Kui see hetk kätte jõudis, olin oma saatusega leppinud. Minu mõttekäik oli kiire, segane ning nägi lihtsustatult välja üldjoontes nii: seda, kuhu ma praeguseks välja olin jõudnud, poleks ma suutnud ette näha isegi nädal aega tagasi, kui minuga oli juba juhtunud see, mida ma kaks nädalat varem endale ettegi poleks suutnud kujutada, ning millest omakorda paar nädalat tagasi vaadates poleks ma osanud sellegi piskuga välja tulla, mis seisus ma toona olin; järelikult võisin nädala pärast olla olukorras, mille peale ma praegu mitte kuidagi tulla ei saaks, ja mis seetõttu oleks täiesti erinev ja eeldatavasti tunduvalt meeldivam sellest, mida ma praegu endale täiesti selgelt ette suutsin kujutada, tükkis köndistatud jala, gangreeni ja muu juurdekuuluvaga; ja kuna tavaliselt veereb elu ikka selles suunas, kuhu sa teda kõige vähem usud rihtida oskavat, siis kõigi eelduste kohaselt kõnnin ma siitki omal jalal minema, hing paelaga kaelas ja lehmakett järel lohisemas, eriti kui ma paaniliselt vastupidist karta ei unusta. Kõik võib veel hästi minna.
Seega, kui lõpuks oli minu kord Krussu ees istet võtta, olin end sel määral kogunud, et suutsin mõelda millestki meeldivast – mis polnud, tõsi küll, midagi konkreetset – ning isegi ümiseda esimest pähejuhtuvat viisijupikest, milleks häbikombel osutus „Waterloo” Meat Loafi esituses, kes tõlgendas selle lustakat sõnumit talle omases nilbes võtmes.
Gorgo õngitses oma kastist just minu jaoks meisterdatud õblukese lehmaketi, jõllitas seda oma selge silmaga hindavalt ning valis siis teise, mis õigupoolest kuulus järjekorras kolme võrra eespool seisnud, minust poolteist korda kogukamale kundele, kes aga oli tolleks hetkeks juba lahkuda jõudnud.
Vasar tegi oma tööd, tagudes tõenäosusteooriat iga täppishoobiga üha sügavamale pseudoteaduste häbiposti, ning minu usaldus Gorgo vastu üha kasvas, ehkki oli endiselt õõvastav näha teda mulle otsa jõllitamas, samal ajal kui tema tähelepanu pidanuks kuuluma jäägitult Krussule.
Samas aitas ilmselt just see, nagu ma alles tükk aega hiljem mõistsin, mul lõplikult aru saada, et üks osa minu senisest elust on lõppenud ja algab uus, mis lõpeb tont teab kus, millal ja miks. Ehkki rippusin veel palju aastaid ebamääraste ja tegelikku reaalsust trotsivate pettekujutelmade küüsis, ütles just Gorgo Metuusala, kellel isegi minu sandistamise võimalusest polnud sooja ega külma, ent kes sellest hoolimata oli mulle tol hetkel kallim kodumaast, et mina ei olegi Olaf Andvarafors tegelikult.
Kus sa oma pilti hoiad, Dorian Gray? Vastust teadsin juba ammu, kuid polnud seda veel kellelegi öelnud.
Südames, ikka südames, Gorgo.
Turismihooaja mahamaganut ja esimest korda alles juunikuus Bangkokki sattunut hämmastab kõigepealt võimalus, et sellises leitsakus on üldse võimalik elada ja isegi enam-vähem normaalselt funktsioneerida. Kõigepealt saab sellest aimu lennuki ja maabumislõõtsa vahele jäävast kitsukesest pilust – samasugust efekti saab tunda talvisel ajal Tallinna kaubamaja välisustest sisenedes. See pahvak tulist niisket õhku tundub nõnda uskumatu, et sul tekib vastupandamatu soov tagasi minna ja seda veel kord kogeda, ent lennukist pressivad peale juba uued tulijad, sulle heidetakse pahaseid pilke, sinu liiga suur käsipagas jääb puhkajate summa vahele kinni ning lõpuks lööd käega ja eeldad, et küllap see ikkagi ainult tundus sulle nii.
Teist korda saab seda kogeda lennujaama ja takso vahele jääval paarikümnemeetrisel kõnniteeribal, kus – olenevalt saabunu iseloomust ja närvikavast – kas kiirendatakse sammu või jäädakse puuga pähe saanu kombel ringi tuiama, lollakas irve näol.
Niisugune leitsak avab elusloodusele võimaluse vohada sellisel määral ja liigirikkuses, mis põhjala turistile on kui näoli süldi sisse kukkunud riigikoguliige – esmalt paneb imestama, siis fotoaparaati otsima ja lõpuks teeb tõtt-öelda üsna kadedaks. Kui juhtud Bangkokis maha sülitama, siis läheb paari päeva jooksul seegi kasvama ja toob oma lopsakusega paljudele rõõmu ja kõhutäidet. Inimesed, kel on olnud õnn sündida sellisesse taimsesse paradiisi, ei ole nii kurjad kui meie, ei tunne sedavõrd palju muret homse päeva pärast ega ole emapiimaga sisse imenud naabri kaevu viiel erineval moel sittumise instinkti, mida vaid vähesed suudavad endas täielikult maha suruda. Nad naeratavad alati, ja isegi siis, kui mõni neist siiski naabri kaevule läheb, ei vihasta kunagi, ning kuigi ka nemad peksavad oma naisi, ja eriti oma mehi, siis ei tee nad seda sugugi mitte kadedusest või kibestumisest, vaid hoopis teistel põhjustel.
Järgmistest väravatest sisse astudes leidsime end paigast, mida selle roheluses võinuksin pidada Eedeni aiaks, kui vaid pedantne sümmeetria polnuks tunnistajaks selle märksa maisemast päritolust. Aed oli üsna pisike, väänkasvudega palistatud ja hämmastavalt vaikne. Otse värava taga rõõmustas silma täpselt ühesuuruste kividega ääristatud sõõr, kus kasvavad lilled – mille nimetusi ma kahjuks ei tundnud, kuid mis sellest hoolimata hämmastasid mind oma värvide ja lõhnade erksusega – olid täiuslikult sektoritesse jaotatud ja kahtlemata tähestiku järgi ritta seatud.
Sõõri ümbritses kiviklibuga kaetud ringikujuline kõnnitee, millest vasakut kätt väljus samasuguse kattega, siniste ja kollaste lillepõõsastega ääristatud teerada. See kaardus paarikümne meetri pärast paremale, varjates oma sihtkohas kindlasti nii mõndagi toredat, võibolla isegi purskkaevu ja kaunilt nikerdatud akendega õdusat majakest, kus kirevate saridega veetlevad näitsikud pakkusid jahedat teed ja meekooke; sest just seda teed pidi saabusid ja lahkusid hallides ülikondades mehed, kõik korralikult kahekaupa ja üht sammu astuvad. Täpselt samasugune teerada, ent punaste ja kollaste lilledega, viis sõõrist ka paremale. See kaardus omakorda vasakule ning oli ka igas muus mõttes otsekui oma paarilise vastand: seal ei liikunud hingelistki, selle lõpus ei võinud aimata absoluutselt mitte midagi ning sellele mõtlemine viis vastupandamatu soovini mõelda pigem millelegi muule, näiteks aias ringi tatsuvatele suurtele roosadele lindudele. Õnneks oli see tehtud üsnagi lihtsaks, sest lillesõõri sees, ent ka sellest väljaspool, kividest üle ja lilledele peale astudes ning täielikult ignoreerides aia muus osas nii põhjalikult viimistletud sümmeetriat, patseerisid heleroosad pelikanid, keda kummatigi kellelgi ei tulnud pähe käskida see korralagedus viivitamatult lõpetada, asuda oma kindlaksmääratud paika ning oodata seal edasisi juhtnööre.
Too imeline paik valas mu hinge rahust, õnnistundest ja unisusest võrdsetes osades kokkusegatud siirupit, mis tegi mu jalad raskeks ja pea kergeks. Oleksin tahtnud lilledele pikali heita ja pelikane silitada. Oleksin võinud sinna elama jääda, kui keegi oleks seda minult palunud, ja minu poolehoid sellise ettepaneku teinud inimese vastu olnuks sedavõrd siiras, et mu äkiline ligimesearmastus üllatas mind ennastki. See vaatepilt koos ootamatu pakkumisega paelus mind niisugusel määral, et ma ei märganudki, et mu kaaslased olid tasahilju lahkunud ning olin malelauale üksi jäänud, kui mitte arvestada mind väravast sisse aidanud härrasmeest, kes mulle nuiaga vilunult vastu kintse koputas, esmalt tasakesi ja siis juba natuke vähem.
„Blaa,” selgitas ta oma vahelesegamise põhjuseid – ta küll ootas ainult minu järel, kuid ei olnud viivituse üle liiga pahane, sest kõik halb siin ilmas tuleb liigsest kiirustamisest, samas on ka asjatul jõudeolekul mitu miinust, millega võib lisaks kõigele kaasneda vedelikukaotus ja päikesepiste. Ning just täna hommikul oli ta kodust lahkudes oma kübara kogemata maha unustanud.
„Ilus!” püüdsin end õigustades oma tundeid võimalikult detailselt kirjeldada, ja osutasin igaks juhuks pelikanidele, et ta minu sõnu eksikombel vääriti mõistma ei juhtuks.
Mu vestluskaaslast tundus see väide rõõmustavat. Ta koputas nuiaga vastu äärekivi, otsekui tõestades mõlema vastupidavust, mõtles pisut järele ning asus mu iseloomustust omapoolsete tähelepanekutega täiendama.
„Imeilus,” hääldas ta püüdlikult. „Linnud, nokk-nokk linnud. Mina enne söönud, maitsev!”
Oma mõtted sel viisil edasi andnud, viipas ta sõbralikult nuiaga ja lisas: „Nämm-nämm!” Sai lobisetud, ent nüüd on ikkagi aeg edasi astuda.
Liikusime