„Kuidas sa ennast rahuldama õppisid, Emmanuelle?” uuris Marie-Anne, kui sõbranna oli toibunud.
„Omapead. Mu käed ise avastasid,” ütles Emmanuelle naerdes.
Tal oli hea tuju ja nüüd ka isu lobiseda.
„Kas sa kolmeteistaastaselt juba oskasid seda teha?” päris Marie-Anne kõhklevalt.
„Otse loomulikult, juba pikka aega! Sina mitte?”
Marie-Anne hoidus vastamast ja jätkas uuringut.
„Ja kust sulle meeldib end kõige rohkem hellitada?”
„Oh, paljudest kohtadest. Otsast või keskelt või siis päris alt – tunne on erinev. Kas sinuga pole sama lugu?”
Marie-Anne ei teinud jälle küsimust kuulmagi. Ta päris:
„Kas sa katsud ainult kliitorit?”
„Ei, sugugi mitte. Selle all on õige pisike pilu – kusiti. Ka see on väga tundlik. Piisab selle puudutamisest sõrmeotsaga, kui saan kohe orgasmi.”
„Mida sa veel teed?”
„Mulle meeldib silitada häbememokkade vahelt, kus on kõige niiskem.”
„Sõrmedega?”
„Ja ka banaaniga.” Emmanuelle’i hääles võis tajuda uhkust. „Surun selle lõpuni sisse. Enne koorin ära. Banaan ei tohi küps olla. Need pikad rohelised banaanid, mida siin ujuvturgudel müüakse, on uskumatult head!”
Sellele mõnule mõeldes valdas teda nõrkus. Ta kujutles nii haaravalt oma üksildasi mõnuhetki, et peaaegu unustas teise kohalolu. Ta sõrmed muljusid häbet. Ta oleks tahtnud, et miski sellesse viivitamatult tungiks. Emmanuelle keeras end Marie-Anne’i poole külili, silmad suletud ja jalad täiesti harkis. Ta pidi tingimata uuesti orgasmi saama. Ta hõõrus kokkusurutud sõrmedega kiirete hoogsate ja täiesti korrapäraste liigutustega mitu minutit häbememokkade sisekülgi, kuni saabus kergendus.
„Näed, võin end rahuldada mitu korda järjest.”
„Kas teed seda tihti?”
„Jah.”
„Mitu korda päevas?”
„Oleneb. Pariisis olin suurema osa ajast väljas: koolis või mööda poode jooksmas. Ma ei saanud kunagi rahuldada end rohkem kui korra või kaks hommikul: ärgates ja vannis käies. Ja siis paar-kolm korda õhtul enne magamaminekut. Ja siis öösel, kui juhtusin ärkama.
Aga puhkuse ajal polegi mul muud teha ja võin end märksa tihemini rahuldada. Siin oleksin nagu kogu aeg puhkusel!”
Nad olid natuke aega niisama teineteise kõrval, nautides sõprust, mis nende avameelsusest sündis. Emmanuelle’il oli hea meel, et ta oli häbelikkuse võitnud ja saanud nendest asjadest rääkida. Hea meel eelkõige selle üle – ilma et ta oleks söandanud seda endale päriselt tunnistada –, et ta oli masturbeerinud tüdruku ees, kellele meeldis vaadata ja kes oskas orgasmini jõuda. Südames omistas ta tüdrukule juba kõiksugu väärtusi. See tundus talle nüüd niivõrd kaunis! Oma haldjasilmadega… Ja selle mõtliku kurruga, mis tõmbas prunti näo alaosa – see oli sama väljendusrikas, üleolev ja lopsakas kui näo ülemine pool! Ja häbematult harkis reitega, mis ei hoolinud oma alastusest… Ta küsis:
„Millele sa mõtled, Marie-Anne? Sa tundud nii tõsine!”
Ta sikutas teist mängeldes ühest põimpatsist.
„Ma mõtlen banaanidele,” ütles Marie-Anne.
Ta kirtsutas nina ja mõlemad naersid, nii et hing kinni.
„Nii hea on mitte enam neitsi olla,” arvas vanem neiu. „Varem polnud banaanidest juttugi! Ma ei teadnud, millest ma ilma jään.”
„Kuidas sa meestega alustasid?” uuris Marie-Anne.
„Jean oli see, kes mult süütuse võttis,” ütles Emmanuelle.
„Sa polnud varem kellegagi maganud?” karjatas Marie-Anne nii ilmselgelt šokeeritult, et vestluskaaslane võttis vabandava tooni.
„Ei. Vähemalt mitte päriselt. Loomulikult olid poisid mind silitanud, aga nad ei osanud seda õigesti teha.”
Ta sai enesekindluse tagasi ja ütles:
„Jean armatses minuga kohe. Sellepärast ma teda armastama hakkasingi.”
„Kohe?”
„Jah, meie tutvuse teisel päeval. Esimesel tuli ta meile, ta oli mu vanemate sõber. Ta vaatas mind kogu aeg lõbusa olemisega, nagu tahaks mind närvi ajada. Ta korraldas asjad nii, et jäime kahekesi, ja hakkas esitama igasuguseid küsimusi: mitu austajat mul on olnud, kas mulle meeldib armatseda. Olin väga kohmetu, aga suutsin talle vaid tõtt rääkida. Natuke nagu sinuga! Tema nõudis samuti kõiksugu täpsustusi. Järgmise päeva pärastlõunal kutsus ta mind oma ilusa autoga sõitma. Ta palus mul endale hästi lähedale istuda ja hakkas autot juhtides kohe mu õlgu ja seejärel rindu silitama. Lõpuks peatas ta auto ühel Fontainebleau metsa teel ja suudles mind esimest korda. Miskipärast rahustas ta hääletoon mind edasise suhtes täielikult, kui ta ütles: „Sa oled neitsi, ma võtan sind.” Jäime sinna tükiks ajaks, ilma et oleksime rääkinud või end liigutanud, surudes end teineteise vastu. Lõpuks peksis mu süda natuke vähem. Olin õnnelik. Kõik läks täpselt nii, nagu olin unistanud, ehkki tegelikult polnud ma sellest kunagi unistanud. Jean palus mul aluspüksid ära võtta ja ma kuuletusin õhinal, sest tahtsin oma süütuse kaotamises osaline olla, mitte passiivselt alluda. Ta palus mul autoistmele heita. Katus oli alla lastud, nii et nägin puudelatvu. Ta seisis avatud ukse ette. Ta ei hakanud mind hellitama. Ta sisenes minusse kohe, aga ometi nii, et mingit valu ma ei mäleta. Sain hoopis nii vägeva orgasmi, et minestasin ära – või jäin magama, ma ei teagi enam. Igatahes ei mäleta ma midagi kuni pargirestoranini, kus me koos õhtustasime. See oli imeline! Seejärel võttis Jean toa ja me armatsesime keskööni. Olin kiire õppija!”
„Mida su vanemad ütlesid?”
„Ei midagi erilist. Järgmisel päeval kuulutasin igal pool, et ma pole enam neitsi ja olen armunud. Nende arvates oli see vist normaalne.”
„Kas Jean palus su kätt?”
„Kaugeltki mitte! Meil kummalgi polnud mõttes abielluda. Ma polnud veel seitseteistki. Olin just keskkooli lõpetanud. Mul oli nii hea meel, et mul on armuke, et olen kellegi „metress”.”
„Miks sa siis abiellusid?”
„Ühel heal päeval teatas Jean talle omase rahulikkusega, et ettevõte saadab ta Siiamisse. Mõtlesin, et vajun kurbusest kokku, aga ta ei jätnud selleks aega. Ta jätkas pikemalt selgitamata: „Ma võtan su enne ärasõitu naiseks. Sa tuled mulle hiljem järele, kui mul on kodu, kuhu sind elama panna.”
„Milliseid tundeid see sinus tekitas?”
„See oli nagu muinasjutus: liiga hea, et tõsi olla. Naersin nagu segane. Kuu aja pärast olime abielus. Minu vanemate arvates oli igati loomulik, et ma olen Jeani armuke, aga nad tõstsid kohe kisa, kui ta avaldas soovi minuga abielluda. Nad üritasid talle tõestada, et ta on liiga vana ja et mina olen liiga noor, koguni „liiga süütu”! Kujutad ette? Aga ta veenis nad ära. Ma tahaks väga teada, mida ta neile ütles. Mu isa oli kindlasti raske veenda – ta ei suutnud leppida, et jätan kõrgema matemaatika pooleli.”
„Mille?” küsis Marie-Anne.
„Matemaatikaõpingud, mida olin alustanud.”
Marie-Anne purskas naerma.
„Kui veider mõte!”
Emmanuelle tundus arvavat teisiti.
„Ma ei saa aru, mis selles nii naljakat on. Ma tahtsin astronoomiks saada.”
Sähvatav unelus kergitas ta mõneks sekundiks füüsikataevasse, mille uurimisest ta oli loobunud, et anda järele ühele teisele ahvatlusele. Kui ta suu uuesti lahti tegi, õhkus tema häälest kunagist igatsust avaruste