Kira vanaema lubas võtta fotoalbumeid ja Pariisi vaadetega raamatuid. Tüdrukud seadsid end diivanile istuma ja keerasid ettevaatlikult, hinge kinni hoides, raskeid kõvu lehti, mille vahele oli pandud maisipaber – Triumfikaar, Eiffeli torn, Concorde’i väljak. Kuid kõige põnevamad polnud mitte väljakud ega skulptuuridega lossid, vaid inimesed – peaaegu kõik väga ilusates sõjaeelsetes rõivastes. Iga kord silmitsesid nad vaimustusega juba tuttavaid päevapilte: õbluke mõrsjaneiu ilusa musjöö käevangus, elegantne kübaraga daam, kolm väikest tüdrukut trepil, taustaks joonistatud maastik, hiljem on nad pikkade patsidega ja gümnaasiumikleitides ning lõpuks juba päris täiskasvanud – pikkades seelikutes, on üksteisel käest kinni võtnud ja naeravad. Edasi tulid Kateninite suguvõsa perekonnaportreed, mingisugused härrad vanaaegsetes sabakuubedes, madrusesärkides poisid, keegi ei teadnud täpselt, kelle tädid ja vanaisad need olid. Seevastu mõrsjaks ja daamiks ja üheks kolmest gümnaasiumitüdrukust osutus Kira vanaema! Ning väikesi gümnaasiumipreilisid poldud pildistatud mitte Pariisis, vaid ühes Lõuna-Venemaa linnas. Kes oleks osanud arvata!
Eraldi leheküljel oli suur ilus foto: kaks ehitud, ruudulistes kleitides ja pikkade heledate sallidega teismelist tüdrukut. Siin ei saanud enam eksida, kohe näha, et välismaa. Pildi alla oli selgesti kirjutatud: „Kira/ Lera. 1932. aasta mai”.
Arusaadav, et Lera, salapärastest kaunitest tüdrukutest noorem, oli Kira ema, Valeria Dmitrijevna. Kuid kes oli see teine, täiskasvanud ja võluv Kira? Kadunud õde, tädi, sõbratar? Kindlasti oli nende Kira saanud oma nime tema auks!
Kord otsustas Tanja küsida vanaemalt, tavaliselt lahkelt ja jutukalt, kuid too ehmus järsku hirmsasti, puhkes nutma ja võttis albumi ära. Meenub, et Kira lohutas Tanjat tükk aega, kinnitas, et vanaema on juba ammust ajast selline imelik ja kartlik, kuid kui tüdrukud järgmine kord albumi avasid, siis seda pilti enam polnud.
Kuid mitte kõik need imelised asjad, peegel, kotkaga kell, maalitud tassid, isegi mitte albumid polnud peamised! Kõige tähtsamad olid selles majas mõistagi kaks suurt portreed ühesugustes ilusates raamides: vanamoodne isand habemetuti ja lehviga lipsu asemel ning pöetud peaga noormees sõduripluusis. Tüdrukud teadsid juba ammu, et ühel on kujutatud Kira vanaisa, väljapaistev teadlane ja arst Dmitri Ivanovitš Katenin, jajah, tollesama Katenini järeltulija, teisel aga Kira isa Andrei Gorjatšev, Nõukogude Liidu kangelane.
Vaat see oli kõige hämmastavam ja märkimisväärsem! Prantsuse professor ja vene aadlik, Sorbonne’i vilistlane, kuulus teadlane Katenin! Loomulikult otsustas ta kodumaale naasta, sest oli hulga aastaid uurinud hirmsaid nakkushaigusi ja teadis kõige paremini, kuidas nendega võidelda. Kira vanaisa oli Moskvasse saabunud 1936. aastal koos naise ja tütre Leraga, kuid ei näinud isegi oma uut korterit, vaid suundus kohe Kesk-Aasiasse kõhutüüfuse epideemiaga võitlema. Just tänu professor Kateninile ei suuda tüdrukud täna lihtsalt ette kujutadagi, mis asi see kõhutüüfus on, ehkki Olja ema oli rääkinud, et see kohutav haigus oli peaaegu kõik tema omaksed hauda viinud. Ja ei olnud professoril endalgi pääsu – nakatus ja suri sealsamas Kesk-Aasias. Kuid oli jõudnud päästa palju-palju inimesi!
Veel romantilisemaks osutus noore kangelase Andrjuša Gorjatševi lugu. Vapper komnoor, tõeline sõber, klassi parim õpilane Andrei tõttas esimesena appi nõutule prantsuse tüdrukule Lera Kateninale, kes oli saabunud nende kooli otse Pariisist. Sest tüdruk ei osanud vene keelt peaaegu üldse, ei saanud millestki aru, vajas isa surma järel kaitset ja toetust. Ning loomulikult armusid nad teineteisesse meeletult. Ja abiellusid kohe, kui kool läbi sai! Aasta pärast sündis neil tütar Kira, aga veel aasta hiljem astus Andrjuša, nagu alati esimesena, koos granaadipundiga rongi ette, mis oli vedanud tähtsat Saksa kindralit.
Mõnikord ilmus platsi ka Lera ise, see tähendab, Kira ema Valeria Dmitrijevna, imeline kaunitar, välismaise filmistaari sarnane. Ta teretas väga sõbralikult, kuid ei sekkunud kõnelusse peaaegu mitte kunagi, ei küsinud koolitükkide ega hinnete kohta, üksnes andis Kirale kerge musi ja läks kohe oma tuppa.
Tüdrukud põlesid uudishimust teada saada, kes see naine on ja millega tegeleb, kuid Kira ei rääkinud, nemad ise aga ei tihanud miskipärast küsida. Lõpuks kord, ühel eriti vihmasel sügispäeval, õnnestus Kira vanaema jutusoonele saada. Selgus, et kaunis prantslanna Lera Katenina oli otsustanud minna isa jälgedes ja hakata samuti infektsioonidega võitlema, ta on kaitsnud väitekirja ja töötab Moskva ülikooli epidemioloogiakateedris. Loomulikult keerlevad tema ümber pidevalt nii kolleegid kui ka teised tuttavad mehed ning üks tuntud dirigent tegi koguni abieluettepaneku, kuid tema ütleb kõigile ära, sest ei suuda Andrjušat unustada. Tõsi küll, selles kõige põnevamas kohas ütles Kira vanaemale valjusti „tss!” ja käskis lõpetada muinaslugude jutustamise, kuid ikkagi jäi nukruse ja kauniduse tunne nagu Kramskoi maali „Tundmatu” nägemisest.
Kas Olja oli Kira peale kade? Ei, pigem vaevas teda imetlusesegune solvumustunne, kuid ta poleks seda isegi Tanjale ilmaski tunnistanud.
Olja vanemad olid alati olnud vaiksed ja vanaldased, sõja olid nad veetnud evakuatsioonis koos oma tehasega, toa saanud samuti tehase poolt, pühi veetsid tehase kultuurimajas. Nende kodus peeti kõige hinnalisemaks esemeks teeserviisi, mille ema oli saanud tehase ametiühingult poja sünni puhul. Olja jubedalt häbenes tookord ema hilist lapseootust; ta oli juba hoovis kuulnud, kuidas lapsi tehakse; paljas mõte sellest, et vanemad võivad sellega tegelda, näis kohutav ja häbiväärne. Väike Volodka kasvas naljakana nagu kõik põnnid, kuid oli kodus pidevalt jalus ja püüdis kogu aeg Olja kooliportfelli kätte saada. Portfell lausa lummas teda, rohkem kui ükskõik milline mänguasi, ning ühel õnnetul päeval, kui Olja läks korraks koridori, jõudis vennake luku lahti teha ja kallata avatud vahesse terve potitäie tinti. Pärast seda juhtumit kolis Olja lõplikult Tanja juurde üle ja käis kodus vaid magamas.
Kui head sõbrad nad Tanjaga olid enne Kira tulekut! Ja kui ülekohtuselt rikuti elu ühtäkki ära.
Kohutava uudise tõi kõiketeadja Kits, Svetka Baranova: Tanja ema Asja Naumovna Levina lasti kahjurluses kahtlustatuna haiglast lahti.
Olja teadis muidugi ammusest ajast ja sai aru, et maailma esimesel Nõukogude riigil on palju kadestajaid ja vaenlasi. Juba algklassides lugesid nad Tanjaga Gaidari ja nutsid „Trummilööja saatuse” pärast. Hea, et spioonid püüti lõpuks kinni ja trummilööja isa lasti vabaks! Aga väike Alka „Sõjasaladusest” sai surma, hukkus hirmsal moel ja ülekohtuselt, nagu ka vahva väikemees Kibaltšiš. Kuid oleks siis ainult raamatutes! Ajalootundides räägiti päris ehtsast suurest rahvavaenlaste grupist, mis enne sõda paljastati. Selle liikmeteks olla justkui olnud isegi tähtsad sõjaväelased ja valitsusliikmed!
Ja nüüd siis uus kohutav uudis – arstid-kahjurid kipuvad Stalini enese elu kallale! Stalini, kes võitis tapva sõja ja päästis kogu inimkonna fašismi käest! Jumal tänatud, et nad kohe paljastati ja vahistati, teisiti ei saanudki olla, ent mismoodi Tanja ema vaenlaste sekka sattus? Kas ta tõesti teeb sihilikult haigetele kahju ja ravib neid valesti? Milline rumalus! Võib-olla teda hirmutati, peteti? Aga Tanja isa? Stalingradi all langenud kirurg Mihhail Arkadjevitš Levin. Kas ka tema oli olnud kahjur?! Aga järsku ta ei saanudki surma, vaid lasi end vangi võtta nagu Vitka Gussevi isa, ja Tanja ema on nüüd sunnitud osalema vandenõus, et mehe koletut reetmist varjata?
Olja ei unusta iial toda kohutavat päeva. Äkitselt kutsus isa teda jalutama. Teda üksi, ilma ema ja Volodkata. Torkiv lumi lõikas põski, nad kõndisid piki pimedat tühja tänavat sama tühja kõleda väljaku poole ning isa rääkis võõra tuhmi häälega, et tal ei ole juutide vastu midagi, ei üldiselt ega personaalselt Tanja ema vastu, ning et ta ei välista eksituse võimalust, kuid ta palub kategooriliselt, ei, nõuab, et Olja lõpetaks Levinite pool käimise! Ning ta peab otsekohe, hommepäev teise pinki istuma! Näiteks käib nende klassis Nõukogude Liidu kangelase