„Jäta see. Sa ei suuda üleüldse hinnata, mis sulle kaela sajab.”
Eva liikus ettevaatlikult sissepääsu poole. Ta püüdis mitte mingit müra tekitada. Värav avanes linnuse majapidamisruumi. Laudadest vahesein eraldas eeskoda seadmete panipaigast. Laudade vahelt nägi Eva stseeni, mis meenutas maffiafilme, mida tema vanem poeg nii armastas. David oleks olnud vaimustuses. Poolhämaras mässasid kaks meest kleeplindiga mingi kägaras kogu ümber. Nad tõmbasid sellele kilet ümber, justkui tahtnuks moodustada käepärase pakendi, mille võiks pimeduse katte all jõkke uputada.
„Sinu ema on ekstsentrik ja väga väsitav. Kuid oletatavasti on tal hea põhjus, miks ta tänaseni vaikib,” oli Frido talle öelnud. Miks polnud ta oma meest kuulanud? Kuhu oli ta nüüd sattunud? Mis nendel meestel plaanis oli? Eva oli liiga naiivselt asunud teostama plaani „Isa otsingud”. Kes garanteerib, et on õnn oma isa tundma õppida? Võib-olla oli tegemist olnud põgusa armulooga, tähtsusetu kirega, mis esimestele koidukiirtele vastu ei pidanud? Mis siis, kui seks ei olnud vabatahtlik? Kes keeras inimesi kilesse, oli kõigeks võimeline. Veel enne, kui Eva sai põgenemisteele asuda, pani keegi talle selja tagant käe õlale. Eva tardus. Ta hing jäi kinni. Liiga hilja.
„Te kuulute kindlasti Kölni truppi,” ütles hääl selja tagant. Eva pöördus ettevaatlikult. Ta oli valmis vaatama püstolisuhu, kasvõi ainult kinnitusena sellest, et ta on tõesti liiga palju maffiafilme vaadanud.
„Leonard Falk,” tutvustas mees end ja sirutas talle sõbralikult käe. „Tere tulemast Achenkirchi linnusesse!”
Mafiooso moodi ta välja ei näinud. Ka võimaliku isa moodi mitte. Eva oli olnud paljukski valmis. Kohtuma põdura vana mehega, väriseva hääle ja augulise mäluga taadiga, valgepäise raugaga, kes kõige meelsamini jutustas Teisest maailmasõjast. See mees ei sobinud kindlasti mitte pildiga, mille ta oli endamisi oma sigitajast loonud. Mees paistis olevat sportlikus vormis, peaaegu askeetlik. Moodne siilipeaga munk. Hall kootud jakk, hall särk ja teksased asendasid musta rüüd. Paljaste jalgade otsas olid pehmed nahkkingad. Käes oli tal eksitaval kombel viimasest sõjast pärit gaasimask. Eva põrnitses meest, otsekui seisaks ta ees linnuse kummitus isiklikult.
„Teie olete Leonard Falk?” suutis Eva siiski kuuldavale tuua.
„Raudrüüs ja hellebardidega rüütlid, pea kaenla all, valvavad meil ainult öösiti. Päevasel ajal peate minuga leppima.”
Falki nooruslik olek eksitas Evat. Kui vana see mees on? Estelle vanune? Vanem?
„Ma andsin teie sõbrannadele toavõtmed kätte. Oletan, et tahate end enne programmi algust värskendada. Kui teil just pole herilasepesade eemaldamisega rohkem kogemusi kui meie kokal. Oleme tänulikud iga nõuande eest.”
Sissepakitud mõrvaohver ajas end jalule. Suurte kõrvadega tedretähniline mees mõjus vägagi elusalt. Tal oli üll valge kilekombinesoon, mille avaused olid hoolikalt kleeplindiga tihendatud. Oma sportliku kogu poolest sobinuks ta pigem lohetapjaks kui herilasekütiks. Falk ulatas talle gaasimaski.
„Me kutsume sellisel juhul tuletõrje,” kraaksatas Eva.
„Nemad ajavad parasjagu peotelki püsti,” seletas Falk. „Niikaua kui nad seal mässavad, on herilased meil külalised laiali peletanud.”
Kokk tõmbas endale näokaitse pähe. „Kuidas ma välja näen?” kostis ta hääl gaasimaski alt tuhmilt.
„Justkui tulnukas Maad avastamas,” leidis Falk. „Väike samm sinule, viimane herilaserahvale.”
Kaheteistkümnes peatükk
„Ja see peaks üle kuuekümne olema? Ei iial,” imestas Eva. Ta tiris oma kohvrit mööda kulunud keerdtreppi, mis viis üles kolmandale korrusele naiste eluruumi. Teisipäevanaised olid paigutatud linnuse sellesse ossa, mis varem oli mõeldud rüütlitele ja peentele daamidele. Oma toad olid nad broneerinud juba paastule registreerides. Estelle oli valinud luksusliku ühese toa kingsize-voodiga ja strateegiliselt soodsa vaatega sisehoovi, Judith ja Eva romantilise Napoleoni sviidi vahitornis. Caroline, kes tahtis Kikiga tuba jagada, oli hinnakirja silmates otsustanud spontaanselt kõige lihtsama kategooria kahese toa kasuks. Talle polnud tähtis ei romantika ega luksus, vaid ainult see, et siinviibimine krooniliselt rahahädas Kikile üle jõu ei käiks. Ta teadis, et Kiki oli juba mitu kuud kokku hoidnud, et mitte mingil juhul taas sõbrannade annetustest sõltuda.
Kuid enne, kui nad said oma rüütlikambrites aklimatiseeruda, tuli kotid ja kohvrid kitsast trepist üles tarida ja arutada küsimust, kui vana Falk õieti on.
„Ta on kuuekümne kahene,” teadis Judith.
Eva oli jahmunud.
„Fuajees ripub pilt kirjaga: 2009. Leonard Falkile 60. sünnipäevaks.”
Kuuekümne kahene, vasardas Eva peas. Kuuekümne kahene. See tähendas, et mees oli tema eostamise hetkel täpselt sama noor kui Regine. Kuusteist! Kas see oli vastus küsimusele, miks olid ta vanemad lahku läinud? Kas tema oli varase teismeliste armastuse tagajärg? Kuusteist! Mitte oluliselt vanem tema pojast Davidist. Tollel oli motokas, uhiuus nutitelefon ja tüdruksõber. Just selles järjekorras. Kuidas peaks kuueteistaastane perekonna eest hoolitsema? Eva võttis nõuks kontrollida kriitiliselt oma vanima lapse teadlikkuse taset. Sellistest peresuhetest nagu all külas tahtis ta ennast säästa.
Klaasiga kaetud laskeavad pool meetrit paksu kivimüüri sees lasid heita pilgu sisehoovi. Falk sammus herilaseküttide meeskonna peana kohviku suunas. Käes kandis ta disainitud taparelva – tolmuimejat.
„Kuuekümne kahene,” kordas Estelle, kes oli end Eva kõrvale pressinud. „Mul on kama, mida ta pruugib. Ma tahan sedasama.”
„Ta ei pruugi midagi,” seletas Judith juba innuka loobumise eestkõnelejana. „Korrapärane paastumine on happy aging’i parim alus.”
„Happy aging,” turtsatas Estelle. „Kõlab justkui vegetaarne seks.”
„Kust sa sellise mõttetuse võtsid?” küsis Caroline. Judithil oli ületamatu oskus mitte ainult osta eneseabiraamatuid, vaid nendesse ka tingimusteta uskuda. Teisipäevanaised olid rõõmsad, et olid suutnud üle elada perioodi, mil Judith kõvasti juurdles, kas number kolmel on punane või sinine aura.
„Sa pead tunnistama omaenese lagunemisprotsessi,” soovitas Judith. „Vananemine on out. Vital aging on in. Pärast nädalast paastumist sa mitte ainult et tunned end kümme aastat nooremana, ka sinu nahk näeb sedamoodi välja,” kuulutas ta sõbrannale.
„See pole Lourdes,” vastas Caroline. „Siin ei sünni imesid.”
„Mina leian, et see kõlab veenvalt,” teatas Estelle, „mina olen valmis uskuma kõike, mis tõotab mulle igavest noorust.”
Arvatavasti oleksid nad edasi vaielnud, kui sel hetkel poleks helinate kakofoonia nende diskussioonile järsu lõpu teinud. Neli telefoni andsid üheaegselt teada SMS-i saabumisest. Tempo mahavõtmisest ei saanud juttugi olla. Otsekui olnuks kaalul elu või surm, hakkasid neli sõbrannat oma mobiili otsima. Caroline leidis oma telefoni üheainsa käeliigutusega.
„SMS Kikilt,” teadustas ta. „Ta ei jõua enam täna siia.”
Kolmeteistkümnes peatükk
Pole aimugi, kui kaua see siin kestab, tippis Kiki ühe käega. Teise käega hoidis ta Gretat, kes ägedalt lutti lutsutades põrnitses valget pilve, mis väreles ta silme ees. Roomas võisid valged pilved olla hea märk, Baieri maastiku kohal lausa kohustuslikud. Kui aga auru tulvas mootorikaane alt, ei tõotanud see midagi head. Eelkõige siis, kui tegemist oli omaenda autoga, mis oli just puhkusereisiks asju täis pakitud. Plaanis oli, et Max ja Greta magavad Metsikus Pardis. Nii saanuks Kiki paastuprogrammist osa võtta ja vabadel hetkedel oma peret näha.
„See ei saa olla midagi kapitaalset,” keeldus Max ilmselget tunnistamast. „Auto pole veel iial jamanud.”
Maxi gümnaasiumi lõpetamise kingitusel – juba toona pruugitud autol