„Aga emad? Kes neid teise laagrisse laseb? Kas nad ei saa oma lapsi enam üldse näha?”
„Miks sa mul hinge käristad?!” röögatas nii hirmsasti, et Dusja pidi juba minestama, kuid Stanislav Gavrilõtš kallistas teda kohe nagu last, surus rinnale.
„Tead mis, Pogorelovna, kullake. Sa kuula mind rahulikult. Teeme õige sinuga heateo, vähemasti ühele emale. Sa võta Kira tüdruk enda juurde. Just nagu oma tütre, keegi ei taipa! Ise aga jääd sanitariks, laatsaretis on palju tööd. Ja tuba on sinu jagu, keegi ei puutu! Palun sind…”
Stanislav Gavrilõtš palus teda! Dusja muust ei unistanudki, kui saaks kasvõi kuidagi Kira Dmitrijevnat aidata! Kas tal on siis raske tüdrukut enda juurde võtta, pealegi veel kõige armsamat kullakallist Valjakest. Tolsamal päeval said hädapärased asjad ära toodud, kastidest voodike kokku pandud. Kira värises üle kere, kuid ei nutnud, ainult kallistas Dusjat ühtelugu ja kippus tema käsi suudlema.
Neid tema põlenud käsi!
Lastekodu aga viidigi varsti üle. Kõik osutus tõeks. Kuid kõige hirmsam oli see, et ka Stanislav Gavilovitš viidi üle. Kuhu, miks – seda Dusja teada ei saanudki. Saabus teine arst, grusiin Arsen Ivanovitš. Ta polnudki ehk halb inimene, kuid Dusjale oli ta, paraku küll, täiesti võõras.
Tüdrukuke kasvas imevahvana! Oli kirjeldamatult tubli ja eriline jutupaunik! Mis peamine, Kira Dmitrijevna rääkis temaga oma prantsuse keeles. Arusaamatu, kuid nii ilus, vidistasid kahekesi justkui linnukesed, Dusja kuulas ja imetles. Kuidas nii väiksele tüdrukule kõik küll meelde jäi? Dusjaga aga rääkis tüdruk normaalses vene keeles, ei ajanud keeli kunagi segi, vaat mis oli hämmastav! Ja kutsus neid mõlemaid emmedeks, nalja kui palju – emme Kira ja emme Dusja!
Sõda oli selleks ajaks lõppenud, keelud-käsud läksid pisut leebemaks, Kira Dmitrijevna hüppas peaaegu iga õhtu läbi – istus oma tütrekest kaisutades, sosistas talle igasuguseid sõnu, laulis oma prantsuse laule. Kira Dmitrijevna punus Dusjale niitidest kirjeldamatult ilusa laudlina, tikkus ikka talitustes appi, küll tahtis Dusja töökitleid pesta, küll kartuleid koorida. Ainult et sellega oli rohkem tüli ja piinlikkust – Dusja oli ammu õppinud oma põlenud kätega mis tahes tööd tegema, olgu see pesupesemine või õmblemine, see pole teil matemaatikat tuupida! Kira Dmitrijevna unistas muudkui, kuidas ta vabaks saab ja nad sõidavad kolmekesi Kira ema juurde, hakkavad elama suures ilusas majas. Võib-olla on õeke elus, küll alles rõõmustab! Tal oli päevapilt – kaks sarnast tüdrukut istuvad kaelakuti, neil on seljas veidrad kleidid, kübarad, pikad heledad sallid. Dusja polnud selliseid riideid eluilmas näinud. Tagumisele küljele oli midagi võõramaa keeles kirjutatud ja pandud numbrid – 1932. Kira Dmitrijevna palus hoida seda fotot kõige tähtsamate dokumentide juures. Dusja mõistis ka ise, et see on Kira Dmitrijevnal ainus mälestus eelmisest elust.
Ei, ta ei piinelnud, ei jõudnud arugi saada. Sedasi rääkisid inimesed. Kõik palgid varisesid korraga alla, kinnitus olla nõrgaks osutunud. Dusja ei läinud vaatama, mitte hirmust, surnuid oli ta näinud küll ja veel. Kuid sihuke äng tuli peale – ei suuda karjuda ega hingatagi. Ei tahtnud ta Kira Andrejevnat moondununa, puruks litsutuna mälestuses hoida.
Valetška ei saanud muidugi midagi aru, ta polnud veel viienegi. Mängis oma kivikestega. Ja siis valdas Dusjat kohutav õud – äkki hakatakse otsima, saadakse teada ja tüdruk võetakse ära!.. Ei mäletanud hiljem ise ka mitte, kuidas ta kõige tähtsamad asjad kokku pakkis: Kira päevapildi, Stanislav Gavrilovitšilt jäänud raamatud, riidenatukese. Mähkis tüdruku Kira laudlinasse. Issand halastas, ööseks olid nad juba jaama jõudnud, üks mees oli poole tee peal küüti pakkunud. Knjažpogostisse nad jäidki.
Dusja otsustas, et igaks juhuks ei räägi kellelegi. Üks vanaeit üüris neile toanurga, peaaegu tasuta, sattus lahke moor olema. Dusja läks kohalikku kooli koristajaks, ajas välja uued dokumendid, justkui nad oleksid tütrega tulehädalised. Teeselda polnud eriti vajagi, nii kui külanõukogus tema käsi ja hatul pead nähti, ei küsitud rohkem midagi. Tüdruku pani Dusja kirja Valentina Petrovna Bulõginana, et poleks segadust, ta oli ju ise Jevdokia Petrovna. Nõndamoodi jäidki ellu.
Mis peamine, tema Valetška oli kõige tublim õpilane, kooli parim õpilane! No lausa kõik õpetajad kiitsid – nii matemaatikas, vene kui ka saksa keeles ja isegi joonistamises. Ja küll see oli hea, et Dusja läks tookord just kooli koristajaks, tüdruk oli päev läbi silma all, ei pidanud tühja kõhtu kannatama ja keegi ei teinud liiga.
Aga viimases klassis kutsus direktor ise Dusja oma kabinetti ja hakkas teietama, ehkki ilmaski polnud keegi tema poole niiviisi pöördunud.
„Jevdokia Petrovna, te ju teate, et meil on ainult kaheksaklassiline. Valja aga lõpetab kõikides ainetes läbinisti viitega, ta peab edasi õppima. Mida te arvate näiteks pedagoogikakoolist? Arhangelskis on hea kool, tudengitele on ette nähtud ühiselamu. Me võiks talle stipendiumi välja ajada.”
Süda pistis rõõmust kappama, oli valmis rinnust välja kargama, kuid Dusja võttis oma jõunatukese kokku ja vastas väärikalt:
„Aga miks mitte? Võib ka õpetajaks. Sellist tüdrukut võetakse igas linnas vastu. Ja öeldakse pealekauba aitäh!”
Nii saigi tema Valetška haritud inimeseks, hakkas algkooliõpetajaks, kõige tähtsamaks, lapsukestel algab temast kogu elu! On olemas isegi selline laul – „Mu esimene õpetaja”. Kui palju Dusja seda ei kuula, iga kord nutab miskipärast.
Mind saatus võimukas viib uhkest Moskvast ära
Ljova ei mäletanud nondest päevadest peaaegu midagi. Mingisugused piinarikkad katked – võõras viltuvajunud suu, kahkjas elutu käsi teki peal, imelik vastik lõhn, apteegitädide äranutetud näod, arusaamatu sõna „insult”. Talle pandi voodi juurde tool ning kole piinlik oli, et naised seisavad, aga tema üksi istub nagu idioot. Vanaema poleks eales lubanud. Ning kogu aeg kõlas tundmatu nimi – tuleb kutsuda Asja Naumovna, küsige Asja Naumovnalt, Asja Naumovna ei luba kunagi ravisse sekkuda… Hiljem ilmus Asja Naumovna ise ning Ljova tundis üllatumata ja rõõmustamata ära tolle nutva naise, vanaema tuttava. „Teaduskandidaat, suurepärane neuropatoloog”.
Asja Naumovna ajas külalised kähku minema, võttis vaid Ljoval õlgade ümbert kinni ja pani ta koridori istuma, sellelesamale toolile. Pärast ilmus tüdruk, selline hea korralik tüdruk uhiuues põllega koolivormis, kohustuslik koolivorm oli just vähe aja eest sisse viidud. Ta osutus Asja Naumovna tütreks ning Ljoval ei saanud isegi selles tühjuses ja ahastuses jääda märkamata suured tumedad silmad ja pats, mis oli paelaga kinni seotud nagu gümnaasiumitüdrukutel vanaema vanadel päevapiltidel.
Tüdruk istus miskipärast tema kõrvale ning asus lugema kaheksanda klassi kirjandusõpikut.
Koridoriseinad olid halli värvi. Põrand oli samuti hall, nagu ka aknaraamid. Või oli Ljoval endal midagi silmanägemisega juhtunud? Vanaaegse raamiga õhuaken oli lahti jäänud ja kriiksus tuule käes ning see piinav tüütu heli ei lasknud keskenduda ega mõelda.
„Ma käin siin sageli, toon emale süüa. Ta rahmeldab nii palju, mõnikord ei jõua üldse süüa, kord isegi minestas valves olles.”
Selle tüdruku seltsis oli kuidagi lihtne istuda, vastata polnud vaja, isegi nüri peavalu andis veidi järele ning korraga läks kõht jube tühjaks.
„Ma toon sulle kohe pirukaid, need on ahjus soojas, sanitarid lubavad mul panna. Ära muretse, ema ise käskis, need on kodused pirukad, mu vanem õde on tõeline pagar! Muide, tema nimi on Ljudmila, nagu Puškinil. Mina aga olen Tatjana. Ja ema ise on Asja, kas pole naljakas? Kogu vene klassika on ühes peres koos. Aga sellegipoolest oleme me juudid ja mitte miski ei aita.”
„Kuidas ei aita? Mille vastu?”
„Ah, ära kuula, ma ütlesin seda kogemata. Täna sõimati jälle itskeks. Poesabas. Ehkki ma ei kavatsenudki vahele trügida, seisin lihtsalt kõrval. Aga kui oleksingi vahele trüginud, miks siis kohe itske? Saad aru, mitte miski ei aita, ei nimi, armastus vene kirjanduse vastu ega isegi mitte isa surm rindel. Ikka leidub mõni loll, kes tuleb sõimama. Mispärast küll, mis sa arvad? Ilmselt tumedate