„Kes on poolt?” tõukas Eva kiiret otsustamist takka. Sekundi jooksul tõusis neli sõrme üles. Tagapool kiirustas Luc šampanjapudelit avama. Ootamatult kiire üksmeele saavutamine, mida traditsiooniliselt pühitseti pudeli Veuve Clicquot’ga, üllatas teda. Kuueteistkümne aasta jooksul, mil teisipäevanaised olid ta lokaalis käinud, polnud nad iial enne suutnud vähem kui tunniajase ägeda diskussiooniga ühises sihis kokku leppida. Caroline polnud oma mõtetega veel lõpuni jõudnud. Miski ei klappinud.
„Kaalulangetamiseks pole ravipaastumine sobilik. Kuid selleks, et muuta oma söömisharjumusi ja alustada tervislikumat eluviisi, on see ideaalne,” selgitas Eva, otsekui olnuks Carolinel veel argumente vaja.
Alates ühisest palverännakust Jaakobuse teel oli Carolinet pannud imestama nii mõnigi asi, mida sõbrannad tegid. Rohkem veel imestas Caroline selle üle, milleks ta ise võimeline oli. Kuid sellest ta parem ei räägi. Mitte sellest kummalisest eelaimusest, mis teda Eva plaani juures valdas. Mitte hotellivõtmest, mis oli tema käekotis. Mitte mehest, kes ootas teda Savoy hotellis. Selle asemel ta noogutas: „Ravipaastumine? Miks ka mitte? Organismi puhastamine ja tempo mahavõtmine kulub mulle marjaks ära.”
Seitsmes peatükk
„Pööra,” hüüatas Eva. „Vasakule. Sa pead vasakule pöörama. Vasakule!”
Kümme päeva pärast kokkusaamist Le Jardinis olid sõbrannad asunud teele Achenkirchi poole. Kas nad sinna ka kunagi kohale jõuavad, oli küsitav. Auto tuiskas kiirust vähendamata teeharust mööda. Caroline, kes alati rooli taga istus, kui teisipäevanaised ringi reisisid, andis visalt gaasi. Marsruut polnud keeruline. Kuid Caroline oli oma mõtetega veel Kölnis. Seal oli veel ka Kiki, kellel oli ometi taas üks töövestlus ees ja kes pidi alles õhtul nendega liituma.
„Achenkirchi linnusehotell. Viisteist kilomeetrit. Nii oli ju kirjas,” hädaldas Eva. Kolme teeharu mahamagamine ja pidevalt pealesunnitud uuesti orienteerumine raskesti käsitsetava Doonau-Altmühltali turismikaardi järgi ajasid tal närvid krussi samamoodi nagu sfääriline lõdvestusmuusika, mille Judith oli ühisele puhkusenädalale häälestumiseks välja valinud.
„Lülita see tilu-lilu välja ja navi sisse,” käsutas Estelle. Uniselt piilus ta oma jahutava silmamaski alt välja. „Elu võib olla nii lihtne, kui jätta tööd teiste hooleks.”
„Ma kinkisin navi hüvastijätuks Philipile,” tunnistas Caroline. See oli torge tema seni veel seadusliku abikaasa pihta, kes oli veendunud, et tema sünnipärane orienteerumismeel on üle igasugusest elektroonikast. Philipp teadis, kuidas tööpäeva lõpus pääseda ummikutest Kölni ringteedel, vältida pidevalt remondis olevat Severini silda või leida kõrvalist puhkemaja Lõuna-Prantsusmaal. Paremini kui Caroline – ja paremini kui naviseadme tibi, kes häiris teda oma läbitungiva soovitusega „kui võimalik, palun ringi pöörata”. Philipp ei kuulanud nõuandeid ja Philipp ei pööranud ringi. Tal olid omad ettekujutused sellest, kuidas manööverdada läbi linna ja läbi elu. Lõpuks polnud see ju mitte naviseadme tibi, kes Caroline abielule punkti pani, vaid terve rida naisi, kellega oli Philipp abielutruuduse rajalt kõrvale kaldunud. Caroline elu bilanss oli kainestav: ta oli edukas ja kurikuulus kriminaalõiguse advokaat, kahe täiskasvanud lapse ema ja pärast palverännakut taas esimesse maksuklassi määratud. „Püsivalt eraldi elav” öeldi ametnike keeles tema lõpetamata abielulise seisundi kohta. Carolinel oli vaja nii mõndagi läbi mõelda: Judith, kelle meeleheaks nad üleüldse olid palverännakule läinud, Judith, see õrnake, värskelt lesestunud lapsnaine, tema kauaaegne usaldusalune ja sõbranna, oli teda petnud. Ta oli olnud üks Philipi arvukatest armukestest. Lourdes’i tõeline ime oli see, et teisipäevanaised olid Judithi reetlikkuse üle elanud. Caroline abielu sellest üle ei saanud.
„Sinule on orienteerumine hädavajalikum kui mulle,” oli Caroline öelnud, kui Philipiga hüvasti jättes naviseadme lauale pani. Selle eest nägi ta nüüd teisipäevanaiste iga-aastasel väljasõidul vaeva vana hea maakaardiga. Kõigepealt A3 kiirteel Kölnist Nürnbergi suunas, siis edasi A9 kuni mahasõiduni Altmühltali. Kipfenbergi juures oleks Caroline pidanud ära keerama …
„Seal. Sealt oleksid sa saanud pöörata. Miks sa ei pööra?” hüüdis Eva. Caroline ei suutnud tähelepanu koondada. Järsu liigutusega suunas ta auto „Achenkirchi vaateplatvormile”.
„Kuna siit avaneb parim panoraam orule,” valetas ta, tänulik ootamatult pähe tulnud ettekäändele.
Vaade oli hingemattev.
„Just nagu Märklini mänguasjade maailmast,” karjus Estelle. Tugev tuul keerutas tal juukseid ja sügislehti ümber pea. Kiires tempos libisesid üle aasade, metsade ja kadakanõmmede pilvevarjud ja valgusvihud. Oru põhjas, tuulevarjus ja turvaliselt, paiknesid jõgi ja Achenkirchi alevik. Tihedalt, justkui üksteise vastu naaldunult seisid lamedate katustega valkjashallikad lubjakivist majad. Korstnatest tõusis suitsu, mis kadus kirjult hõõguvate puulatvade vahele. Taustal kõrgusid taeva poole järsud, dramaatiliselt lõhestunud, määrdundvalged lubjakivikaljud. Mäeseljakul asetses nende reisi sihtpunkt – Achenkirchi linnus. Kuussada aastat vaheldusrikast ajalugu materialiseerus rohelistesse väätidesse kasvanud paksudes, rohmakatest hallidest kividest müürides, müürisakkides ja laskeavades, tornikestes ja lossisarnastes juurde-, peale- ja kõrvalehitistes. Linnuse imposantse peatorni vastu võisid möödakihutavad pilved end ära kriimustada.
„Ei paista just eriti õdus,” märkis Estelle.
Caroline võis sõbrannade näoilmest taibata, et neidki valdasid linnusesse saabumisel sama segased tunded. Tempo maha võtta, puhastuda, pekist vabaneda – see oli nüüd käsk. Caroline rõõmustas, et närviline argielu jääb seljataha. Seitse päeva ei mingeid pakilisi e-kirju ja telefonikõnesid, problemaatilisi kliente ja kannatamatuid kohtunikke, toimikutevirnu ja ületunde, ei mingit viimase-hetke-ostlemist bensiinijaamas, autot, mis vajas tehnilist ülevaatust, ei mingeid perekondlikke tähtpäevi, paljaid elektripirne kodus. Viisteist kuud pärast Philipist lahkuminekut rippusid need ikka veel etteheitvalt tema väikese kahetoalise korteri laes ja tuletasid Carolinele pidevalt meelde tõsiasja: püsivalt eraldi elav. Seitse päeva ilma meesteta ja ilma perekondlike kohustusteta, ilma pangakriisita, euro nõrgenemise ja maksureformideta. Kahjuks ka ilma tahke toiduta. Oodata oli vaid ravipaastumist. Sest ravipaastumine oli välja kuulutatud.
Caroline oli endamisi võtnud nõuks hoopis rohkem kui nädala loobumist toidust, magusatest hingetrööstijatest ja õhtusest veinist, mis teda unele uinutas. Kes võtab tempo maha, saab tasuks jõudeaega – aega iseenese jaoks, aega sõbrannade jaoks, aega vestlusteks ja ülestunnistusteks. Kui ta tahab, et sõprus teisipäevanaistega püsima jääks, pidi ta oma sõbrannadele pihtima, millise kummastava käänaku ta elu oli teinud.
„Mäherdune uhke mõis. Aga korralikku kööki siin pole,” ohkas Estelle.
„Kuidas oleks viimse söömaajaga?” tegi Eva ettepaneku. Caroline noogutas. Surnukahvatu Eva poole pilku heites aimas ta, et tema pole mitte ainus, kel oli eelseisvate päevade jooksul midagi selgitada.
Kaheksas peatükk
Achenkirchi alevikust õhkus unist õdusust. Tuhande kahesaja kolmekümne viiest elanikust, kes seda Frangimaa pesakest kogukonna kodulehekülje andmetel pidid asustama, olid reedesel keskhommikul vaid vähesed näha. Postiljon tiirutas ringi, kaks õngitsejat seisid aeglaselt voolava jõe kaldal. Õngekorgid liikusid vaid veidi allavoolu, nii aeglaselt voolas vesi Doonau poole. Kahest kaljuseinast piiratuna magas küla orupõhjas. Josef Faschingi pagariäris, mis lisaks pagaritoodetele müüs aedviljakonserve, pakisuppe ja pakendatud vorsti, oli lõunavaheaeg, juuksurisalong Kamm ja Käärid firmaväljasõidul. Silt uksel teatas, et töötajaskond oli sõitnud Münchenisse ühepäevasele trendiseminarile Wella stuudios, et lasta end seal juhendada „kuningliku blondi” alal. Käänulistel külatänavatel, kus polnud näha ei valgusfoore ega rahaautomaate, viisid paar silmatorkavalt noort ema oma võsukesed lasteaiast koju lõunat sööma.
„Kui siin peaks restoran olema, siis on see kiriku kõrval,” teatas Caroline