enne mind, siis järgnen talle võimalikult ruttu, olevat ta alati mõelnud. Nüüd tulevat tal ühelt poolt täpselt niisamuti saada hakkama eksitusega, et naine sureb pärast teda, nagu tõsiasjaga, et ta ennast pärast naise surma ei tapnud, niisiis ei järgnenud talle surma, nagu oli kavatsenud. Kuna ma alati teadsin, et naine on minu jaoks kõik, ei suutnud ma loomulikult mõelda edasielamisele pärast teda, mu armas Atzbacher, ütles ta. Sellest inimlikust ja tõepoolest inimvääritust nõrkusest, sellest argusest ei järgnenud ma talle, ütles ta, ei tapnud ennast pärast naise surma, vastupidi, nagu mulle nüüd paistab (ütles ta eile!), sain tugevaks, mõnikord tundub mulle viimasel ajal, nagu oleksin ma nüüd tugevam kui iial varem. Ma ripun nüüd veelgi enam elu küljes kui enne, uskuge või mitte, ma olen tõesti suurima taltsutamatusega elu külge klammerdunud, ütles ta eile. Ma ei taha seda tunnistada, aga ma elan veelgi intensiivsemalt kui enne naise surma. Tõsi küll, mul võttis rohkem kui aasta, et seda mõtet üldse mõtelda, aga nüüd mõtlen ma seda mõtet täiesti häbenematult, ütles ta. Mis mind nii erakordselt rõhub, on ju see fakt, et nõnda vastuvõtlik inimene, nagu minu naine oli, sureb
kõigi nende tohutute teadmistega, mida mina olin talle andnud, nii et võtab need tohutud teadmised surma kaasa, see on see kohutav, veelgi kohutavam kui tõsiasi, et naine surnud on, ütles ta. Me pistame ja topime endast kõik sellisesse inimesse sisse ja ta jätab meid, sureb ära, alatiseks, ütles ta. Ja lisaks tuleb veel
see ootamatus, tõsiasi, et me ei näinud selle inimese surma ette, mitte hetkekski ei näinud ma oma naise surma ette, ma vaatasin teda, nagu oleks tal igavene elu, ei mõelnud kunagi tema surmale, ütles ta, nii nagu elaks ta tõepoolest
minu teadmistega otsatusse sisse kui otsatus, ütles ta. Tõepoolest ülepeakaela surm, ütles ta. Me võtame sellist inimest igaviku pähe, see on eksitus. Oleksin ma teadnud, et ta mul ära sureb, siis oleksin talitanud täiesti teisiti, nii aga ei teadnud ma, et ta sureb ja veel enne mind ning talitasin täiesti mõttetult, just nagu eksisteeriks ta otsatult otsatusse sisse, sellal kui tema polnud üldse tehtud otsatuse jaoks, vaid lõplikkuse tarbeks, nagu me kõik. Ainult siis, kui me armastame mõnda inimest nii talitsematu armastusega, nagu mina oma naist armastasin, usume tõesti, et ta elab igavesti ja otsatusse sisse. Veel kunagi polnud Regeril Bordone saalis pingil istudes kaabu peas olnud, ja täpselt nii, nagu mind tegi ärevaks tõsiasi, et ta oli mu täna muuseumi kutsunud, kuna see tõsiasi on tõesti kõige ebatavalisem, mida ma mõtelda võin, nagu ma mõtlesin, oli see tõsiasi, et ta Bordone saalis pingil istudes oma kaabu pähe jättis, kõige ebatavalisem, kui välja arvata terve rida muid selles seoses esinevaid ebatavalisi tõsiasju. Irrsigler oli astunud Bordone saali ja Regeri juurde läinult oli talle midagi kõrva sosistanud, et kohe seejärel Bordone saalist lahkuda. Kuid vähemalt väljastpoolt nähtuna polnud Irrsigleri teade Regerile mingit mõju avaldanud, pärast Irrsigleri teadet oli Reger täpselt niisamuti pingile istuma jäänud, nagu enne Irrsigleri teadet. Aga mulle andis ometi mõtlemist, mida Irrsigler võis Regerile öelnud olla. Kuid ma loobusin kohe sellest mõttest, et mida Irrsigler võis Regerile öelnud olla, ning jälgisin Regerit, ühteaegu kuuldes teda mulle ütlevat: inimesed külastavad Kunstiajaloo Muuseumi, sest nii on kombeks, ei mingil muul põhjusel, isegi Hispaaniast ja Portugalist sõidavad nad Viini ja külastavad Kunstiajaloo Muuseumi, et võiksid kodus Hispaanias ja Portugalis öelda, et käisid Viini Kunstiajaloo Muuseumis, mis on ju naeruväärne, sest Kunstiajaloo Muuseum pole Prado ja samuti mitte muuseum Lissabonis, nendest jääb Kunstiajaloo Muuseum kaugele maha. Kunstiajaloo Muuseumil pole ju isegi mõnda Goyat ega ole seal koguni ühtki El Grecot. Ma nägin Regerit ja silmitsesin teda ja samaaegselt kuulsin, mida ta oli mulle päev varem öelnud.
Kunstiajaloo Muuseumil pole isegi mõnda Goyat, koguni El Grecot mitte. Muidugi ei pea muuseumil El Grecot olema, sest El Greco pole tõeliselt suur, pole kõige esimene maalikunstnik, ütles Reger, aga see, et pole ühtki Goyat, on sellise muuseumi nagu Kunstiajaloo Muuseum jaoks lausa tappev. Ei ühtki Goyat, ütles ta, see on Habsburgide moodi, kellel, nagu te teate, polnud ju arusaamist kunstist, muusika jaoks oli kõrva küll, aga kujutavast kunstist arusaamist mitte. Beethovenit nad kuulsid, kuid Goyat ei näinud. Goyat nad ei tahtnud. Beethovenile jätsid nad narrivabaduse, sest muusika oli neile ohutu, aga Goya ei tohtinud Austriasse pääseda. Nojah, Habsburgidel on täpselt see kahtlane katoliiklik maitse, mis valitseb selles muuseumis. Kunstiajaloo Muuseum on täpselt see kahtlane katoliiklik kunstimaitse, see kaunishingeline ja vastik. Mida kõike me räägime inimestega, kes ei lähe meile vähimatki korda, ütles ta, sest meil on kuulajaid vaja. Me vajame kuulajaid ja hääletoru, ütles ta. Eluaeg tunneme soovi ideaalse hääletoru järele ega leia seda, sest ideaalset hääletoru pole olemas. Meil on üks Irrsigler, ütles ta, ja ometi oleme kogu aeg otsimas üht Irrsiglerit, seda ideaalset Irrsiglerit. Me teeme täiesti lihtsast inimesest oma hääletoru ja kui oleme selle täiesti lihtsa inimese oma hääletoruks teinud, otsime teist hääletoru, mõnda teist selleks meie hääletoruks sobivat inimest, ütles ta. Pärast oma naise surma on mul vähemalt see Irrsigler, ütles ta. Enne minuni jõudmist oli Irrsigler ju ainult üks Burgenlandi lollpea, nii nagu kõik need burgenlandlased, ütles Reger. Meil on vaja lollpead hääletoruks. Burgenlandi
