„Regine ei tohi sellest midagi teada saada,” oli ta oma ainsale liitlasele Fridole toonitanud.
Eva kartis Caroline analüütilist teravat mõistust ja Estelle uudishimulikke küsimusi. Ta tahtis jätta endale võimaluse igal ajal tagasi tõmbuda.
Ta kujutles oma ema Achenkirchis. Kas Regine oli ostnud pagari käest magusaid saiakesi? Kas salong Kamm ja Käärid vastutas fotodelt paistva imposantse tornsoengu eest? Kas Regine oli öösel salaja tagauksest oma kallima juurde hiilinud? Milline majadest varjas saladust? Fassaadide värvitoonid vaheldusid murtud valge, beeži ja ookrikarva vahel, otsekui oleksid elanikud kokku leppinud, et mingil juhul ei tohi silma paista. Kuskil polnud särtsakat sinist, nipsakat punast, isegi väikest maitsevääratust lilla või pastelltooni poole mitte. Eriti julged istutasid vanasse vankrirattasse pelargoone, naelutasid majaseinale rauast sepistatud rändlinde või otsustasid kõrge heki kasuks.
„Siin lõhnab aiapäkapikkude järele,” sisistas Estelle. Eva mõistis, mida ta silmas pidas.
„Achenkirchis isepäiselt ei tegutseta,” sosistasid talle sümmeetriliselt rajatud lilleklumbid eesaedadest. Kõik oli siin puhastatud, korrastatud ja reguleeritud. Kuidas sobis Regine sellisesse ümbruskonda? Tütarlaps, kelle silmist välgatas kelmikust ja elurõõmu? Tänaseni oli Regines teatud rahutust. Ikka otsis ta uusi kogemusi ja seiklusi. Mida võis Achenkirchi sugune alevik pakkuda elujanusele teismelisele? Kogukonna ilmastikust pleekinud teadetetahvel kuulutas õige vähe vaheldust. Laupäevase diskobussi väljumisaegade ning sadade roostes nööpnõelte kõrval rippus üksildaselt Achenkirchi vabatahtliku tuletõrje plakat, mis kutsus järgmisel nädalal ühingu neljakümne kuuenda aastapäeva tähistamisele. Ületanud külaväljaku, kus seisis kuju sudeedisakslastest sõjapõgenikele, sattusid neli sõbrannat inimsumma peale. Rahva innuka kaasaelamise saatel hiivasid tuletõrjujad metallkonstruktsioonile raskeid sinivalgetriibulisi kilepaane, ükskord pidi sest saama peotelk. Valgete harjasjuustega ja kortsulise näoga vanem mees seisis kirikumüüril ja jäädvustas nende edusamme vanaaegse fotoaparaadiga. Kalmistu ja kiriku vastas seisis küla ainus võõrastemaja: Metsik Part. Vanamoodsa fraktuuriga kiri fassaadil teatas uhkelt, et külalisi on siin võõrustatud juba aastast 1500.
Eva oli rõõmus, et pääseb külas edasi jalutamisest. „Ma suhtun sellesse reisi täiesti rahulikult,” oli ta Fridoga hüvasti jättes söakalt väitnud. „Mida on mul kaotada? Kõige rohkem paar kilo.”
Tegelikkuses ei suhtunud ta millessegi rahulikult. Ei üleliigsetesse kilodesse ega isa otsimisse.
Üheksas peatükk
„Lisandeid jäägrišnitsli juurde? Ainult riisi?” kõmises perenaise suitsust kähe bassihääl õdusate palkseinte vahel. Metsiku Pardi püsikundede lauas, kus pool tosinat pensionäri oli just arutanud vallanõuniku poliitilist saatust, kommenteerinud jalgpallitulemusi ja lahanud juuksuri abielu, jäi korrapealt vaikseks. Septembri lõpus ei eksinud enam just iga päev neli atraktiivset naist siia söögikohta. Vanahärrad ei tahtnud midagi olulist maha magada.
„Kastet palun mitte ja aedvilja vaid aurutatult,” täiendas Judith arglikult oma tellimust. Pärast kokkusaamist Le Jardinis oli ta oma esoteerilise kirjanduse kaupluses kohe sobivasse lektüüri süvenenud. Raamatutel olid näiteks sellised pealkirjad: „Naudinguga puhastumine”, „Uuestisünd paastumise abil” või „Ravipaastumine. Vaheaeg kehale, hingele ja vaimule”. Teatmeteostest oli Judith õppinud, kui oluline on toidu hoolikas ettevalmistamine ja pidev vähendamine juba enne tegeliku paastumise algust. Riis ja aedvili oli ideaalne kooslus koormusvaba päeva jaoks.
„Mina võtan kohalikku õunastruudlit,” otsustas Eva ja ignoreeris Judithi hävitavat pilku.
„Kas struudliga või ilma?” uuris resoluutne perenaine. Tema madal hääl andis tunnistust sellest, et ta oli nii mõnegi pahe küüsi langenud, naerukortsud tõendasid, et ta oli kõike seda nautinud. Äraütlemine ja loobumine tema maailma küll ei kuulunud. Ballastainetest rikas ja kaloritest vaene toit – nagu näiteks riis, aurutatud aedvili ja toorsalat – liigitus Metsikus Pardis vaevu söögi alla.
„Mu nimi on küll Körner1, aga see ei tähenda, et ma peaksin vastavalt toituma,” heitis perenaine nalja.
„Roberta on range,” kõlas tagantpoolt kellegi hääl. „Parem kui temaga vaidlema ei hakka.”
Eva pööras ringi. Valgete harjasjuustega ja fotoaparaadiga vana mees oli teisipäevanaiste kannul võõrastemajja tulnud. Ta võttis püsikundede lauas istet ja pomises endamisi midagi arusaamatut. Keegi ei pingutanud temast aru saada. Paistis, et ta ei oodanud reageerimist ja ega ta seda saanudki. Mehed laua ümber olid sobivas vanuses. Igaüks neist oleks võinud olla ta isa, käis Eval peast läbi.
„Supileent,” tellis Estelle.
Perenaine taipas lõpuks, mis lahti. „Te olete sealt ülevalt. Linnusest,” tõdes ta.
Ta nimetissõrm suskas keskaegse kivivõlvi poole. Ta hääl kõlas nii, nagu oleks tegemist raske haigusega.
„Teel sinna,” kinnitas Estelle.
Roberta oli rahul. Linnuses peatumine oli piisav seletus igasuguse vegetaarse ja muu taolise eksitee kohta.
„Üks kastreeritud jäägrišnitsel, üks toorsalat, üks kartulisupp ilma frikadellideta ja üks õun,” luges ta ilma pikemate kommentaarideta teisipäevanaiste tellimuse ette. Ülevalt pärit inimeste kohta kehtisid teised seadused kui orus.
Kaks noort neidu ostsid baarileti ääres oma lasteaiaealistele lastele jäätist.
„Teismeliste rasedus on Achenkirchis ilmselt levinud harrastus,” tõdes Caroline.
Estelle suutis küll varast pereloomist mõista: „Kas teil tuleb midagi paremat pähe, millega siin võiks tegelda?”
„Paastumisega,” pakkus Judith välja. „Selleks me ju siia tulime, või kuidas?”
Caroline pilk rändas automaatselt Eva poole. Ainult tema võinuks vastata küsimusele, miks pidi see toimuma just nimelt selles kolkakülas. Kuid Eva põikles kõrvale. Kiire pilguheit laua alla paljastas, et salamisi toppis ta menüüd tükkis vanaaegse kuldtähtedega nahkümbrisega oma käekotti peitu. Caroline polnud ainus, kes Evat jälgis. Kui Eva, näost üleni punane, taas lauaserva tagant esile kerkis, sähvatas välklamp. Harjasjuustega mees pildistas teda, ilma et oleks luba küsinud.
„Jäta külalised rahule, Emmerich,” sõitles Roberta fotograafi. „Andke andeks,” vabandas ta teisipäevanaiste ees. „Mu küdi on omadega vähe segi.”
„Kuidas fotograafi nimi on?” küsis Eva ebakindla häälega üle. „Emmerich?”
„Naljakas nimi,” kommenteeris Judith.
Otsekui olnuks asi selles. Aga milles õieti oli? Varem oleks Caroline sõnal sabast haaranud. Varem oli ta Philipiga abielus, uskus, et tal on hea abielu ning elu, töö ja pere ohjas. Varem oli viieteistkümne kuu eest. Caroline nõjatus rahulikult seljatoele ja pilgutas Evale vandeseltslaslikult silma. Ta ei kõhelnudki, et Eva oma saladuse neile usaldab. Siis, kui saabub õige hetk.
Kümnes peatükk
Kui kaua sel veel läheb? Kiki istus kui tulistel sütel. Tema neli sõbrannat olid juba ammugi Achenkirchi jõudnud, teda aga hoiti ikka veel portselanitootja Tagwerk Kölni büroos kinni. See oli tal kolmeteistkümnes töövestlus. Juhul kui Hubert Moll, ameti poolest kunstiline direktor, teda lähemal ajal vastu võtta ei suvatse, siis jõuab ta Altmühltali alles keset ööd. Jääb veel üle küsida, millises seisundis. Radikaalne dieet ja unest loobumine. Pole just hea komplekt.
Pärast kahte tundi lootusi ja ootusi tohtis ta siseneda kõige pühamasse – jahedasse klaaspaleesse, milles olid eksponeeritud nii igapäevased nõud kui ka haruldased kunstiesemed.
„Te olite mu sõbra Johannes Thalbergi firmas,” tervitas Moll teda. „Eggers …?” lasi mees ta nimel keele peal sulada. „Kiki Eggers.”
Moll figureeris kunstnikuna. Tume ülikond, tumedad lopsakad juuksed,