Ja mitte kunagi, kujutad ette, ta ei rääkinud mitte kunagi mu isast! Olen kindel, et seal olid jälle mingisugused väljamõeldud solvumised ja tema jabur uhkus! Nii, minu nimi on Raissa Dmitrijevna Sirotina, ja mis sellest? Olen kindel, et mu isa- ja perekonnanimi on tema enese välja mõeldud! Ta hoolis alati ainult iseendast.
Ema, Jumal küll, emake, kuidas sa mind nüüd üksi jätsid!”
…Nad sõitsid ära kahe nädala pärast. Ema kiirustas hirmsasti tagasi, kuid oli vaja mingid paberid joonde ajada, et säiliksid sissekirjutus ja tuba. Kõik olid vanaemast lugu pidanud, isegi ühiskorterinaabrid, mistõttu tuldi toime skandaalideta, mööblile ja klaverile tõmmati tolmu kaitseks linad peale ning tuba ise pandi lukku. Oligi kõik.
Ljova ei jätnud poistega hüvasti, võimatu oli Habarovski kohta seletada, vastata tobedatele küsimustele stiilis „millal sa tagasi tuled” ja „kelle juures sa seal õppima hakkad”. Andis enesele aru, et tuleb Asja Naumovna juurest läbi astuda, Tanjat tänada, kuid lükkas muudkui edasi, sest tulnuks rääkida Jampolski surmast. Puudus veel, et nende nähes nutma hakata!
Ljoval oli selgesti meeles, et rong väljub 30. juunil kell kaks ja kolmkümmend minutit, ema korrutas kogu aeg sellest kella kahest ja kolmekümnest minutist, mistõttu Ljova otsustas läbi hüpata hommikul, vahetult enne ärasõitu, et ei jääks aega jutuajamisteks ega hüvastijättudeks. Pani Tanja jaoks valmis kaunilt välja antud Gontšarovi raamatu, kingituse mingilt kontserdilt, Tanjale kindlasti meeldivad sellised klassikalised surmigavad romaanid. Ent 29-nda õhtul selgus äkki, et rong väljub kell kaks öösel! Täpselt keskööl saabus auto, mille olid vanaema töökaaslased organiseerinud, hakati jubeda rutuga askeldama, kohvreid ja pampe laadima. Ljova ei taibanud Tanjale isegi kirjakest jätta, ja kui järele mõelda, siis milleks talle mingid kirjakesed. Tassisid pimedas asju, pisike vääksus, ema närveeris, laternatuled paistsid pahaendeliste ja tuhmidena, ning oli võimatu mõista, et senine elu oli igaveseks läbi saanud.
Hiljem meenutas Ljova sageli seda esimest suve uues kohas ja jagamatu, tuima vabaduse veidrat tunnet. Tal polnud kunagi varem olnud nii palju vaba aega – vedeleda poole päevani, lonkida sihitult mööda linna ringi, lugeda ema lõputuid ettetellitavaid väljaandeid – Balzaci, Dostojevskit, Maupassant’i, Turgenevit ja isegi miskipärast A. K. Tolstoid.
Veel harjumatum oli ruumivabadus – esimest korda elus nägi ta nii suurt jõge, taevaks üle minevat ääretut vetevälja, valget tundmatut päikest. Ta lamas tundide viisi kaldal, vahtis pilvi ja vees libisevaid varje. Mis peamine, võis mitte kellegagi rääkida. Mingid noored muidugi käisid rannas, oli ikkagi suvevaheaeg. Poisid sukeldusid vahetpidamata ja ujusid üksteise võidu, eputasid ja lõid tüdrukutele külge. Tüdrukud kiljusid rõõmsalt. Kõik nad näisid rumalad ja väikesed, tuli tahtmine eemale minna, et mitte kuulda naeru ja lustakaid roppusi, mida poisid pikkisid jutu sisse. Ka Ljova koolis juhtusid poisid vahel ropendama ja rääkisid anekdoote, kuid mitte kunagi tüdrukute juuresolekul. See-eest õppis Ljova lõpuks vabalt ujuma, kündis vabalt peaaegu et jõe keskkohani. Käed läksid karedaks ja tugevaks, õhtuti vaatas ta imestusega peeglisse, keeldudes seda tumeda näoga täiskonti laiaõlgset noormeest iseendaks tunnistamast.
Ema oli lapse ja majapidamisega rakkes, võõrasisa, keda Ljova kutsus endamisi endiselt Markiks, näitas end väga harva – müttas oma sõjalistel objektidel hiliste õhtutundideni, ta juhatas ehitusvalitsust.
Algul noris Ljova sisimas iga Marki sõna ja teo kallal ning isegi püüdis teda vihata, kuid erilisi puudusi ei ilmnenud – võõrasisa oli heasüdamlik ja rõõmsa loomuga, armastas pühapäeval ise hommikusööki teha, praadis vapustavaid kartulipannkooke, ei tüüdanud kunagi pärimiste ega nõuannetega. Ainus, mis kangesti nalja tegi ja ärritas, oli Marki kirglik, kuidagi eidelik kiindumus tütresse. Elatanud ja paks mees, kaadrisõjaväelane tassis Liljat tundide viisi süles, imetles sõrmekesi ja kõrvakesi, sussutas: „Aga kes on meil nii ilusake? Aga kes on meil nii targake?”, justkui käiks jutt suurest tüdrukust, aga mitte kiilast pooleaastasest titest. Ljova turtsus häbenemata, kuni ema kord tal rinnust haaras ja koridori vedas.
„Mark Jefimovitšil,” sosistas ta kurjalt, „said naine ja kaks tütart 41-sel aastal rongi pommitamisel surma. Kaks pisikest tütart! Teise inimese nõrkuse mõnitamine on alatu ja madal!”
Lilja sirgus muide tõesti ilusaks ja targaks neiuks, kirjutas krai ajaloo teemal hiilgava väitekirja ja läks mehele noorele matemaatikaprofessorile. Vanaema oleks õnnelik olnud.
Ljova püüdis mitmel korral tuua ema tagasi kummalise jutuajamise juurde perekonnanimedest ja vanaema salapärasest minevikust, kuid sellest ei tulnud midagi asjalikku. Ema läks närvi ja hakkas nutma, hüppas mälestustelt üle süüdistustele ja õigustustele, piitsutas ennast vanaema hülgamise eest. Ta ei teadnud õieti midagi. Ja mis tähtsust sel oli! Kogu varasem elu tundus olevat igaveseks purunenud.
Võib öelda, et Ljova eksis sellele tänavale kogemata, ehkki ema oli mitu korda üritanud muusikakoolist ja filharmooniast juttu teha. Kuidas ema aru ei saanud, et kõik oli kadunud, et on lihtsalt naeruväärne arutleda muusikaharidusest võõras linnas maailma otsas, väljaspool Moskvat, konservatooriumi, Jampolskit. Kuid nimi Volotšajevskaja talletus siiski mällu, seetõttu hakkas ta tahtmatult tänavasilte ja majanumbreid vaatama. Filharmoonia elas tol ajal üsna kasinalt – kaks muusikakooli klassi. Ja orkester polnud suure sümfooniaorkestri staatust veel saanud.
Ta poleks arvatavasti julgenud filharmooniasildiga uksest sisse minna, kuid siis kostsid aknast viiuli häälestamise helid. Koolis häälestas õpetaja ainult pisikeste viiuleid, Ljova oli juba seitsmendast eluaastast saadik ise toime tulnud, juhtis poognat kindlalt, pingutas vähehaaval keelt, nautides tekkivat helide harmooniat.
„Kuhu nüüd?” küsis sinises töökitlis mutt ükskõikselt. „Kohe algab proov.”
Viiul helises veel korra ning Ljova tundis selgesti ära Mendelssohni kontserdi. Tundis ära! Ta mäletas ju iga takti, iga noot oli sõrmedega läbi kombitud. Esimene päris viiulikontsert, mille ta oli esitanud koos päris orkestriga.
Korraga näis Ljovale, et vanaema seisab kõrval ja vangutab rangelt pead: „Mu poiss, kus on viiul? Kuidas sa ometi viiuli unustasid? Sa pole juba kuu aega harjutanud, mida sa endale lubad?”.
Ljova sööstis kodu poole, õnneks elasid nad päris lähedal, lohistas rutakalt voodi alt välja kohvri, kaheksanda klassi õpikud, mis vanaema oli tolles toredas eelmises elus aegsasti ostnud, kokkukägardatud koti nootidega ning lõpuks viiuli tolmuses, kriimustatud vutlaris. Kalli oivalise vutlari oli vanaema talle eelmisel aastal sünnipäevaks kinkinud, tihke ja kerge, see kaitses viiulit parimal moel, täitsa mõistetamatu, kust kohast oli vanaema suutnud selle hankida.
„Kolmteist aastat on poisi jaoks suur pidu, mu kallis! Jäägu see sulle mälestuseks minust, kogu eluks!”
Ljoval hakkas kriimustuste ja mustuse pärast piinavalt häbi, kui kiiresti oli see „kogu elu” mööda lennanud, kui kergesti oli ta vanaema reetnud. Pühkis rutuga vutlari vana särgiga üle, võttis viiuli välja – see kõlas suurepäraselt, ehkki oli pika sõiduga ja jõude seistud nädalatega häälest ära läinud. Viiuli oli muidugi leida aidanud Jampolski, hirmus mõelda, kui palju oli vanaema vanamehest omanikule maksnud… Hea, et ema oli Liljaga jalutama läinud, Ljova tõmbas kähku keeled pingule, seejärel võttis endalegi ootamatult kohvrist välja esinemissärgi ja lipsu…
Proov oli juba alanud, kuid see ei omanud tähtsust, nii oli isegi parem! Parajasti lõpetati teist osa, tema pidi sisse astuma alles kolmenelja minuti pärast. Lendas trepist üles, peatus ukse taga, viiul vupsas sisseharjunud kohale – sarna alla oli lõuahoidjast juba ammu lohk tekkinud. Kartis hirmsasti, et käed on võõrdunud ja karestunud, kuid sõrmed asetusid