Väliselt polnud Bussardwegi kaunistusteta paarismaja pooles Eva lapsepõlvest peale suurt midagi muutunud. Kõik majas oli kandiline, sirgjooneline ja mõistlik: kuueks ruuduks jagatud aknad, rohmakas ärkel kogukas akendeta viilkatuses, massiivne veranda trepiga ja müüritud katusealusega. Kaunistusteta, range ja aus, nagu oli olnud vanaisa, Anton Dorschi masinatehase pearaamatupidaja. Buddha kuju aias ja kirju India vanik ei suutnud tekitada illusiooni, nagu oleks see hoone kunagi paremaid aegu näinud.
„Miks Regine remonti ei tee?” küsis Frido iga kord, kui nad külla läksid.
„Pole raha, pole vabatahtlikke,” võttis Eva olukorra kokku.
Renoveerimistuhin, mis oli viimastel aastatel kunagist Dorschi masinatehase töötajate asumit haaranud, oli maja hallikast krohvist jäljetult mööda läinud. Isegi valjud kitarriduurid ja mürtsuvad löökriistad, mis kõlasid kõrvalasuvast garaažist, mõjusid justkui tervitus möödanikust. „Love me tender, love me sweet,” kahistas madal mehehääl.
Eva oli vaevu jõudnud auto parkida, kui garaažiuks lahti lendas. Pensionäride bändi Schmitz & Friends laulja – seitsmekümnele lähenev härra mustade sarvraamidega prillide, bakenbardide ja juustega, mis kukla tagant õlgadele langesid – oli kuulnud Evat tulemas: „Mis lahti? Kas Reginega on midagi juhtunud? Ta ei tulnud eile õhtul koju.”
Henry Schmitz oli Reginest paar aastat vanem. Mõlema isa oli töötanud masinatehases. Juba lapseeas olid nad kõrvuti elanud, maja pärijatena olid nad taas naabrid. Nad olid koos noored. Nüüd said nad koos vanaks. Kumbki paarismaja oma pooles.
„Reginet ei olnud eile õhtul grillimas. Me oleme väga mures,” hüüdis tema naine, ümmargune ja väike Olga Schmitz köögiaknast. Sotsiaalne kontroll toimis asumis laitmatult.
Eva oli naabritest abielupaari kogu oma elu tundnud. Regine trepist kukkumine ja äkiline mõte puuduvast isakujust tõid mineviku jälle esile. Ja tunded, millest ta oli uskunud ammu üle saanud olevat. Ta tundis end taas väikese tüdrukuna, kes vaatas kadeda pilguga naabriperet. Schmitzid moodustasid traditsioonilise perekonna, mida Eval iial polnud. Isa, ema, kolm tütart, enam-vähem Eva eakaaslased. Ringisahmerdav väike proua Schmitz, kes oli juba noorest peast õige ümar, põll alati ette seotud. Ta keetis, küpsetas, kudus ja õmbles, sellal kui Henry Schmitz möllas kolme lapsega aias. Mamma Lore juures loeti piiblist ette, naabrid laulsid šlaagreid. Eva vanaisa oli tähtis ametnik, Schmitz kuldsete kätega mees. Ta oskas kõike teha. Lampe paigaldada, puu otsa onni ehitada ja jalgrattakumme lappida.
„Nii nagu Schmitzid ei taha mina iial elada,” oli Regine esimestel aastatel Kölnis sageli öelnud. Kui tema purjetas läbi maailma ajaloo, kontinentide ja armulugude, läks Schmitz seda teed, mida olid kõik Schmitzid käinud. Ta töötas Dorschi tehases. Regine jaoks oli see kodanliku igavuse kehastus: „Ta pole mõtteski iial Bussardwegist kaugemale saanud. Terve elu ühe naisega ja ühes firmas. Kohutav.”
Eva arvates olid need kaks imetoredad. Kord ühel vihmasel päeval oli Schmitz ta oma türkiissinise Opel Kapitäniga Kölni kooli sõidutanud. Eva oli siis üheksane ja Regine esimest korda nädalateks kadunud. Eva oli jäänud tummaks, kui uudishimulikud klassiõed pidasid Schmitzi tema müstiliseks isaks. Ta kujutas ette, et ta on naabrite vanima tütrega vahetusse läinud. Lõppude lõpuks oli ta palju musikaalsem kui naabritüdruk. Salamisi laulis ta kaasa, kui Schmitz kõrval täiest kõrist koos lastega šlaagreid laulda üürgas. Mõnikord, kui ta nüüd oma nelja lapsega elutoas istus, David klaveri taga, Lene kitarriga ning Frido juunior ja Anna laulsid, meenutas Eva seda, kuidas oli lapsena igatsevalt neid laule kuulanud. Ta rõõmustas, et oli selle üksildase tüdruku seljataha jätnud. Ta oli jõudnud sinna, kus kõlas muusika. Tema oma peres.
„Ma küpsetan koogi,” otsustas proua Schmitz, kui Eva oli talle Regine kukkumise loo ära rääkinud. „Moonikoogi, mis Reginele eriti maitseb.”
Proua Schmitz uskus kaljukindlalt, et kookidega saab pea kõike praavitada. „Me läheme teda homme haiglasse vaatama,” kinnitas Schmitz.
„Ema kindlasti rõõmustab,” noogutas Eva. See oli tõsi. Sõbrad, kallimad, maitse-eelistused, moed ja aastakümned olid Reginest mööda tuhisenud. Schmitzid jäid. Naabripaar oli aastate jooksul osutunud truudeks sõpradeks. Ja nii väikekodanlikud, nagu Regine varem mõtles, nad ka ei olnud. Kui Schmitz pensionile jäi, moodustas ta koos kolme endise töökaaslasega garaažibändi.
Schmitz & Friends esinesid korrapäraselt pulmades, perepidudel ja asutuste juubelitel. Nad mängisid poekettide avamisel, promenaadidel ja rahvamajades. Olga Schmitz hoolitses lavakostüümide eest.
„Kui sul aega on,” ütles Schmitz, „siis me mängime järgmisel kuul Gummersbachis.”
Bussardwegil oli kõik vanaviisi. Eva ignoreeris oma tirisevat telefoni. Teisipäevanaised, kes tahtsid Regine kohta pärida, pidid ootama. Praegu oli aeg hakata kraamima. Pööningut ja oma elu.
Neljas peatükk
7600 sugupõlve järjest oli asjade kogumine kõige mõttekam strateegia valmistumisel elumuutuste vastu. Eva vanaema oli olnud kõigeks valmis. Ühes vanas kapis rippusid Regine hipihilbud. Teises olid ladustatud mamma Lore hädajuhtumikaust tähtsate isikutunnistuste, pangapaberite ja vaktsineerimistõenditega kriisi ja sõja puhkemise korral, kasutatud kingipaberid, tagavara pruunidest, sinistest ja mustadest kingapaeltest, soodsalt ostetud suured pakendid ümbrikke nii aknaga kui ilma, jõulukaunistused koos pliid sisaldava karraga kuuekümnendatest, mida Eva oli lapsena pärast kolmekuningapäeva andunult silunud ja tagasi ajalehepaberisse keeranud. Iga kiri, iga nimekaart jõulukingituste küljest, iga ametlik läkitus, iga postkaart oli hoolikalt arhiveeritud. Eva lootis, et leiab siit pööningult midagi oma põlvnemise kohta.
Kiht kihi haaval sukeldus Eva mineviku tolmu ning Regine lapsepõlvest ja noorusest pärit dokumentidesse. Iga dokumendiga tuli lähemale Eva enda sündimise ajahetk. Läbi kopeerpaberi löödud kiri, milles vanaisa tänas Anton Dorschi Regine väljaõppelepingu eest, andis esimese vihje. 1. jaanuarist 1965 alustas Regine tehase juurde kuuluvas laste puhkekodus Achenkirchi linnuses kodunduse väljaõpet. Eva teadis Anton Dorschi lugu. Nii nagu paljud tema generatsiooni ettevõtjad, oli ta teinud oma ülesandeks hoolitseda oma töötajate eest ka väljaspool tehast. Erilise sotsiaalse hoole all olid tema tööliste ja töötajate lapsed. Tema poolt rajatud laste puhkekodu asus Frangimaal ja seda pidas ta õde. Oma väljaõppe ajal saatis Regine Achenkirchist paar postkaarti. Siis aga pauk: Regine, just kuusteist saanud, oli rase. Kuuekümnendate keskel oli see niihästi moraalne pankrott kui ka seltskondlik surm. „Niivõrd alla käinud isikule ei saa kuidagi võimaldada suhtlemist meie puhkust vajavate lastega,” märatses juhataja Frieda Dorsch ärasaatmisest teatades. Regine lahkus sõimu ja häbistamise saatel Achenkirchist ning pöördus tagasi vanematekoju. Eva sündis 22. jaanuaril 1966. Sünnitunnistusel puudus vähimgi vihje isale.
Kui Eva asetas kausta „Kirjad” tagasi pööningukappi, torkas talle silma ümbrik, mis oli pudenenud tagaseina äärde. Kiri oli adresseeritud vanaemale: Edasi anda proua Regine Beckmannile. Ähmaseks muutunud postitemplilt võis aastaarvu siiski välja lugeda. 1993. Ümbrikus oli kolm mustvalget fotot, pärit ajast, kui Regine oli Achenkirchis, ja postkaart vaatega linnusele, mis troonis kõrgel küla kohal. Kallis Regine, see ei saa olla juhus, seisis postkaardi tagaküljel eneseteadlikus ja kandilises meesterahva käekirjas. Ma olen tagasi Achenkirchi linnuses, raadios laulab Doris Day ja Emmerich toob kastide kaupa vanu fotosid toetusrahade taotlemiseks. Ja äkitselt istud Sina taas aknal. Oleks Sul tahtmist meie uut vana linnust vaadata? Hoolimata kõigest, mis juhtunud on? Perhaps, perhaps, perhaps. Tervitades, Sinu Leo.
Eval polnud aimugi, kas ema selle kaardi üldse kunagi kätte sai.
Viies peatükk
„Miks sa nutad, ema?” küsis Anna. „Kas see on nii kurb laul?”
You won’t admit you love me.
And so how am I ever to know?
You always tell me
perhaps,