Ljova kärsitus oli piiritu – tahtmine üle kahe aasta taas ema näha oli väga suur. Pealegi ootas ees pikk reis, nädal aega rongis, tundmatusse linna suure Amuuri jõe ääres. Ljova oli ammuilma lugenud entsüklopeediast nii Amuuri kui ka Habarovski kohta, pealegi saatis ema iga nädal pikki põhjalikke kirju kõigest läbisegi – kohalikust loodusest, uuest tööst, tuttavatest, filharmooniakontsertidest. Eraldi kirjeldas väikest tütrekest, täiesti võrratut, kellele pandi nimeks Lilja, väidetavalt vanaema õe mälestuseks, ehkki Ljova ei näinud mingit seost ja selline mesine nimi ei meeldinud talle üldse. Ent tuleb au anda, tal jätkus oidu suu kinni hoida, seda enam, et vanaema oli heldimusest lihtsalt suremas ning kudus õhtud läbi nende imetoredale Liljale mingeid tillukesi sokikesi ja mütsikesi.
Kuid veel oli ees kevad, geniaalse välismaise viiuldaja Isaac Sterni külalisesinemised, mis paelusid Ljovat ja tema viiulimängusõpru palju rohkem kui hiljuti toimunud partei XX kongress. Ning ehkki õhus heljusid kõikvõimalikud ja uskumatud kuuldused ning ehkki vanaema ja tema sõbrannad sosistasid õhtuti pingsalt, korrates lakkamatult Hruštšovi ja Stalini nime, varjutas Sterni esinemine kõik! Sest just siis hüüatas armsaim ja ainus Õpetaja, pöördudes Ljova poole, ainult tema poole:
„Vapustav, lihtsalt vapustav! Vaat niimoodi hakkad sa mängima! Sinu maneer ja kergus, ma olen seda ammu tundnud! Küll tuleb ka tehnika, seda suudavad paljud, kuid kergusega tuleb sündida. Asume tööle, mu poiss, asume päriselt tööle!”
Nad surid ühenädalase vahega. 1956. aasta soojadel juunipäevadel – algul vanaema, seejärel Jampolski. Hülgasid ta samaaegselt, ette hoiatamata ja seletamata, mismoodi tuleks julmas, suures ja tühjas maailmas omapäi elada. Tolsamal kuul käis Ljova viimast korda elus keskmuusikakoolis. Kõigest veerand tunniks, just niipalju kulus, et kirjutada lahkumisavaldus ja dokumendid välja võtta.
Tatjanaks kutsuti ta õde
Tanja ei olnud muidugi ta õde! Lihtsalt väga-väga lähedane ja hea sõbranna. See aga on võib-olla tähtsamgi kui õde – ei kohustusi ega juhuslikke kokkusattumusi, vaid ainult tõeline vastastikune mõistmine ja usaldus. Nad said kohe sõpradeks, need kaks ehmunud esimese klassi tüdrukut – Olja Popova ja Tanja Levina, ning nad olid kõik aastad pinginaabrid, kuni ühendati poisslaste kooliga. Just kaheksandas klassis ühendatigi, Oljal oli see selgelt meeles, sest nad õppisid kirjanduses parajasti „Jevgeni Oneginit”. Ja nad kõik pandi tookord teisale istuma. Miks? Kas see oli pedagoogiline võte kollektiivide edukaks sulandamiseks? Kui palju tüli ja kurvastust!
Loomulikult ei saanud poisid jätta kasutamata nii toredat kokkulangevust – Olga ja Tatjana, alati lahutamatud, mõlemad klassi priimused. Poistele pole ju nürimeelseks hirnumiseks palju tarvis. Kuid eesnimest neile ei piisanud, Olja perekonnanimi andis Puškini „Muinasjutu papist ja tema sulasest Tölbist” foonil nendele opakatele täiendavat inspiratsiooni. Popovna-Tölp, vaat kuidas teda klassis kutsuti.
Kõik, kõik oli piinarikas ja väljakannatamatu – julm hüüdnimi, Puškini haavavad sõnad, enda abitus. Tanja, tema armas sõbratar Tanjake oli tõesti Tatjana Larina moodi – tume pats, vähese jutuga, unistaja. Kuid Olga! Muidugi poisid hirnusid. Tema kasvu ja jalanumbri juures! Isegi kehalise kasvatuse õpetaja oli lühem. Olja tahtis kogu aeg pead õlgade vahele tõmmata, vihkas peeglisse vaatamist, keeldus kontskingi jalga proovimast.
Emale meeldisid lihtsad vene nimed – Olga, Vladimir. Vaene emme, tema tahtis alati parimat. Küllap kujutas nime valides ette armast väikest tütrekest lokikeste ja põllekestega, aga mitte pikka kiitsakat Popovna-Tölpi. Veel rohkem tegi tuska see, et väikevend Volodka oli tõesti ilus poiss – paksu heleda juuksepahmaka ja emalt päritud eresiniste silmadega. Lollidel veab! Nagu oleks selliseid silmi vaja, et jäätmaal palli taga ajada ja kriminulle lugeda. Olja osaks said aga isa tuhmhallid silmad, ripsmeid polnud peaaegu üldse. Ja juuksed olid samuti hallid, sirged nagu õled. Tuli tihedalt patsi punuda, et ei tolkneks nukrate salkudena. Ema tegi ennastsalgavalt nägu, et ei märka Olja inetust, „peaasi on hing!”. Mõistagi nagu Tšehhovi kangelannadel: hing ja unistused kaunist homsest. Ja viimane kui üks neist oli õnnetu ja üksik!
Hea veel, et Tanjal juhtus olema lihtne perekonnanimi, teda kiusati vähe. Tanja oli üldse tore, kõik said temaga hästi läbi ja kõike oli kerge teha – õppida, jalutada, unistada, kiusajaid eirata. Kui Tanja jäi haigeks ega tulnud kooli, lonkis Olja lihtsalt üksinda koridoris ringi ega tahtnud mitte kellegagi rääkida. Ei, ka Tanjale üritati hüüdnime juurde pookida – „Ljova, mine tahvli juurde, Ljova, anna füssi maha viksida”, kuid ta ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu.
Kas oleks tol ajal saanud Ljovka Krasnopolskist üldse mõeldagi?! Saatuslik kokkusattumus? Jutt või asi!
Jah, Tanja ei pööranud tähelepanu ja õigesti tegi, nimed on igavene koolikiusamise teema! Näiteks Svetka Baranovat kutsuti miskipärast Kitseks, Nadja Mihhailovat aga Mišanjaks. Ühesõnaga, Olja poleks tarvitsenud nii väga kannatada, kõiki narriti, selles polnud midagi erilist.
Kõiki, kuid mitte Kirat.
Kui täideti uut päevikut ja klassijuhataja takerdus tema perekonnanimesse, tõusis Kira püsti ning lausus vaikselt ja selgelt: Kira Andrejevna Katenina-Gorjatševa. Ja isegi kõige paadunumad pilkajad jäid vait, sest Puškinil oli kogu klassile teada-tuntud luuletus:
Kes saadaks mulle ta portree,
näopildi kütkestava, kauni…
Ja kogu klass teadis, et luuletuses on pühendus: „Kateninile.1821” ja et see oli Kira esivanem, tema vaarisa vend vist.
Vaat niiviisi langes kõik kokku – koolide ühinemine, „Jevgeni Onegin”, täiskasvanumaks saamine. Olja ja Tanja jalutasid tundide viisi Moskva vanadel tänavatel, väiksest peale tuttavad nimed omandasid korraga uue salapärase tähenduse – Arbat, Sivtsev Vražek, Pljuštšihha, Neopalimovski põik. Tundus, et linn ise ahvatleb ja tõotab mingisugust uut imeilusat elu, nad lugesid teineteise võidu luuletusi, unistasid tõelisest ainsast armastusest. Nagu Simonovil:
Ega mõista nendest muist,
kellel jahe rind,
oma ootusega kuis
päästsid sõjas mind… 3
Paljud tüdrukud olid toona lummatud Štšipatšovi luuletusest „Armastus ei ohka pargipingil, kuuvalgel jalutamas ta ei käi”, kuid Tanja tunnistas Oljale sügava saladuskatte all, et Štšipatšov ei meeldi talle üldse ja et tema, häbi tunnistada, unistab just jalutuskäikudest kuuvalgel. Jah, kõndida kuupaistel, hoida armsamal, kõige ainumal inimesel käest kinni, kuulata lillede sosinat ja õrna ööbikulaulu. Olgu see pealegi väikekodanlik, kuid isegi Puškin kirjutas roosidest ja ööbikutest.
Olja tahtis valulikult hüüda: „Aga mina?! Kas meie siis ei hakka koos jalutama?” Kuid see veel puudus, et paista rumala ja naeruväärsena.
Tol aastal vallandus klassis tuline Puškini-vaimustus. Tänu Kirale ja tema kuulsale esivanemale oleks otsekui sirutunud peenike niit suure kauge poeedi juurest otse nende, tavalise Moskva kooli kaheksanda klassi õpilaste juurde. Kõik tüdrukud õppisid kihlveo peale pähe katkendeid „Jevgeni Oneginist” – kellele jääb rohkem meelde, Oljal näiteks oli peas neli peatükki järjest, päris algusest kuni „Meel mässul…”, Tanjal aga kaks, kuid kõige ootamatumad ja keerulisemad – „Kuid keda, keda armastada? Kus on siis usalduse pant?..”.
Üldse selgus, et Puškinilt võib leida ükskõik mis teemal sobiva luuletuse või vähemalt luulerea, neil koolis sai üksvahe kombeks kõnelda üldse mitte oma sõnadega, vaid ainult Puškini luuleridadega. Näiteks Svetka Baranova laulab koolipeol, aga keegi saalis sosistab valjusti: „Vihiseb ja vingub tuul kord kui loom täis surmavaeva, kord kui laps, kel nutt on suul!”. Aga kui nende klassijuhataja Nina Vassiljevna hakkas oivikut Kozõrevi kirjandi eest kiitma, pahvatas isegi juhm Butenko äkitselt: „Kui tüütu aga, minu jumal!”. Ja vaatas kohe Kira poole – kas too märkas tema vaimukust.
Just nimelt. See oli kõige solvavam! Kõik vaatasid alati Kira poole.
Mõelda