Arusaamatu, kuidas vanaema kõike jaksas – istuda kõik harjutustunnid juures, vedada tütrepoega loendamatutesse tundidesse ja samal ajal juhatada apteeki, pidada maja, teha süüa. Tõsi, keskmuusikakooli juures toimetas alati seltskond ustavaid ja meeletuid mammasid, kes olid valmis pühendama elu oma geniaalsetele võsukestele, korraldasid koolivaheaegadeks ja pühadeks koguni emade valveid, kuid nemad olid nooremad, enamik neist ei käinud tööl, neil olid koduabilised. Kas Ljova siis mõtles sellest! Milline laps mõtleb sellest?
Tunnid toimusid sageli õpetaja korteris ja mitte koolis, oli harjumuspärane ja õdus oodata hämaras toas, silmitseda lõputuid raamatukappe, paksudes raamides joonistusi. Ilja Abramovitš ei vaadanud kunagi kella, võis tund aega töötada ühe keerulise fraasi kallal, näidates alati ette õpilase viiuli peal. See oli tõeline võlutrikk – sama pill, samad noodid, kuid kohmakate ja ebaühtlaste helide asemel kõlas muinasjutuline täiuslik Muusika. Õpetaja enese kaks viiulit olid antud kasutamiseks vanematele õpilastele, kel polnud piisavalt vahendeid hea instrumendi ostmiseks. Nemad mängisid hiilgavalt, kumbki omas laadis. See oli Jampolski peamine väärtus – näha ja tuua välja iga õpilase individuaalsus, arendada seda, säilitada. Tehnikat lihviti ustavate ja kogenud assistentidega, paljud õpilased osalesid juba rahvusvahelistel konkurssidel, esinesid koos orkestriga. Ljova oli kõige noorem, päris kontsertidele teda veel ei lastud, kuid selleks ajaks, kui ta kümneseks sai, oli ta praktiliselt täielikult Ilja Abramovitši hoole all.
Loomulikult ta ei mõistnud ega mäletanud toda kuritegelikku režiimi, milles ta kasvas. Ihkas nagu kõik lapsed pioneeriks saada, lõugas rõõmsalt laule Leninist ja Stalinist, ühel aastal oli ta koolikooris koguni eeslaulja. Laulud olid, tõele au andes, väga meloodilised ja ilusad ning sageli tõeliselt heade heliloojate loodud. Alles täiskasvanuna hakkas järele mõtlema ja kohkus sellest kollektiivsest jampsist:
Lenin! Kevade kaunid õied!
Lenin! Võiduhüüd üle maa…
Isegi Stalini surm ja matused ei jätnud mällu peaaegu mingit jälge, arvatavasti sellepärast, et nende koolis oli eriline väärikuse õhustik. Püüdis hulk aastaid hiljem meenutada vanaema või ema reaktsiooni, oli kindel, et vanaema ei itkenud nagu kõik naabrinaised ega nutnud „rahvaste isa” taga, pigem võttis ta soovitut tegeliku pähe.
Seevastu seonduvalt „arstide juhtumiga” jäi selgesti meelde üks episood – nende toas istub võõras, ilusasti riides naine ja nutab tasakesi ägedasti, aga vanaema, muidu selline vadistaja, vaikib ja üksnes liigutab ärritunult tasse laual. Samal õhtul räägib ta emale, veel rohkem ärritudes ja peaaegu karjudes:
„Teaduskandidaat, suurepärane neuropatoloog, rindeohvitser, kaks koolis käivat tütart! Ei, sa ütle mulle, mismoodi ta nüüd elama peab, mismoodi sa lapsed ära toidad?! Ja kui kaua see kesta võib?!”
Ning ema üksnes sosistab ehmunult ilma mingi seoseta:
„Tasa, tasa, pole vaja lapse kuuldes. Küll selgub, küll sa näed, kõik saab selgeks. Mark ütleb, et ei tohi meelt heita.”
Veider, kui hästi jäi talle tookord meelde Asja Naumovna, kas neil käis siis vähe naisi majas, kas siis vähe naisi nuttis tol ajal.
Jah, tolleks ajaks oli nende ellu ilmunud Mark, ema tulevane mees. Igati normaalne inimene, sõjaväelane, Punatähe ordeni ja medaliga „Vapruse eest”. Kuid võimatu oli uskuda, et see paks ja peaaegu kiilas onkel meeldib emale, et ema võib temaga koos jalutada, käia kinos ja külas, tähistada aastavahetust.
Ühtäkki hakkas Ljova mõtlema hukkunud isast, püüdis ette kujutada, kuidas nad lähevad koos jalkat või hokit vaatama, ehkki naiste kasvatada olnud Ljovuška ise jäi spordi vastu alati ükskõikseks. Kord võttis ta perekonnaalbumist välja sõjaeelse foto tema noortest vanematest ja pani selle demonstratiivselt klaveri peale.
Kuid ema ja vanaema ei pannud midagi tähele või püüdsid mitte tähele panna. Mark ilmus üha sagedamini ning Ljova leidis kord koolist naastes eest ülimalt dramaatilise stseeni: näo patja peitnud ema nuuksus, aga vanaema – kahvatu, lõkendavate põskedega (kindlasti oli tal juba siis hüpertoonia) – kõndis mööda tuba, käed rinnal risti, ja kordas monotoonselt:
„Sa ei saa niimoodi teha! Ei, sa ei saa niimoodi teha! Ma saan kõigest aru, sa väärid õnne ja normaalset elu, sa oled noor ja pead enda peale mõtlema. Kuid ma ei lase lapse saatust lõhkuda! Raja, kas kuuled? Võid mind vihata, kuid ma ei lase!”
Sõnad olid arvatavasti teised, naised tarvitavad üldse liiga palju sõnu, kuid mõte jäi endiseks – Mark viiakse üle tööle Habarovskisse ja ta kutsus ema endaga kaasa.
„Mark on tõsine ja korralik inimene! Ja ta armastab mind! Kõik ütlevad, et nii õudsel ajal on sõjaväelasel, pealegi juudil, parem tsentrist eemale hoida. Talle pakutakse väga vastutusrikast kohta, kuidas sa aru ei saa?!”
„Ma näen, et ta on korralik inimene. Ma ei vaidlegi. Ja sina võid sõita, lausa pead sõitma! Kuid milleks last ära viia?! Mida ta teie kolkas peale hakkab? Kas sa tõesti arvad, et ma ei saa hakkama?”
Vaesed, vaesed Ljova naised, nagu alati ei tahtnud nad teineteist kuulda, Ljova oli nagu ikka lõhkemas armastusest nende mõlema vastu, kuid seekord oli vanaemal täiesti õigus – mingisse Habarovskisse ei kavatsenud ta küll sõita! Jätta maha kool, muusika, Moskva, kaaslased, lõppude lõpuks harfimängija Alinka, kellega oli juba kaks korda pärast tunde suudelnud? Ja seda kõike kiilaka Marki ja tema vastutusrikka töö pärast?! Tõsi küll, mõte, et tuleb emast lahkuda, tekitas iiveldust ja mingit ängi kõhus, ning üle kõige oleks tahtnud selle võõra mittevajaliku inimese koos kõigi tema ordenite ja medalitega kupatada kus kurat. Kuid mida oleks Ljova saanud teha?
Kui vana vanaema oli? Juba üle kuuekümne, seda kindlasti, kuuekümnendat sünnipäeva tähistati emaga, tulid kolleegid kirjastusest, Ljova mäletas hästi. Küllap on jube hirmus ja kurb sellises eas ainsast tütrest lahku minna, jääda üksinda karmi hiigelsuurde linna ja veel vastutada kapriisse poisi eest, kes on harjunud hellitamise ja tähelepanuga. Ei kurtnud, ei kurtnud kunagi isegi mitte sõbrannadele, oli alati enesekindel ja reibas, absurdsuseni korda armastav, ranges prossiga pluusis ja alatise kootud õlarätiga.
Ja tema kullakallis rumal Ljovuška jäi üsna pea uskuma, et kõik on normaalne, et elu on endiselt ilus ning tulvil rõõme ja üllatusi. Seda enam, et õpingutes algas uus etapp, esimene kontsert orkestriga, esimesed tõelised õnnestumised ilma heldimiste ja mööndusteta vanuse tõttu. Pealegi klaver, mis oli näinud toreda mänguasjana, avas järsku uue tee naiste südamete vallutamisele, sest isegi kõige musikaalsemad ja ärahellitatud tüdrukud ei suutnud vastu panna osavasti kuulmise järgi mängitud lööklaulude kaleidoskoobile.
Ljova ise armus tormakalt ja kirglikult, kuid ei saanud kohe kuidagi aru, miks peab sõbrustama ainult Mašaga, kui on olemas veel Dašad, Marjašad, Natašad ja teised imelised olendid romantiliste pikkade patside või ulakate lühikeste soengutega. Valik oli sama võimatu ja tarbetu nagu ema ja vanaema vahel, viiuli ja klaveri vahel, talve ja kevade vahel.
Uus, 1956. aasta algas lihtsalt suurepäraselt. Esiteks, emal sündis tütar. Tõsi küll, kui Ljova ema rasedusest ja eelseisvast sünnitusest esimest korda kuulis, läks ta hoolimata juba täis saanud neljateistkümnest eluaastast jube armukadedaks, kujutles ennast igavesti hüljatu