Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust. Ervin Bernhardt

nimi on Gurmit Singh Jasmil, ja ma olen süütu!

      Andke see kiri edasi kõigile, kes seda puudutab.

      Rullisin paberi jälle kokku ja pistsin sibulasse tagasi. Mitte et see kiri mind puudutanud poleks, kuid ainuke võimalus paberitükki siit märkamatult välja viia olnuks see ära süüa, mis muutnuks selle teiste asjast huvitatute jaoks kasutuks.

      Pingiridade ees oli neid saali tähtsaimast osast eraldav piirdeaed, aia taga terve ruumi laiune poodium ja selle ees neli lauda: süüdistajate oma paremal, kaitsjate oma vasemal, kaebealuse ja tunnistajate oma keskel ning kirjutaja oma selle taga. Olin harjunud oma kaitsjat tema laua taga istumas nägema, täna aga ei pidanud ta tulema, kuna esiteks oli preili töö juba tehtud ja teiseks oli täna tema ema sünnipäev, mille auks korraldatud pidustustelt puudumine oleks meile kolmele palju meelehärmi valmistanud.

      Kohtunike poodiumi kohale nende selja taha oli riputatud kollase raami ja plastseieritega kell, mille patareid olid veidi enne üheksat tühjaks saanud. Selle kohal oli omakorda kuninga valges paraadmundris portree kuldses raamis reproduktsioon. Poodiumi taga, seina sisse ehitatud orvas oli pisike roheline uks.

      Umbes kaks minutit enne kohtunike saabumist sisenes saali väikese pruuni kohvriga keskealine mees, pilgutas mulle vandeseltslaslikult silma ja istus ilma luba küsimata Somtšai kõrvale pingile. Too ei paistnud selle üle eriti hämmelduvat, vaid pani ajalehe käest ning asus temaga sedamaid elavasse keskustellu, millest ma suurt midagi mõista ei suutnud. Jõudsin vaid taibata, et tulija ei olnud talle sugugi võõras, kui nende vestluse katkestas rohelise ukse tagant kostev vaikne kriipimine. Kirjutaja tõmbas masinast peaaegu täistipitud lehe välja, kägardas kokku ja viskas laua alla prügikasti. Kohus oli saabumas.

      Uks kohtunike poodiumi taga läks tasakesi kriiksudes lahti, ning sealt libises hanereas sisse kolm mustades nailonkeepides meest. Keebid ulatusid maani, mistõttu polnud nende jalgade liikumist kõndides näha. Neil olid pruunid silmad ja väga hele nahk, nende juuste värvi aga polnud võimalik täie kindlusega määrata, kuna need olid briljantiiniga pead ligi kammitud. Kaelas rippus igaühel väljasirutatud käe pikkune valge lips, ja keskmine neist hoidis paremas käes väikest helehalli vutlarit.

      Oodanud, kuni kõik teised samuti taas istet olid võtnud, avas keskmine, kolmikust kõige tähtsam kohtunik oma vutlari ning asus seda kulmu kortsutades lugema. Seejärel otsis ta keebi sisse peidetud salataskust ümmargused kuldsete raamidega prillid, pani need ette ja köhatas hääle puhtaks.

      „Kaebealune on vahistatud teisipäeval, 21. juunil 2538. aastal,” alustas ta oma kõnet ning jätkas pikalt sõnadega, millest enamikku ma ei mõistnud, ja teemadel, mis mulle küll korda läksid, kuid mis mind enam otseselt ei puudutanud. Ta kinnitas, et kohus on üldjuhul leebe, aga õiglane, ega näita üles karmust seal, kus see pole just hädavajalik. Näiteks tõi ta mõrtsuka, kes tapab ja võibolla tükeldab ühe inimese või kaks või lausa mitu, ent siiski võtab kohus selle juures arvesse kõiki sellise jubeda teoni viinud asjaolusid, sealhulgas ja lausa iseäranis neid, mis räägivad kaebealuse kasuks, eriti veel kui ohver või ohvrid oma hoolimatu käitumisega selle teo esilekutsumisele omalt poolt ise kaasa on aidanud. Samas aga leidub juhuseid, kui kurjategija ei piirdu ühe või kahe käe sõrmedel üles loetavate ohvritega, vaid läheb oma ahnusest ja edust pimestatuna niikaugele, et hukutab terveid perekondi, külasid ja haldusüksusi, jättes lapsed ilma isadest, tõugates terveid suguvõsasid sügavale vaesusesse ja külvates enda ümber surma, nälga ja hirmsat viletsust. Sellisel juhul ei jää kohtul mõistagi muud üle, kui nuhelda sellise teo toimepanijat kogu seaduse karmusega, ja seejuures mitte niivõrd karistamise eesmärgil, kuna kurjategija isik iseenesest on sedavõrd vääritu, et juba ainuüksi tema lömastamine on puhas ajaraisk ja mõjutab tahes-tahtmata ka kohtu karmat, ega ka ohvrite kaitsmiseks, kuna nende heaks on kahjuks juba hilja midagi ette võtta, vaid see nuhtlemine on vajalik peamiselt säilitamaks mingitki tasakaalu hea ja halva vahel sessinatses maailmas, ja hoidmaks elus lootust, et langetatud otsuse esimesel võimalusel täideviimine on teistele jõhkarditele veidigi tõhusaks hoiatuseks. Võiks ju arvata, jätkas ta, et budistlikul maal on surmanuhtlus juba puhtreligioossetel põhjustel välistatud, kuid niisuguse väärastunud kasvaja väljajuurimise nimel on ka see äärmuslik vahend igatepidi õigustatud. Seepärast ei näegi kohus sellistel puhkudel muud võimalust, kui rakendada seadust kogu selle karmuses.