„Kuule, kobi seia, mees!” Tegin näo, nagu oleksin teda alles nüüdsama märganud (mis oli küllalt keeruline) ja nagu mulle hästi ei meeldiks, kui mind sel kombel käsutatakse (mis oli juba tunduvalt lihtsam).
„No mis on?” küsisin üsna tõrksalt vastu. „No kuule, ära jända, mees, tule seia nüid! Ma tahan sulle määneskit anda ju.”
See kõlas juba piisavalt sõbralikult, nii et pärast kiiret enesega arupidamist leidsin võimaliku olevat talle lähemale astuda. Mees andis end poolenisti püsti upitades mulle kätt ja patsutas vabale madratsirullile enda kõrval. „Potsa maha.”
Potsasingi. „No mis sul oli?” „Ai jah, pidin sulle määneskit andma ju… Teadsa…” Ja ta küünitas end kaenla alt sügama. „Ma annan sulle võimaluse muga oma nodi jagada.”
Olukorda kiirelt hinnanud, ei leidnud ma tema pakkumise enam nii ahvatleva olevat, kui see ennist tundunud oli. Ah siis sel kombel ta oma mammona kokku on ahnitsenudki! Kelm ja sulinäss! Võibolla polnud mu märsis just liiga palju väärtuslikku, kui ehk Eiffeli torniga klaaskuul välja arvata, kuid see oli ainus kraam, mis mu eelmisest elust veel järel oli, ning ma ei kavatsenud sellest kergelt loobuda.
„A siis ma pian sulle midagist vasta andma,” pigistasin endast välja kõige leidlikuma kahemõttelisuse, mis mul kiiruga pähe tuli, ning tundsin suus adrenaliini ebameeldivat lehka.
Vanamees ainult mühatas põlglikult. „Sul, mees, põle ju midagistki,” koputas ta endale plätuga vastu pead. „Madrass on vä? Põle! Talrek on? Sittagi sul põle! Näh, tee kott lahti. Madrassi võtad pärast kaenla.”
Ning ta hakkas mu vanasse teksariidest märssi igasugust träna juurde kuhjama: püksid ja maika, lusika ja kruusi, seebi ja portsu vanu ajalehti, ja mis seal kõik veel oli.
„Näh, jupp nööri kah.” „Mis ma sellega peaks tegema?” „Nupp ikka nokib vä, mees? Oiad oma kulinaid üleval.
Nupumees!” Ta sidus nöörijupi ümber mu lehmaketi ja lisas:
„No kähku nüid, mees, jalad perse alt välla! Loendus akkab pääle!”
Tõepoolest, ümberringi oli üsna vaikseks jäänud ja kõik see mees kükitas juba kümnes peaaegu ühepikkuses rivis, kompsud käe otsas.
„Sina oled kolmandamas tuas, nää sial. Iad ööd, mees!” Nende sõnadega keeras ta mulle selja ning asus oma kodinaid üllatava nobedusega kilekottidesse toppima.
Astusin näidatud suunas ning, juhatatuna majakaaslaste käeviibetest ja omaenese suunatajust, kükitasin veidi hõredamasse kohta eestpoolt kolmanda rivi keskpaiga ja lõpupoole vahel. „Hoi,” poetas naaber minust paremal, väikest kasvu, tõmmu jume ja pruunide pilusilmadega mees. „Hoi jah,” jõudsin vastata, kui kõik jäi vaikseks ning hakkas jälle peale.
„Esimene! Teine! Blaa! Blaa!” Sinises ülikonnas Esimene kõndis lugejatega ühes taktis piki rivi ja näitas nende peale näpuga. Kui lugemisjärg minuni jõudis, jäi kõik tavapäraselt vaikseks. Esimene võttis kopsud õhku täis, torkas oma kollase küünega näpu mulle nina alla ja röögatas: „Sipsik!”
Olin segaduses ega osanud talle kuidagi vastu vaielda. „Jah, Sipsik,” olin sunnitud nõustuma, ning tundsin, kuidas veel üks killuke minust lahustub selles supis, millesse olin end seganud.
Magamine oli korraldatud betoonmaja ülemisele korrusele, kuhu pääses läbi kahe trellitatud värava alumisel ja ühe võretatud ukse ülemisel trepimademel. Toad ise paiknesid – taas kord V-väravate tagust sümmeetriat imiteerides – viiekaupa kahel pool vahekäiku, ning vaade neisse avanes läbi maast laeni ulatuvate võreakende ja veel ühe trellitatud ukse, miskaudu pääseski minu tänase teekonna lõpp-punkti: kitsukesse, ent selle võrra pikemasse ruumi, mille ühes otsas troonis betoonpiirdega osaliselt varjatud klosett ja teises otsas mitte. Muus osas oli tuba täiesti ilmetu, kui välja arvata inimese käeulatusest mõnevõrra ülalpool asuvad kitsad aknapilud ukse vastasseinas ja kolm retrostiilis ventilaatorit, mis lõõgastunud inimese südamelöökide taktis laisalt keerlesid.
Eespool saabunud olid juba sihikindlalt ja ainult neile teadaolevate teetähiste järgi endale määratud kohtadele jõudnud, kuna tagantpoolt tulijad neid järjekindlalt täiendasid. Selline jagunemine jätkus seni, kuni kogu põrandapind oli rullikeeratud madratsite ja kompsudega ühtlaselt kaetud ning vaid mina üksi seisin täiesti tarbetult ukselävel, märss ühe ja madrats teise kaenla all, ning jõllitasin aknast avanevat vaadet. Seda polnud. Vaade ‒ kui defineerida seda läänemaailma eeskujul, hoonesse raiutud avause kaudu silmailu või kui tahes kasinaid huviväärsusi pakkuva pildina ‒, puudus täiesti, kui mitte arvestada tükikest eterniitkatust, mis, jättes kõrvale loendamatud mikroorganismid, mis sellele aastatega moodustunud hallitusel kindlasti vohasid ja vastava ala inimesele teatud närvikõdi oleks pakkunud, püsis täiesti muutumatuna kogu selle aja vältel, kui ma seda nii täna kui ka edaspidi silmitsema olin sunnitud. Jõllitasin, niisiis, kui mitte just tühjusesse, siis vähemalt mõttetusse.
„Hoi,” kuulsin jälle tuttavat häält. Minu rivinaaber altkorruselt polnud mind unustanud! Lükanud oma vasakule küljele kuhjatud hunniku veidi eemale ja nihutanud ennastki veidi paremale, tegi ta minu ahtavõitu istmiku jaoks enda kõrvale piisavalt ruumi, et saaksin oma kodinad, kingikraami ja iseennastki põrandale toetada.
„Aitäh, sõber!” laususin tänulikult. Vastuseks juhtis mu uus kaaslane minu tähelepanu just nüüdsama sisenenud, hallis mundris ja õhukese vihikuga varustatud härrale, keda saatsid veidi paksemate vihikutega Esimene ja Teine. Olin isegi üllatunud oma leidlikkusest, mis ei lubanud mul kahelda nende saabumise eesmärgis korraldada veel üks loendus, ja kui järjekord minuni jõudis, kuulutasin täie kindlusega:
„Sipsik!” Kuid ma ei olnud enam Sipsik. Olin, nagu teada sain, ja mis ka minu toakaaslasi suuresti lõbustas, Ahhiia Mõnga Sawia, ning loenduse järel, kui selle eest vastutav kolmik oli lõpetanud oma vihikutesse kirjutamise ja nende sisu vastastikuse võrdlemise, suleti uks, lukustati see, kindlustati massiivse tabaga, kontrolliti konstruktsioonide vastupidavust meeleheitliku lõgistamisega ning lahkuti.
Sedamaid algas vilgas sagimine. Madratsid rulliti põrandale, kompsud pakiti lahti, ventilaatorid lülitati täisvõimsusele ning kemmergu ukse taha moodustati elav ja üsna jutukas järjekord.
Minu vastne naaber tõi oma seljakotist lagedale lusika, termose ja malelaua. Viimasena tõmbas ta sealt uhkusega välja pruuni karva, täiuslikult sümmeetrilise muna ja pistis selle mulle pihku.
„Kana,” selgitas ta. See oligi õnneks see ainuke sõna, mille ma siiani ära olin õppinud.
„Ei,” vastasin talle. „Veel ei ole. Peame natuke ootama.” „Kui palju kaua?” „Ma ei tea… Kaks kuud? Kolm?..” „Oh, niti-natikene! Tatitegu.” Panin muna enda sülle hauduma. Kolm päeva hiljem, kui ma sellele käega löön ja muna lõpuks ära söön – ettevõtmine, mis tagantjärele tundub üsna meeldiv –, ärgitab selle eriskummaline maitse mind järele uurima, et sedasorti hõrgutis, ametliku nimetusega sajandi muna, mida muuhulgas tuntakse ka virtsapommi või Jeesuse muna nime all, valmistatakse nii, et peidetakse toores kana- või hanemuna laste ja koerte eest savi, tuha, soola, lubjakivi ja riisikliide segusse, kuhu see unustatakse paljudeks kuudeks või isegi aastateks, olenevalt valmistaja hajameelsusest. Kooritud peast meenutab see oma välimuselt tumedamat sorti merevaiku, mille sees kumab tohutu suur musta karva pärl, ning maitselt sarnaneb see kallerdunud ammoniaagiga. Maarjamaal võiks kõige lähedasema