kes peavad filosoofiat millekski praetuks ja küpsetatuks ja keedetuks, mis igati vastab saksa maitsele. Heidegger pidas Todtnaubergis õukonda ja laskis end oma filosoofilisel Schwarzwaldi poodiumil igal ajal just nagu mõnd püha lehma imetleda. Isegi üks kuulus ja kardetud põhja-saksa ajakirjade väljaandja põlvitas hardunult tema ees, suu ammuli, otsekui ootaks ta loojuva päikese all oma majapingil istuva Heideggeri käest nii-öelda vaimuhostiat. Kõik need inimesed käisid palverännakul Todtnaubergis Heideggeri juures ja tegid end naeruväärseks, ütles Reger. Nad tegid palverännaku nii-öelda filosoofilisse Schwarzwaldi ja pühale Heideggeri-mäele ning põlvitasid oma iidoli ees. Seda, et nende iidol oli täielik vaimunull, ei saanud nad oma nürimeelsuses teada. Nad isegi ei aimanud seda, ütles Reger. Kuid Heideggeri episood on siiski kõnekas näitena sakslaste filosoofidekultusest. Ainult et nad klammerduvad alati nende valede, neile kohaste, nüride ja kahtlaste külge, ütles Reger. Kuid kohutav on ju see, ütles Reger siis, et ma olen nende mõlemaga suguluses, Stifteriga ema kaudu, Heideggeriga isa poolt – see on ju lausa groteskne, ütles Reger eile. Isegi Bruckneriga olen ma sugulane, ehkki ümber paljude nurkade, nagu öeldakse, aga ometi sugulane. Kuid muidugi pole ma nii loll, et seda sugulust häbeneda, see oleks ju veel kõige lollim, ütles Reger, kui see sugulustõik ei panegi mind tingimata sellist vaimustust tundma, nagu tundsid alati mu vanemad ja nagu tundis mu suguvõsa. Enamik minu esivanemaid, ükspuha millisest ülem-austria või üldse austria või saksa
harust, ütles ta, olid kaupmehed, töösturid nagu mu isa, varasemal ajal muidugi talupojad, rohkem pärit Böömimaalt kui mujalt, vähem Alpidest, enam Eel-Alpidest, ja esines ka tugev juudi lisandus. Minu esivanemate hulgas olid ka üks peapiiskop ja üks kahekordne mõrtsukas. Ei, ütlesin ma endale ikka, ma ei hakka täpsemalt järele uurima, kust ma pärinen, sest siis kaevaksin ajapikku välja ehk veelgi õudsemaid kohutavusi, mille ees, tuleb tunnistada, on mul hirm. Inimesed kaevavad oma esivanemaid välja ning tuhnivad ja tuhnivad oma esivanematehunnikus, kuni on kõik läbi tuhninud ja siis alles õige rahulolematud ning seeläbi kahekordselt puuga pähe saanud ja meeleheitel, ütles ta. Mina pole kunagi olnud niinimetatud esivanematetuhnija, selleks pole mul mingit eeldust, kuid aegamööda astuvad isegi minusugusele inimesele korraga teele ette kõige kummalisemad esivanematekujud, selle asjaolu käest ei pääse ükski inimene, tõrkugu ta niinimetatud esivanemate väljakaevamisele vastu palju tahes, ta kaevab ja kaevab. Ühtekokku olen ma
igati huvitavast segust, olen nii-öelda läbilõige kõigest. Selles suhtes olnuks ikka parem teada vähem, kui mina tean, ent vanus toob lihtsalt paljugi päevavalgele, kutsumatult, ütles ta. Kõige rohkem meeldib mulle tisleri õpipoiss, kes tuhande kaheksasaja neljakümne kaheksandal aastal õppis Cattaros lugema ja kirjutama ning teatas sellest uhkelt kirjas oma vanematele Linzi, ütles Reger. See tisleriõpipoiss emapoolsest harust oli olnud suurtükiväelasena Cattaro kindluses, tänapäeva Kotoris, ja mul on veel alles see kiri, mille ta, nagu öeldakse, kirjutas rõõmust särades kaheksateistkümneaastaselt Cattarost oma vanematele Linzi ja millel seisab ametliku keiserliku posti märge, et selle
sisu on kahtlane. Me kõik koosneme oma esivanematest, ütles Reger, kõik nad kokku ja lisaks veel see enda poolt lisatud osa. Terve elu oli mulle kallihinnaline ennekuulmatus olla suguluses Stifteriga, kuni ma tulin selle peale, et Stifter pole suur kirjanik või poeet, kuidas iganes, kellena ma olin teda eluaeg austanud. Sedagi teadsin ma alati, et olen Heideggeri sugulane, sest vanemad lobisesid selle igal võimalusel välja. Stifteriga oleme sugulased, ka Heideggeriga oleme sugulased ja Bruckneriga samuti, ütlesid mu vanemad igal võimalusel, nii et see oli mulle sageli piinlik. Igatahes Ülem-Austrias, kuid isegi kogu Austrias võtavad inimesed sugulust Stifteriga alati millegi ennekuulmatuna, ja seltskonna jaoks maksab see ikka vähemalt sama palju, kui keegi ütleks, et ta on keiser Franz Josephi sugulane, aga olla suguluses Stifteri
ja Heideggeriga on kõige ebatavalisem ja imekspandavam, mida võib Austrias, kuid ka Saksamaal ette kujutada. Ja kui siis sobival hetkel, ütles Reger, on öeldud veel sedagi, et ollakse suguluses veel ka Bruckneriga, siis inimesed lihtsalt ei pääse enam imestamisest. Kui sul on sugulaste hulgas kuulus kirjanik, on see juba midagi erilist, lisaks aga sugulaseks kuulus filosoof – loomulikult veelgi ennekuulmatum, ütles Reger, kuid sinna juurde olla suguluses veel ka Anton Bruckneriga – see on ülim. Vanemad mängisid selle tõsiasja sageli välja ja said sellest mõistagi oma eeliseid. Tähtis oli ainult see, et esitada neid sugulusi õiges paigas; muidugi oli endastmõistetav, et nad rääkisid oma sugulasest Adalbert Stifterist, kui tahtsid saada mõnda ülem-austria eelist näiteks maakonnavalitsuses, millest iga ülemausterlane ikka ja jälle sõltub, või sugulusest Anton Bruckneriga, kellele nad viitasid enamasti siis, kui neil oli Viinis mõni probleem, ütles Reger, kuid mõne Linzi või Welsi või Eferdingi, seega ülem-austria probleemi puhul, ütlesid nad mõistagi, et on Stifteri sugulased; Viini probleemi puhul aga osutasid nad muidugi Brucknerile kui sugulasele, ja Saksamaal reisides ütlesid nad iga päev sadu kordi, et on suguluses Heideggeriga, ja nad ütlesid siis ikka, et Heidegger on neile
lähedane sugulane, ilma ausalt ütlemata, kui lähedale Heidegger neile tõesti jääb, sest Heidegger on tõepoolest nendega ja niisiis ka minuga suguluses, kuid ometi, nagu öeldakse,
kaugelt. Stifter aga on meile
väga lähedane ja ka Bruckner
lähem sugulane, ütles Reger eile. Et nad on suguluses ka topeltmõrtsukaga, kes esimese poole oma küpsemast elust saatis mööda Steinis Doonau ääres ja teise pool Steyri juures Garstenis, seega kahes suurimas Austria vanglas, seda ei öelnud nad loomulikult eales, kuigi oleksid pidanud niisamuti alati ütlema. Mina ise pole kunagi peljanud öelda, et üks minu sugulane istus kinni Steinis ja Garstenis, mis on vist küll see kõige halvem, mida üks austerlane oma sugulastest öelda võib, vastupidi, ma ütlesin seda sagedamini kui vajalik, mida võib muidugi tõlgendada iseloomunõrkusena, ütles Reger. Ma pole ju ka kunagi maha vaikinud, et olin kopsuhaige ja olen alati kopsuhaige olnud, ütles ta, mul pole kunagi elus olnud hirmu oma vigade ja puuduste ees. Ma olen sugulane Stifteriga ja Heideggeriga ja Bruckneriga ja topeltmõrtsukaga, kes kandis karistust Steyris ja Steinis, ütlesin ma väga tihti ka siis, kui mult seda ei küsitud, ütles Reger eile. Meil tuleb oma sugulastega elada, olgu nad millised tahes, ütles ta. Meie ju
oleme need sugulased, ütles ta,
mina olen ju nad kõik kokku. Regerile meeldib udu ja süngus, ta pelgab valgust, seepärast ta ju lähebki Kunstiajaloo Muuseumi ja seepärast käibki ta Ambassadoris, sest Kunstiajaloo Muuseumis on niisama sünge nagu Ambassadoris, ja sellal kui ta võib ennelõunal nautida Kunstiajaloo Muuseumis talle ideaalset temperatuuri kaheksateist kraadi Celsiuse järgi, naudib ta enda jaoks ideaalset pärastlõunatemperatuuri kakskümmend kolm kraadi Celsiust Ambassadoris, jättes kõrvale kõik muu, mis talle ühelt poolt Kunstiajaloo Muuseumis, teiselt poolt Ambassadoris meeldib, talle midagi väärt on, nagu ta ütleb. Kunstiajaloo Muuseumi võib päike niisama vähe sisse tungida nagu Ambassadori, see on Regeriga vastavuses, sest talle ei meeldi päikesekiirgus. Ta läheb päikesel eest ära, ta ei põgene millegi eest niimoodi kui päikese eest.
Ma vihkan päikest, teate, ma vihkan päikest nii nagu ei midagi muud siin ilmas, ütleb ta. Kõige meeldivamad on talle udused päevad, udupäevadel väljub ta juba väga varakult kodunt, käib koguni jalutamas, mida ta muidu ei tee, sest tegelikult vihkab ta jalutamist. Ma vihkan jalutamist, ütleb ta, see tundub mulle mõttetu. Ma käin ja käin jalutuskäigul ja mõtlen vaid aina, et ma vihkan jalutamist, mul pole seejuures muud mõttes, ma ei saa üldse aru, et on inimesi, kes suudavad jalutades mõtelda, mõtelda midagi muud, kui et jalutamine on mõttetu ja otstarbetu, ütleb ta. Kõige parema meelega käin oma tubades edasi-tagasi, ütleb ta, seejuures tulevad mulle parimad mõtted pähe. Ma võin tundide kaupa aknal seista ja alla tänavale vaadata, see on mul harjumus, mille omandasin lapsepõlves. Ma vaatan alla tänavale ja jälgin inimesi ja küsin endalt, kes need inimesed on, mis paneb neid seal all tänaval liikvele, mis neid käigus hoiab, see on nii-öelda mu peamine tegevus. Ma olen alati eranditult inimestega tegelnud, loodus iseendast pole mind ju kunagi huvitanud, kõik minus suhestus ikka inimestega, ma olen nii-öelda üks inimfanaatik, ütles ta, loomulikult mitte inimkonnafanaatik, kuid inimfanaatik küll. Mind on ikka ainult inimesed huvitanud, ütles ta, samas kui nad loomu poolest on mind eemale tõuganud, miski pole mind intensiivsemalt ligi tõmmanud kui inimesed, ja ühteaegu pole miski mind nii põhjalikult eemale tõuganud kui inimesed. Ma vihkan inimesi, aga nad on samaaegselt minu ainus elueesmärk. Kui ma õhtul mõnelt kontserdilt koju jõuan, seisan sageli kuni kella ühe või kaheni öösel aknal ja vaatan alla tänavale ja silmitsen inimesi, kes all mööduvad. Selles silmitsemises arendan ma aegamööda oma tööd. Ma seisan aknal ja vaatan alla tänavale
