„Raja, aja see paharet kohemaid voodist minema!” karjub vanaema. „Sa rikud lapse lõplikult ära!”
„Sina rikud teda sada korda rohkem! Äiutad teda ja laulad hällilaule kuni pulmadeni!”
Jah, kõige varasem mälestus polnud vist mitte suvi, mitte maiustused ja isegi mitte päris uisud, vaid need vanaema imelised hällilaulud. Tuleb vaid tekk üle pea tõmmata ja lamada hästi tasakesi, et vanaema unustaks ennast laulma ega läheks ära. Laul lainetab ja õõtsub ning sõnad põimuvad, kaunid, täiesti arusaamatud sõnad: „Sompu mattes maa ja taeva, vihiseb ja vingub tuul…”
Oli tahtmine õndsalt kiikuda ja tukkuda-tukkuda-tukkuda tuttava hellitava hääle saatel: „…Hämar, kurb on meie maja talveõhtul tumedal. Eideke, miks kogu aja vaikid sa seal akna all? Laula lindudest, kes leidsid mere taga vaikse maa…” Tahtis alati eraldi lindude kohta küsida ega jõudnud kunagi, jäi magama või lendas kuhugi ning üksnes soojad sõnad kandusid kaugusest: „Sompu mattes maa ja taeva…”
„Raja, Raja, mida sa ometi räägid?! See on ju lihtsalt ime! Ime, et poiss on nii musikaalne, kuidas sa aru ei saa! Vaata, kuidas viisid talle meelde jäävad! Ja miks hakata vastu ööd tüli üles võtma, miks vägisi voodisse panna ja üksinda pimedasse jätta? Emad on läbi aegade unelaule laulnud. See tugevdab lapse psüühikat.”
„Jah! Ja ühtlasi rikub vanemate psüühikat. Sina hellitad, aga mina helpigu! Ma pole valmis iga õhtu tundide viisi pimedas istuma ja su unelaule tuututama. Ta ei jää ju meelega magama, et kuulata! Ise harjutasid teda sellega, nüüd jäta kõik oma öövahetused ära ja laula!”
Muidugi polnud siin pääsu naiste alatisest armukadedusest. Juba täiskasvanuna juurdles Ljova nii mõnigi kord, miks on omand või sõltuvus naistele nii tähtis. Miks ei saa kohtumisest, toredasti veedetud õhtust, käte ja huulte puudutusest, sellest kordumatust õndsast kirgastusest lihtsalt rõõmu tunda? Miks mitte hinnata hetke, lihtsat armastuse hetke – ilma pisarate, tõotuste ja lubadusteta?
Esimesel sõjajärgsel aastal tegi vanaema juttu Ljovuška muusikaharidusest. Tagasi tuldi küll juba varem, 44-nda lõpus, kuid siis oli ta veel liiga väike. Evakuatsioonist ei mäletanud Ljova üldse mitte midagi, leidis hulk aega hiljem hallid pleekinud päevapildid – tolmune tänav, trepil kehvasti riides lapsed, tema ise on kõige tillem, pingist õige pisut pikem. Nagu ikka ei saanud ilma tülideta, mis olid mälu mingisuguse kummalise omaduse tõttu peas alles, nagu ka vanaema „hällilaulude” sõnad. Muuseas, vene romanssi armastas sestpeale kogu elu, kogus isegi kokku terve seeria plaate Kozlovski ja Lemeševi esitustega. Vanaema oleks õnnelik olnud.
„Ema, sa surud alati peale! Surud alati, alati! Miks sa oled nii kindel, et last tuleb väikesest peale panna ränka vaeva nägema? Sundima tundide viisi harjutama, sellal kui teised lapsed jooksevad rõõmsalt õues, ning jätmata seejuures mingit muud valikut?! Aga mis siis, kui ta tahab saada inseneriks või arstiks?”
„Jumal küll, kuid mitte kõigil pole ju selliseid erakordseid võimeid! Rajake, võib ju proovida, ainult proovida, ainult minna eksamitele. Teda pole veel vastu võetud, mis asja sa nii väga muretsed?”
Keskmuusikakool oli tol aastal kolinud uude, spetsiaalselt selleks ehitatud hoonesse, kus olid avarad klassiruumid ja läbimõeldud heliisolatsioon. Tõsi, mõned õpetajad ja vanemad kahetsesid vana kooli õdususe ja võlu kadumist, kuid Ljova ei saanud sellest muidugi midagi arvata.
Või alustas ta õpinguid ikkagi vanas hoones ja oli selle lihtsalt unustanud? Mida saakski viieaastaselt lapselt nõuda! See-eest mäletas ta miskipärast hästi eksamikomisjoni – meest ja kaht naist suure laua taga, kõik hallipäised ja vanad, kuid üldse mitte hirmsad, just nagu vanaema sõbrannad.
Ljova ei karda üldse ja ka ülesanne on väga lihtne – laulda üks laul. Laul on neil vanaemaga aegsasti välja valitud. „Laulge laulusid metsade kõnest,” hõiskab Ljova rõõmsalt, „ja vahuste voogude jõest…” Nii rõõmus viis, nii ilusad sõnad, Ljovakesel hakkab kõri lausa helisema, kui ta seda laulu laulab. „… ja kõmisevast kõuest ja sügavuste põuest ja inimeste rõõmsast tööst!” Eksamineerijad naeratavad üksmeelselt, üks naistest, kõige vanem, istub klaveri taha ja palub ettemängitavat nooti korrata. See on veel lihtsam, nad on seda vanaemaga kodus sada korda teinud. Seejärel mängitakse veel midagi, koputatakse ja plaksutatakse, kõik on väga lihtne ja lõbus ning eriliselt uljust täis läinud Ljovuška laulab vanaema armsaima hällilaulu „Kui on mure, täitkem kannud, eidekene hea ja hell…”
Jah, just siis Ta tõusiski püsti ja tuli lähemale! Paks inetu mees, peaaegu kiilas, ei midagi tähelepanuväärset. Võttis Ljova peod hellalt enda kätte, keerutas ettevaatlikult sõrmi, katsus randme tugevust.
„Sõbrake, kas tahad hakata viiulit mängima?”
Loomulikult oli see jube vedamine! Tõmmata esimestest sammudest peale enesele suure pedagoogi tähelepanu, kes on valmistanud ette selliseid meistreid nagu Gratš ja Bezrodnõi! Ja kuidas Ilja Abramovitš üldse eksamile sattus? Ettevalmistusklassi astujaid kuulasid tavaliselt direktriss Mamolli ja teoreetik Vera Nikolajevna. Oli see saatus, asjaolude kokkusattumine?
„Jekaterina Ivanovna, kullake, pange kirja Anna Jakovlevna juurde. Arvan, et noormehel on väljavaateid.”
Nojah, Anna Nikolajevna, kunagine Stoljarski õpilane, nüüd Jampolski assistent töös mudilastega. Ajapikku roomasid parimad Jampolski enese käe alla, kuigi ametlikult peeti teda konservatooriumi ja mitte keskmuusikakooli õppejõuks.
„Pane tähele, ilma mingisuguse eestkosteta!” Vanaema särab uhkusest. „Ma ju rääkisin, laps on absoluutselt andekas – ideaalne kuulmine, suurepärased käed! Kas peab vaidlema? Hea küll, sa oled noor ja sul on palju tegemist, ma mõistan, kuid lähematel aastatel saan mina aidata. Ei ole väga kauge sõit, ma jätan õhtused vahetused ära. Jumal küll, Rajake, ma ei suuda uskuda, Lija oleks õnnest surnud!”
„Ema, minu meelest oleks parem Lijat mitte meelde tuletada. Seda enam, et tema suri kord juba selle teie kullakalli muusika pärast. Ma näen ka ise, et lapsel on hea kuulmine, kuid kas sellest piisab, et teha otsus kogu eluks? Varasest lapsepõlvest peale ränk töö, ei mingit vabadust. Ma ei suuda unustada, kuidas sa sundisid mind heliredeleid harjutama, kui tüdrukud samal ajal õues jooksid!”
„Miks siis kogu eluks?! Ta hakkab paralleelselt koolis käima nagu kõik lapsed, võib alati valiku teha. Töötegemise oskus kulub igal alal ära, peaasi on aru saada, mida sa elult tahad. Sa loobusid muusikast, aga mis sa asemele said? Üksluine rutiinne töö kesk latatarasid ja vanatüdrukuid – see ongi su vabadus!”
Jah, nad tülitsesid sageli, need tema kõige olulisemad naised. Kulutasid aega ja jõudu kahetsusväärselt ja ilmaasjata, nutsid, ei rääkinud nädalate viisi. Ljova tavaliselt ei süvenenud, see oli osa harjumuspärasest elust, samasugune nagu ühisköök või pesupesemine.
Sest üldiselt oli elu ilus ja vaimustav! Ja täis armastust. Kõik, kõik kõneles ja laulis armastusest – Bulvarnoje ringi tänavad ja põigud, imetore eriline kool, ema koosistumised sõbrannadega, nende salapärane naer, parfüüm, luuletused, hoolikalt apteegi vahapaberisse pakitud tulised pirukad. Ning eraldi veel muretud ja toredad nädalavahetused, teatris- ja ooperiskäigud, jaa, just nii – ooperis, pidulik pintsakuke ja lips nagu päris muusikul, vanaemal pikk kleit, unustamatu Lija aegadest pärit pitsõlasall, limonaad teatripuhvetis. Ning sellel foonil noorte kaunitaride üha laienev ring – naabritüdruk Nina, pioneerijuht Ljuda, kaks imetoredat koketeerijat klaveriosakonnast, Medeia ja Tamara, üksi nimed olid juba midagi väärt! Ja salapärane tundmatu naaberhoovist, päris suur juba ja kaunis, kontsaga kingad, arvatavasti kaheksandast klassist, ja armas väike harfimängija Alina, vanaema sõbratari lapselaps…
Isegi igapäevased neli harjutustundi (mitte üle nelja tunni, rõhutas tema jumaldatud õpetaja) said korvatud õpetaja enese pideva tähelepanu ja kodakondsete maruliste vaimustusavaldustega.
Teisest