Päikesekiired meie jutustuses aga muudkui uudistasid, mina üritasin ülikonda oma selja küljest lahti kiskuda, ning sel kombel igavusest kimbutamata veeres aeg nõnda nobedasti, et õige pea kostis koridorist Esimese ja Teise jalgade tõttavaid samme ja võtmete kõlinat, nende omanike osavate käte kiiret võtmeliigutust meie ukse mõlemas lukuaugus ning seejärel minu vahepeal püstikaranud toakaaslaste kiiresti väljapääsu poole eemalduvat sammumüdinat. Päev oli alanud.
Alla jõudes nägin, et päike oli alles madalal ja tema kleepjas paiste polnud veel väga kaugele üle müüriserva levinud. Õhk oli küll juba piisavalt niiske, et kiviviske kaugusel oleva piirjooni hägustada ja kergelt sinakaks värvida, ent siiski meeldivalt jahe, võimaldamaks lihtsamat mõttetegevust ja veidi energilisemaid liigutusi. Tegin mõne, et oma lehmaketti kohendada ja märss mugavamalt õlale sättida, ning vaatasin ringi.
Ma vist pole veel jõudnud mainida, et hoone teist korrust hoidsid üleval kolm rida kandilisi betoonposte ja võreakendega kaunistatud betoonputka selle kummaski servas. Mõlemasse pääses poolenisti avatud trellitatud uste kaudu, ning vaid vähesed selle maja asukatest jätsid selle võimaluse kasutamata, mõeldes aga silmapilgu pärast siiski ümber ja otsustades pigem mõne palju toredama, kusagil hoovi teises nurgas asuva paiga kasuks. Tulemuseks oli pöörane sagimine, mille eesmärk mulle esimesel hommikul selgusetuks oli jäänud, kust aga lähemal silmitsemisel siiski ei puudunud oma seaduspära. Õige pea avastasin, et siduvaks elemendiks sisenejate ja väljujate juures olid nende kandamid, mis ühes suunas koosnesid erinevat tüüpi kompsudest ja kilekottidest, teises suunas aga valdavalt mingitest kaussidest, topsikutest ja rättidest, mille asukad sihikindlalt hoovi ümbritseva müüri tagumisse külge ehitatud betoonvanni juurde viisid.
Vanni põhjas oli paari sentimeetri jagu üsna sogast vett, selle mõlemast otsast aga turritasid välja malmtorud, millest, nagu varsti märkasin, sinna korrapäraste vaheaegade järel lisa voolas. Nagu veidi pärast seda teada sain, reguleeris torusid helitundlik mehhanism, mis avas vett kammitseva kraani, reageerides hallis ülikonnas härra kaelas rippuvale vilele. Üks vile vallandas veejoa ja kaks sulgesid selle. Kellaajad, kui härra oma vilesse puhuda tavatses, olid minu majakaaslastele hästi teada, sest mõlema toruotsa juurde oli kogunenud seda pingsalt jälgiv trobikond, kausid õieli käes.
Minu selja taga oli plekiga ülelöödud laud ja selle ees põranda külge pooletolliste poltidega kruvitud pink, ülejala hööveldatud ja, nagu pealiskaudsel vaatlusel tundus, supiga viimistletud. Kuna mulle mingeid korraldusi ega näpunäiteid ei jagatud, vannile ei pääsenud ligi, ning kogu minu eksistents sessinatses maailmas paistis olevat täiesti üleliigne kõigi jaoks peale minu enese, olin tõtt-öelda veidi segaduses ega osanud selle kauni hommikuga esiotsa midagi peale hakata. Seega asetasin oma märsi ettevaatlikult pingile ja istusin ise selle kõrvale. Minu teisel käel oli peatunud üsna pikka kasvu, tumedate juustega pruunisilmne mees, ruudulised püksid jalas, kollane maika seljas ja vähemalt puudane kett jalgade ümber. Tema näojoontest võis välja lugeda võrdlemisi pika, umbes seitsmekümneaastase elu jooksul kogetud tõuse ja mõõnu, millest ta end siiski eriti kõigutada polnud lasknud, eelistades saatuse löökidele pigem käega lüüa kui neile liigse muretsemisega kaasa aidata. Kõik see, nagu üllatusega täheldasin, vormib inimesest midagi Tommy Lee Jonesi sarnast.
„Kas sa riisi oled juba söönud?” küsis Tommy sõbralikult ja patsutas oma moonakotti. Miski liigutas seal.
Keeldusin viisakalt, ja õnneks ei käinud ta mulle eriti peale.
Uurimine, kas kaaslane on juba midagi hamba alla saanud, väljendab veidi mõistlikumal moel küsimust, mida meie kandis on tavaks esitada inimese üldise käekäigu kohta. Uurimine, kuidas käsi käib, on juba oma olemuselt abstraktne ega kohusta küsijat millekski – vastates sellele, et sõrmed kipuvad külmaks minema ja küünarnuki peal on mingi imelik kärn, mis läheb iga päevaga järjest suuremaks, jäetakse sind üldjuhul päris ruttu rahule. Küsimus söögi kohta on aga konkreetne ja eitava vastuse korral järgneb sellele alati pakkumine jagada küsijaga seda piskut, mis tollel parajasti hinge taga on. Sellest keeldumine ilma piisava põhjenduseta on küllaltki ebaviisakas.
Võtame näiteks sellise stsenaariumi:
„Tere, kas sa söönud juba oled?” Kui küsija istub parasjagu lauas, viipab ta kutsuvalt.
Kutsutu, heitnud pilgu lauale ja tundmata seal ära midagi omaenda kultuurile omast, vastab automaatselt: „Ei, aitäh”, ja kavatseb oma teekonda jätkata. See tahtmatu pilguheit aga reedab tema alateadlikku mõtet, et tegelikult võiks ju midagi näksida küll, kui ainult neid soolikaid seal kausis ei oleks, ja mingit rohelist löga nende nuudlite peal. Sõnad niisiis väljendavad viisakat keeldumist, kehakeel söögiisu ja silmavaade võõristust olluse vastu, mis küll võib, aga ei pruugi sööja sees püsida kauem kui tarvilik selleks, et jõuda lauast väärikalt lahkuda.
„Aga tule ometi, istu lauda!” on küsija nüüd sunnitud kutsuma, olles sellest andmetulvast välja sõelunud oma vestluskaaslase ebaleva suhtumise kohaliku kulinaaria olemusse ning tundnud endal võõrustaja kohustust teda selle peensustega kurssi viia. Õhus on tunda kasvavat pinget. Veel saaks kutsutu end päästa just nüüdsama meenunud triikrauaga, mis tal kodus juhetpidi seina ununes ja mis oleks kindlasti piisav vabandus kiireks taganemiseks, paraku ei tööta tema mõistus säärases kuumuses tavapärase vahedusega ning ta teeb asja kõigi osapoolte jaoks veel hullemaks:
„Ei, mis te nüüd, mul pole kõht sugugi tühi!” Selle peale ei jää kutsujal mõistagi muud üle kui küsida, kas tema sõber on ikka tervise juures. Küsitletav omakorda rõõmustab, arvates, et talle on heidetud päästev õlekõrs – kõhuhädad on ju turistide seas sedavõrd levinud, et nende esinemine ei tohiks kedagi imestama panna –, ning lootuses oma kimbatusest sel lihtsal moel vabaneda, astubki ta libedale teele ning vastab, et tal on tõepoolest täna hommikul veidi kahtlasevõitu tunne.
Ja ongi olukord kontrolli alt väljunud. Võõrustaja peab kirjeldama Tai köögi tervendavaid omadusi, mis just selliste hädade vastu kõige paremini aitavad, ja ilma ennast häbistamata ei saa ta külalist enam minema lasta. Ainuke pääsemisvõimalus oleks meeleheitlik samm, millega oma haiguse tõsidust tõestada sooviv külaline sealsamas põrandale variseb ja ootab, kuni ta haiglasse lohistatakse; ent sellise enesekindluseni, mis vaatajaid säärase näitemängu tõepärasuses veenaks