Jah, Jampolski võinuks tema üle uhkust tunda! Hämaral trepil, kus käsipuult koorus õlivärv, prügikasti ja tolmuse halli aknalaua vahel kõlas täiuslik ja kaunis Mendelssohn.
Ning elu oli vaimustav ja lõputu!
Loomulikult uks avanes, välja vaatas elatanud mees, viiul käes, seejärel veel mitu erinevas vanuses muusikut.
„Arkadi Borissovitš, mis seal on?”
„Ei midagi erilist, seltsimehed, keegi noormees… ee… kontserteerib siin. Tundub, et ma võin rahus pensionile minna!”
„Tuli välja, mu poiss,” sosistas vanaema tasakesi, „tu-li väl-ja!..”
Kõige tähtsamat viiuldajat kutsuti koduselt Arkadi Borissovitšiks ning ta oli ise ka selline kodune ja natuke totter, kiharatest lehvikuga naljaka ümmarguse paljaku ümber. Esimese asjana pakkus ta kohe tulla kõikidesse orkestriproovidesse, mis osutus iseenesest heaks kooliks. Muusikutest ei olnud ükski vastu, seal olid kokku saanud ustavad, palju üle elanud inimesed.
Ei, Arkadi Borissovitš ei hakanud „vaest poissi” haletsema, ei üritanud ema kombel „lähenemist leida”, ta oli ise läbinud muusikast lahusoleku pika hirmsa tee, jäänud stalinlikus laagris imekombel ellu ja töötas nüüd Kaug-Ida orkestris esimese viiulina. Kuigi ei, „Kaug-Ida sümfooniaorkestriks” nimetati seda alles kuuekümnendatel, siis kolis ka filharmoonia normaalsesse hoonesse. Ljova sai sellest teada juba Moskvas, ema jutustas nagu varemaltki üksikasjalikult ümber kõiki uudiseid.
Vana viiuldaja elas suures läbisuitsetatud toas üksinda, madal aknalaud ja suur kirjutuslaud olid täis kuhjatud noote ja raamatuid, mitte ettetellitavate väljaannete ühesuguseid köiteid nagu emal, vaid raskeid foliante habraste kolletunud lehtedega, kuldverminguga kaantel. Ehkki miks vana?! Arkadi Borissovitš polnud toona vist veel kuuekümnenegi, naljakas mõelda!
Ljova tuli tavaliselt päeval, pani teevee tulele, häälestas viiulit. Kuid nad ei hakanud kunagi kohe harjutama, vanamees köhis pikalt ja kurnavalt, meenutas midagi, tsiteeris luuleridu, tundmatuid ja arusaamatuid.
„Valus on, mu sõber, olen nõus. Valus ja ülekohtune on kaotada õpetajad, kodulinn, lähedased inimesed. Kuid kes on teile öelnud, et maailmas on üldse õiglust? Ei, kulla kolleeg! Ei ole õiglust, ei humaansust ega kõlblust. On ainult vaev ja vedamine. Vedamist on teil, mu kallis, kuhjaga! Omada kohe väikesest peale suurepärast kuulmist, sattuda headesse kätesse, kasvada armastuse keskel. Mis siis üldse juhtunud on? Tervis on alles, pill terve, vundament rajatud. Nojah, väljaspool pealinna ja konservatooriumi on väljapaistva interpreedi karjäär vaevalt võimalik. Kuid siis veab teil jälle – te satute linna, kus on olemas filharmoonia ja elav muusika! Tähendab, võib loota, mu sõber, loota ja tööd teha!”
Ja nad tegid tööd! Just see juhuslik õpetaja mõtles ja planeeriski Ljova elutee lähimateks aastateks. Plaan kõlas lihtsalt ja koosnes kolmest punktist: kohalik muusikakool, muusikaalase keskhariduse diplom, Gnessinite instituut.
„Moskva konservatooriumi soovitan peast heita, mu sõber, seal on oma konkurss ja omad võitjad. Ei midagi hullu, ambitsioonid on varases nooruses tervisele kahjulikud. Ja see pole veel teada, mida on eelistatavam endast maha jätta – kas kunagi esitatud kontsertide salvestusi või tänulike õpilaste ja järgijate armaada. Muusikapedagoogika instituut – see kõlab kaunilt ja paljutõotavalt. Uskuge mind, mina valiksin ainult Gnessinka!”
Järgmisel suvel astus Ljova muusikakooli. Naljakas meenutada, kui häbiväärselt lihtsateks osutusid eksamid, kuidas harmooniaõpetaja punastas ja kuidas pabistasid kobarasse hoidnud tüdrukud. Noil aastail polnud veel ei klaveri- ega keelpilliosakonda, valmistati ette vaid muusikaõpetajaid üldhariduskoolidele – täielik mõttetus ja ajaraisk. See-eest pandi tal kõik eksamid kirja ja viidi kohe kolmandale kursusele. Loomulikult tegi õpilane Krasnopolski kõige jultunumal moel pooltest tundidest poppi, kuid sai diplomi, täiesti ametliku muusikakeskhariduse diplomi kätte!
Kogu selle aja töötas Ljova sisuliselt üksi, luges teooriat, püüdis tempot arendada. Hädasti olnuks vaja professionaalset lähenemist – Arkadi Borissovitš valis ülesandeid, söötis ette järjest raskemaid ja tundmatuid töid, nõudis igapäevaseid heliredeleid ja etüüde, kuid mingit ladusat õpet ta mõistagi asendada ei suutnud.
„Sa saad hakkama, mu sõber! Suurepärane käehoid, on kuulmine, on tempo, oskus tööd teha. Polegi nii vähe. Ja pealegi pretendeerid sa lihtsalt instituudis õppimisele, igati normaalne nähtus. Mitte kontserteerida, vaid just nimelt õppida! Ma ei näe põhjust läbikukkumiseks!”
Jah, tal oli jällegi õigus, sellel haigel ja väsinud filosoofil, kes ei osanud üldse õpetada. 1959. aastal pääses Ljova edukalt Gnessinite instituudi keelpilliosakonda. Ema tuli temaga kaasa, jättis isegi Lilja seekord Marki ja naabrinaise hoolde. Eksamitest jäi meeleheitliku hirmsa pinge ja õuduse udu. Sellele järgnes sama meeleheitlik kergendus.
Möödus mitu rahutut tühja päeva, kuni Ljovale jõudis lõpuks kohale: ta on jälle Moskvas! Linn polnud vahepealsete aastatega peaaegu üldse muutunud ning oli samas pea tundmatuseni muutunud. Mingi teistsugune imeline ja tundmatu vabadus! Tänavatel naerdi palju, platsidele kogunesid noorteparved, loeti luulet, õõtsuti kaelastikku. Ljova ei saanud millestki aru, kuid ihkas palavalt sulanduda sellesse uude ellu. Kõik oli ümberringi imetore – suur noobel linn, kaasaegsed ilusad tüdrukud ilusates kleitides ja kingakestes, näitused, kontserdid, etendused! Kolm vahepealset aastat paistsid tuhmi juhusliku unenäona ning oli tahtmine joosta korraga igasse suunda, saada tuttavaks kõikide tüdrukutega, kuulata luulet kõikidel väljakutel.
Ema ajas mingeid dokumente, kraamis tuba, leppis naabritega kokku pesupesemise ja muu argijama asjus. Ljova ei saanud tema manitsustest peaaegu midagi aru, lihtsalt ei kuulanud, isegi jaamas mitte, kui ema puhkes hirmsasti nutma. Ega taibanud õpetajale kingitust saata, noor juhmard, ainult sirgeldas Kremli vaatega postkaardile juhuslikud rutakad read tänusõnu.
Arkadi Borissovitš suri tolsamal sügisel raskekujulise mädase pleuriidi kätte. Ema kirjutas, et ei aidanud ka kallis ja uus antibiootikum, mille Mark oli sõjaväevalitsuse kaudu hankinud. Küllap andsid vanglas ja asumisel veedetud aastad tunda. Ja ta suitsetas ka nii palju.
Mu nimest sinule mis jääb?
Jah, talle osaks saanud nimi polnud lihtsate killast, lausa kingitus pilkajatele – Matvei Leonardovitš Šapirov. Lastekodus kutsuti teda nöökavalt Motjaks ja isegi Marusjaks, ülikoolis Apollonõtšiks. Eks katsu vaielda! Ja ka perekonnanimi oli arusaamatut päritolu – mine võta kinni, kas vene või aseri. Lõpuks selgus, et hoopis juudi! Juba külakoolis pandi lõppu miskipärast viimane täht juurde. Enne lastekodusse saatmist. Kuid tolle tähe koristas Matvei hiljem muidugi ära.
Ta mäletas ema hästi, eriti nende ühise elu viimast aastat, kui nad istusid õhtuti võõras rõskes tares teineteise kaisus ning ema jutustas kõiksugu maailma asjadest, muudkui kiirustas jutustama, aina ruttas, just nagu oleks teadnud oma aega, talle määratud tundi. Tema aga, külalaste seas harjumatute tumedate jäikade lokkidega kaheksa-aastane enneaegu mehistuv poiss, muudkui kuulas ja kuulas. Rõõmutust näljasest lapsepõlvest, sellest, kuidas ema isa, Kõõrdsilm-Vaska, oli laamendanud ja mürgeldanud. Jah, just niiviisi olla teda eluaeg kutsutud – mitte Vassili Mitrofanovitšiks, vaid ainult Vaskaks või veel Joodik-Vaskaks. Ning ema ei kutsutud lapsena muudmoodi kui Vaska tütreks. Jah, nii nad virelesid, elasid almusest ja pesupesemisest, ei suutnud isegi omale lojuseid muretseda. Hiljem ilmusid külla linnariietes võõrad, revolutsionäärid. Nad jäid väiksele Nadkale hästi meelde, sest ta sai tookord esimest korda ehtsa kompveki, suure, kuldses paberis kompveki. Isa sai võõrastega kiiresti sõbraks, lärmas, tagus omale vastu rinda, juhatas kätte kohad, kuhu jõukamates majapidamistes oli vili peidetud. Sellest sõprusest ei sündinud midagi head – linnamehed võtsid vilja ära ja sõitsid minema, isa aga lõid oma küla inimesed hilissügisel maha. Need olid küll vaid kuulujutud, et omade töö, tapjat eriti ei otsitudki. Kohalesõitnud militsionäärid panid kirja, et Kõõrdsilm leidis