„Kabe,” lausus Lek. Arvasin, et olen kabes päris kõva käsi, ent tõestati risti vastupidist. Pärast kolmandat häbistavat kaotust võttis mu eneseväärikus endale õigustuse otsimise tõsiselt käsile ning asus hoogsalt mu mõtteid hajevile viima, mistõttu avastasin end äkitselt juurdlemast küsimuse üle, millal ma viimati silmapiiri nägin, ning kas on olemas miskit, mida tahaksin horisondi vaatamisest rohkem teha.
Leidnud mõlemale küsimusele ammendava vastuse, selgitasin kehakeele abil oma uuele sõbrale, et sooviksin nüüd mõtete duelli lõpetada ja pigem aknast välja vaadata, kui ta oleks nõus mind seejuures abistama. Arutlesin endamisi, et kuna müürid maja ümber olid keskeltläbi seitsmemeetrised, maja teise korruse ülemine osa aga, kuhu aknad olid jäetud, ei saanud korruste keskmist kõrgust arvestades olla madalamal kui kaheksa meetrit, peaksin sealtkaudu silmapiiri teoreetiliselt nägema, või seda vähemalt aimama ehitiste taga, mis selle täiuslikku sirgjoonelisust rikkuda võiksid. Ma polnud juba rohkem kui kaua aega näinud kaugemale, kui suutnuksin kivi visata, ja millegipärast olin kindel, et minu ees avanev perspektiiv on seda kasinam, mida vähem kaugemale enda ette ma näha suudan.
Ning sinna te mu jätta võitegi, akent kaitsva raudtala külge abitult rippuma ja seedima tõsiasja, et silmapiiri ei olnud minu jaoks enam olemas. Inseneri kuratlikult läbimõeldud joonis oli alumise räästaserva asetanud akna alumisest äärest kämbla jagu allapoole, ning kõige kaugem punkt, mida selle avause kaudu kaeda võisin, oli minust paarikümne meetri kaugusele ehitatud betoonmüür.
Nagu tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, läksin ma väravate lugemisega sassi kaheteistkümnenda juures, misjärel tuli veel kolm (Eedeni, Sümmeetria ja Vee värav), siis enne ülesjõudmist veel kolm, ning endas salatsemise soovi maha surudes ütlen, et enne kõige viimast tuleb neid veel kaks, seega kõlksatab Bombatis kinni ühtekokku täpselt neliteist ja Klong Premis kakskümmend väravat. Sellega oleks minu ainus lubadus justkui täidetud ning võiksin oma jutustusele südamerahus punkti panna, kui mind ennastki poleks hakanud vaevama küsimus, mis siis ikkagi asus ringtee vasaku väljakäigu käänaku taga. Inimese mälu on selekteeriv ning talletab endas ainult meeldivaid asju, samas kui kõik ülejäänu rändab alateadvuse prügikasti, kus ratsionaalsed inimesed ilmaasjata ei sori. Nii on minugi mälus pea üksikasjadeni talletatud kõik ülejäänu neil aastatel juhtunu, kuid seda ei suuda ma kuidagi meenutada. Järelikult on see millegipärast oluline. Järelikult pean ma jätkama. Andku taevas mulle selleks jõudu.
PARADIISILIND JA TEMA SULNID SABASULED
Paradiisilind juhib meie kangelase pooleldi välja tagasi ja näitab seal talle ehtsast nahast diivanit. Veidi hiljem peetakse sünnipäevapidu ja nähakse Vanakurja, õnneks küll ainult vilksamisi.
Tol hommikul märkasin silmade avanedes kõigepealt oma naabrit, kes, torukübar peas ja poolkuukujulised ilma raamita prillid ninal, oli süvenenud hiigelsuure, fooliumiga inkrusteeritud seemisnahkse raamatu uurimisse. Minu olemasolust polnud ta ilmselgelt teadlik ning jätkas deklameerimist:
Mu kaitseingel möödudes mind lükkas
Ning hüüdis, kui ma puudutasin maad
„Nüüd lakka kukkumast!” mind käskis ta ning hüppas
Mu kõrvast sisse. Ning see marmelaad
Mis ruumipuudusel mu pea nüüd hülgas
Ei sobi kassi saba alla ka
See kobrutab ja mulksub justkui mülgas
Must kaugel õnneks; sinust, muide, ka.
Viimaste sõnade juures vaatas Lek Noi mulle vihaselt silma, lõi raamatu heleda plaksuga kinni ja virutas mulle kõigest jõust jalaga vastu säärt. Ärkasin võpatades ning märkasin, et mu toakaaslased on oma kallisasjad taas kompsudesse peitnud ja madratsid rulli keeranud ning istuvad neil otsekui kannatlikkuse võrdkujud Lihavõttesaarelt, jälgides elu keerdkäike ja spiraale kõrvaltvaataja pilguga ning suhtudes neisse kõigutamatu rahuga. Lek raputas mind õrnalt ning sõnas:
„Varsti on seesamunegi, ära maga. Blaa blaa.” Ventilaatorid tiirlesid taas mu südamelöökide rütmist tunduvalt aeglasemalt, käimla ukse taga lookles järjekord ja aknapiludest ajasid esimesed päikesekiired sisse arglikke kombitsaid. Kobasin oma märsis ja tundsin võõraste ja tuttavate asjade lõhna nagu lapsena pioneerilaagris. Eiffeli torniga klaaskuul oli jõuluvana toodud maika sisse peitu pugenud ja tuletas mulle etteheitvalt meelde, et olin magama jäänud, pruun nailonülikond ikka veel üll. See oli ööpimeduse katte all mu selja külge klammerdunud ega tahtnud sealt enam lahti lasta. Raputasin lumehelbed kuuli sees maast lahti ja pigistasin seda peos. Kuul pigistas vastu.
„Pane oma seesamunegi kokku,” või midagi seesugust, kordas Lek. Keerasin madratsi rulli ja istusin tema ja teiste toakaaslaste kõrvale mõistatama, mida toredat minuga täna juhtuda võiks. Püüdsin seda teha samasuguse leebelt osavõtmatu ilmega ja väliselt sama liikumatult kui teised, kuid hoolimata oma unisusest ja suhtelisest ükskõiksusest nii varasel tunnil toimuva vastu – kell ei saanud päikese järgi otsustades olla rohkem kui pool kuus hommikul – ei suutnud ma nende meelerahu kaugeltki mitte imiteerida. Küll hakkas miskit sügelema, küll huvitas, mida põnevat päikesekiired vahepeal avastanud on. Just nüüdsama näiteks olid nad minu silmade kõrguselt vastasseina trellide küljest leidnud noorukese prussaka, kes sellest tema jaoks harjumatust kõrgusest heidutatuna ei osanud kuidagi nende eest peitu pugeda.
Siiami rahvas paistab üldse silma oma rahu ja sõbralikkusega, sõltumata olukorrast ja neile saatuse poolt jagatud hoopide tugevusest. Ükskord näiteks, kui taksojuht mind mingisse Silom Roadi hotelli viies tee peal korraks oma venna rätsepaäri juures peatuma pidi, et nõolt oma ema tervise järele pärida, soovitades mul vahepeal seespool klaasikese värskendavat koolat rüübata – misjärel ma paarkümmend minutit hiljem end küll viiesaja baadi võrra vaesema, ent vastutasuks poole tosina siidsärgi võrra rikkamana leidsin –, oli tal pärast uuesti teeleasumist hetkeks vaja veel oma onupoja juveeliäri juures kinni pidada, et tollele ema kohta äsja kuuldud halbu uudiseid teatada. Soovituse peale oodates seespool klaasike värskendavat jääteed rüübata kostitasin teda väljenditega, mis iga endast vähegi lugupidava eurooplase mind mahlakate sõimusõnade ja tubli malaka saatel läbi kolme kvartali taga ajama oleks kohustanud. Ilmselt ei pannud keegi mu sõnavalingut tähele – ehkki seda on tagantjärele raske uskuda, sedavõrd täpselt ja häälekalt väljendasin ma oma tundeid –, sest ükski mind ümbritsevatest inimestest ei astunud ligi, et minu probleemi üksikasjade kohta täpsemalt aru pärida või püüda mind selle lahendamisel aidata, vastupidi, mind otsekui poleks maailma jaoks korraga enam olemaski olnud. Taksojuht üksi tundus mu sõnu kuulnud olevat, jäi aga seejuures täiesti viisakaks ning, endiselt naeratades oma säravat naeratust, palus end hetkeks vabandada, kuni ta toob mulle ühe väärtusliku meene, mis minu kaotatud aja kindlasti korvab, istus autosse ja sõitis rahulikult minema, minu särgid tagaistmel.
Ülejärgmisel päeval, kui ma selle rätsepaäri lõpuks taas üles leidsin, selgus, et tolle omanikul polegi nõbu, ja et oma vennast – kes, muide, olla halvale teele läinud – pole ta juba aastaid midagi kuulnud; seevastu on tal aga neli õde, kõik piltilusad ja parimas meheleminekueas. Tema ema aga, kes oma eluajal polnud jalga oma pisikesest külast kordagi välja tõstnud, suri juba aastaid tagasi pidalitõppe, või nii see härra vähemalt väitis.
Alles aastaid hiljem hakkasin mõistma, et minu pahameel tolle suli ja varganäo vastu, kes oma lihase ema surmastki alles aastaid hiljem ja osaliselt just tänu minule teada sai, polnud küll päris alusetu, kuid siiski üksjagu liialdatud. See tõdemus algas tähelepanekust, et suurem osa siiamlastest elab, nagu meil põhjamaades seda veidi põlglikult kutsutakse, juhutöödest, ja et riik ei tähenda neile, erinevalt meist, põhjamaalastest, mitte oma elanike eest hoolitsema seatud põhiseaduslikku institutsiooni, vaid pigem kindlate – või, lähiajalukku vaadates, vähem kindlate – piiridega ala,