Kikil oli lisaks joonistemapile kaasas ka paar prototüüpi. Moll astus sammu tagasi, et silmitseda serviisi, mille Kiki oli kujundanud.
„Disain funktsioneerib just nagu sümfooniaorkester. Kõik on ajastuse küsimus,” kuulutas Moll õpetlikul toonil ja vajus siis sügavmõttelisse vaikimisse.
Kiki kõhkles, kas ta tõepoolest mõtles disaini üle järele või oli tal kavas selgitada, et tema on dirigent ja orkestri tempo valitseja.
„Ma olen paindlik. Nii takti mõttes kui ka muidu,” kogeles Kiki. Nii paindlik, kui sai kuuekuuse imiku ja ülikooliõpinguid veel mitte lõpetanud mehe kõrvalt olla. Mõlemad oli ta oma taotluses targu maha vaikinud. Lõppude lõpuks oli asi ju visandite ostmises, mitte perekonnaseisus. Kaheteistkümnest tulutust kandideerimisest oli Kiki õppinud, et keegi ei pidanud noort ema võimeliseks titemähkmete vahel kasutuskõlblikke ideesid välja mõtlema. Moll ei reageerinud. Ta uuris põhjalikult Kiki kohviserviisi. Ta tõmbas näpuga üle servade, silitas sisepindu, kaalus prototüüpe käes.
„Tagwerk ei tooda nõusid, vaid tableware’i. Me oleme lati kõrgele seadnud,” rõhutas ta.
Kiki surus hüsteerilise naerukrambi maha. Just nimelt see väike Moll, kes ulatus vaid tema dekolteeni, rääkis kõrgest latist.
„Ma tegin laialdast praktilist uuringut, enne kui otsustasin selle vormi kasuks,” päästis Kiki end asjalikule tasandile asudes. See polnud ju sugugi vale. Temast oli nüüdseks juba äripartner saanud. Kahjuks mitte küll Johannes Thalbergi disainifirmas, vaid Barbarossaplatzi baaris Coffee to go. Kohvikuketis oli iga tühiseimgi tegevus kõlava tiitliga vääristatud. Isegi kõige väiksemas tassis kohvi müüdi nimega „tall”. Ainult barista kesise tunnipalga jaoks polnud nad juubeldavat nimetust leiutanud. Kiki lõi ihust ja hingest kaasa. Ja proovis sellest hoolimata kõrgemale hüpata. Igal õhtul, kui Greta magas ja Max tuupis eksamiteks, võttis ta oma töö välja. Kiki jätkas oma visandeid kohast, mida ta tundis. Ühekordsete nõude juurest. Plasttopsid, mida nad kohvibaaris kasutasid, moodustasid tema nõudeseeria aluse. Serviis nägi välja nii, nagu oleks see papist, kuid tegelikult oli õhkõrnast portselanist. Kiki oli lasknud teha prototüübid, mida kasutas sobilikesse firmadesse kandideerimisel. Moll otsustas arvukate kaubamajade sortimendi üle. Kui ta nüüd ometi otsuse teeks.
„Õige mudel pole midagi väärt, kui ta tuleb valel ajal,” sosistas Moll ja nihkus Kikile lähemale. Raske, imal habemeajamisvedeliku lõhn lõi Kikile ninna. Võib-olla oleks ta pidanud taotluses mainima Gretat JA Maxi. Timing polnud just tema tugev külg. Kui vaas, mille ta oli kujundanud palverännakul, seeriatootmisse läks, oli ta Thalbergi firmast kinga saanud. Johannes Thalbergi sõnade seas, mis koha ülesütlemisele eelnesid, polnud nimi Max esinenud. See-eest oli palju juttu tellimuste olukorrast, tootmisest tulenevatest ümberstruktureerimistest ja tõsisest kahetsusest. Thalberg Design vallandas oma töötajaid alati tõsise kahetsusega. Kiki probleem oli: ta mõistis oma bossi. Kõik need kõhklused, mis olid Thalbergil oma esmasündinu vahekorra suhtes naisega, kes oli kolmteist aastat vanem ja lisaks veel tema alluv, oleksid keerelnud Kikigi peas. Kuni süda pani end maksma. Ja lülitas mõistuse välja.
„Ma annan endast teada. Õige-õige varsti,” õhkas Moll ja hoidis tema kätt veidi kauem kui vaja. Juuksegeel kleepus Kiki sõrmede külge.
Kiki ajastus oli halb, karjääriredel kõver ja konto pea olematu. Aastate eest oli ta Deutzi kevadpeol võitnud peaauhinna. Fööni. Kiki, kes polnud oma juustele veel kunagi uhket föönisoengut lubanud, oli olnud pettunud. Nüüd osutas föön eeskujulikku teenindust Greta kõhukrampide korral. Ajastust Kikil polnud. See-eest oli vastupanuvõime. Karjäär algab siis, kui aeg on selleks sobiv. Vajaduse korral kasvõi Achenkirchis.
Üheteistkümnes peatükk
„See polnud ei,” luges Eva. Just oli SMS-i teel saabunud Kiki teade töövestlustetandrilt.
„Jah kõlab teisiti,” hoiatas Judith.
„Ma tahaksin, et mul oleks Kiki optimismi,” lausus Estelle. „Kikist jääb alati mulje, et kohe-kohe on tal lotovõit käes.”
Viimne söömaaeg oli läbi. Caroline juhtis autot mööda kitsast, järsku metsateed mäeseljaku poole. Iga meetriga muutus ta ebakindlamaks.
„Me peaksime juba ammu kohal olema.”
„Kui olete kindlad, et olete eksinud, siis tuleb veel tubli viissada meetrit edasi sõita. Nii seisis kohalesõidu õpetuses,” rahustas teda Eva.
Hilise pärastlõuna valgus tungis kitsaste kiirtena puude vahelt läbi. Otsekui mingid taevased prožektorid tekitasid need valgusaktsente: sammaldunud kivile, uljale kaljuvormile või seenegrupile. Vaid värskelt laotud palgivirn teeservas osutas sellele, et mitte ainult rebased ja jänesed, vaid ka luust ja lihast inimesed soovisid siin üksteisele head ööd. Estelle nägu vajus üha pikemaks. Polnud mõtet loota, et siin leidub mõni turismi-highlight. Siin polnud isegi mitte tänavavalgusteid, rääkimata kioskist, kus oleks saanud lisaks Frangimaa vorstikestele, jäätisele ja jookidele varustada end postkaartidega. Nii nagu kunagi Hansukest ja Gretekest, viis maantee neid aina sügavamale metsa. Jahe samblalõhnaline õhk tungis autosse. Ühel räsitud puutüvel manitses vildakas kunstroosidega puurist ettevaatusele.
„Ma olen juba hulk aega veendunud, et sõitsin valesti,” märkis Caroline.
„Parkimisplats,” hõikas Eva.
Pooleldi varisenud müüri ees seisis paar autot. Tagapool kerkis järsult taeva poole otse kaljusse ehitatud võimas linnusekompleks.
„Veel on võimalik ümber mõelda,” ütles Eva kõhklevalt.
„Kehaline väljakutse just annab meie reisile õige vürtsi,” teatas Judith innukalt ja hüppas esimesena autost välja.
Parkimisplatsi tagant viis kitsas tee läbi kunagise vallikraavi. Paremale jäi aas, vasakul laius köögiviljaaed koos kasvuhoonega. Kabatšokkide ja baklažaanide vahelt tormasid nende poole kaks rahutut koduparti, kael sirgu aetud, ühteaegu vastuvõtukomando ja valvemeeskond. Nende üdini tungiv erutatud prääksumine andis linnuseasukatele uutest tulijatest teada.
Tegeliku sissepääsu linnusesse moodustas allalastava sõjaka raudvõrega värav. Teravad puupalgid ja jäme kett, mis võret paigal hoidsid, olid märgid võitlusvõimest ja separaatsest elust. Võõraste südamliku küllakutsumisena see igatahes välja ei paistnud. Tahtmatult mõtlesid teisipäevanaised piinakambritele, rõsketele maa-alustele vangikongidele ja surnute hingedele, mis südaöisel tunnil ärkavad. Uhkel väravakaarel oli rauast plaat kirjaga.
„Seal seisab midagi palmidest ja pulbritest,” arvas Estelle.
„Palma non sine pulvere,” luges Eva ette.
„Võit ei tule pingutuseta,” tõlkis Caroline.
„Mina mõtlesin, et paastumine on midagi passiivset,” torises Estelle.
Judith teadis paremini: „Sa ei kavatse ju ometi lihaseid kaotada, vaid ainult rasva.”
Järsk ebamugav tee linnusesse kujutas endast nende treeningu avalööki. Linnuse viiludelt, väravatelt ja tornikestelt vahtisid neid struumahaigete punnsilmadega moondunud kivilõustad. Keel suust välja aetud, pilkasid nad külastajaid, kes ebatasasel maal oma pagasit edasi vinnasid.
„Laku ise,” tervitas Estelle paljast kivitagumikku, mis end tema poole upitas.
„Need on kadeduse kimäärid. Nad peavad kurjad jõud eemale peletama,” selgitas Caroline Kõiketeadja. Ilmselt oli ta juba linnuse ajaloo pähe õppinud. Järsu mäkketõusu lõpus avanes vaatele kitsas sisehoov koos keskse torni ja kaevuga, mida linnus kolmest küljest piiras. Septembripäike kopeeris müüri sakmed kivisillutisele. Eri sajanditest pärit ehitised jutustasid linnuse vaheldusrikkast möödanikust. Mitte kuskil jälgegi elust. Ainult ragisev hääl nelja kohvri poolt, mis hüplesid mööda munakivisillutist.
„Ma vaatan, kas leian kellegi,” otsustas Eva kärmelt ja suunas sõbrannad kaevu juurde paigutatud pinkidele ootama.
Ta ei tahtnud