„Kas sa ei tahaks aluspükse ära võtta, Marie-Anne?”
Too raputas oma palmikuid.
„Ei, ma pean ära minema.” Ta tõusis. „Kas sa viid mu ära?”
„Kas sul on nii kiire?” küsis Emmanuelle ärevalt.
Aga ta oli juba mõistnud, et Marie-Anne’i otsused on pöördumatud.
Autos vaatas tüdruk teda murelikul ilmel.
„Kuule,” sõnas ta, „ma ei taha, et sa oma elu raisku lased, sa oled selleks liiga ilus. Täiesti jabur on olla nii kombekas nagu sina.”
Emmanuelle purskas valjult naerma. Marie-Anne ei andnud talle võimalust ironiseerida.
„Uskumatu, et oled elanud nii vanaks, ilma et oleksid kogenud enamat kui paari tühist seiklust akendeta lennukis. Sa oled tõesti käitunud kui tohlakas.” Tüdruk vangutas nukralt pead. „Usu mind, sa pole normaalne.”
„Marie-Anne…”
„Oh, jäta. Pole mõtet kurta vanade asjade pärast.” Rohelisest fooritulest kiirgus iseseisvust. „Kas vähemalt edaspidi teed nii, nagu ma käsin?”
„Mida täpsemalt?”
„Kõike, mida ma ütlen.”
„Oh!” hüüatas Emmanuelle lummatult.
„Vannud?”
„Hea küll. Kui see sulle rõõmu teeb.”
Ta naeris edasi, aga Marie-Anne ei lasknud end oma kohustusest kõrvale juhtida.
„Kas sa tahad, et annan sulle nõu?”
„Tänan, ei!”
Haldjasilm hindas juhtumi tõsidust. Emmanuelle mängis sõnakuulmatut, ehkki ei loonud illusioone, et ta võiks saada Marie-Anne’i vastu. Kui auto peatus panga ees, mida juhtis Mari-Anne’i isa, ütles tüdruk:
„Rahulda end täna täpselt keskööl uuesti. Ma teen seda samal ajal.”
Emmanuelle välgutas heakskiitvalt ripsmeid. Ta kummardus, et tüdrukule õhusuudlus saata. Too hüüdis eemalt:
„Ära unusta!”
Alles siis, kui tüdruk oli lahkunud, taipas Emmanuelle, et ta ise polnud jõudnud Marie-Anne’ile ainsatki küsimust esitada. Põimpatsidega tüdruk teadis nüüdsest oma uue sõbranna intiimelust kõike, samas kui viimasel polnud teise kohta aimugi. Ta oli unustanud küsida isegi seda, kas tüdruk on neitsi.
Kui Emmanuelle’i abikaasa õhtul pärast dušši magamistuppa tuleb, leiab ta eest ootava Emmanuelle’i, kes istub ihualasti kandadel suure madala voodi äärel. Naine haarab mehel puusade ümbert kinni ja võtab tema peenise suhu. Vaevu jõuab ta mõne sekundi imeda, kui riist paisub ja end kikki ajab. Emmanuelle liigutab seda huulte vahel edasi-tagasi, kuni see on täiesti kõva. Seejärel limpsib ta seda pead kallutades täies pikkuses, surudes sinakale nahaalusele soonele, mis muutub vere survel ta huulte all üha reljeefsemaks. Jean ütleb, et naine nosiks justkui maisitõlvikut, ja Emmanuelle näksib teda õrnalt, et sarnasus oleks täielikum. Ta lunastab end kiiresti, tõmmates munandite siidise naha endale õrnalt suhu, võtab munandid pihku, libistab keele nende alla, silitab teist veresoont, naudib sooja verd, mis tema huulte all aina tugevamini tuksleb, uurib aina lähemalt, otsib, liigub üles-alla, nihkub äkitselt fallose tippu, surub selle sügavale kurku, nii kaugele, et peab peaaegu ära lämbuma; riista suust võtmata pumpab ta seda aeglase liigutusega, vastupandamatult, samal ajal kui keel end selle ümber mässib ja seda masseerib.
Emmanuelle paneb käed abikaasa vaagna ümber kirega, mis kasvab sedamööda, mida korrapärasemalt ta mehe riista imeb, ning erutus kandub huultelt ja keelelt rindade ja suguelunditeni. Neiu tunneb, kuidas tema kokkupigistatud reite vahel voolab ohter vedelik nagu sülg, millega ta parasjagu hullunud riista oma soojas suus niisutab. Et oiata mõnust ja leida kergendust osalisest orgasmist ning seejärel suuseksi jätkata, tõmbab ta peenise hetkeks huulte vahelt välja, hellitades paokil pilu siiski õrnade keeleliigutustega edasi. Seejärel neelab ta neid ühendava tuksleva naha silla uuesti.
Jean on naise meelekohad käte vahele võtnud, aga mitte selleks, et liigutusi juhtida või rütmi sättida. Ta teab, et parem on see naise hoolde usaldada ja lasta tal oma nägemuse järgi ühist naudingut lihvida. Emmanuelle rahuldab teda taas kord täiesti eripärasel moel. Vahel laseb ta mehel oodata: ta ei peatu kusagil pikemalt, lendleb ühelt tundlikult punktilt teisele, paneb ohvri kaebama ja anuma, teades, et leevendust saab pakkuda üksnes tema, sunnib teda tõmblema, hingeldama, ajab ta hulluks, kuni annab lõpliku täpse ja ärksa liigutusega oma meistritööle viimase lihvi. Aga täna tahab ta pakkuda tasakaalukamat rahuldust. Ta ei pigista võbelevat riista liiga kõvasti, surub lisaks imemisele ka sõrmedega ja liigutab kätt ühtlases rütmis – tema eesmärk on organ harmooniliselt seemnest vabastada, tühjendada see võimalikult täielikult. Kui Jean alla annab, neelab Emmanuelle rahulike lonksudega hõrku ainet, mis tal on õnnestunud mehe sügavustest välja meelitada, lastes viimasel joal nurrudes armunud keelel sulada.
Ta ise on orgasmile niivõrd lähedal, et abikaasal pruugib vaid kliitor huulte vahele suruda ja ta naudingutippu viia.
„Natuke hiljem võtan sind,” sõnab mees.
„Ei, ei! Ma tahan sind veel juua! Luba! Luba, et lõpetad mulle suhu. Oh, ma tahan, et voolaksid mulle veel suhu, eks, eks, palun! See on nii hea! Mulle nii meeldib!”
„Kas teised naised rahuldasid sind sama hästi, kui mind polnud?” küsib Emmanuelle hiljem, kui mõlemad puhkavad.
„Mis küsimus see on? Mitte ühtegi naist ei anna sinuga võrrelda.”
„Isegi mitte siiami naisi?”
„Isegi mitte neid.”
„Ega sa ei ütle seda selleks, et mulle rõõmu valmistada?”
„Tead isegi, et ei ütle. Kui sa poleks parim armastaja, tunnistaksin seda sulle, et aidata sul selleks saada. Aga ma tõesti ei oska öelda, mida enamat sa võiksid õppida. Ilmselt on armukunstil siiski piirid.”
Emmanuelle vajub mõttesse.
„Ma ei tea.” Ta kortsutab kulmu. Tema häälekõla tunnistab, et kõhklus pole teeseldud. „Igatahes olen piiridest veel kindlasti kaugel!”
Jean pole nõus.
„Miks sa seda arvad?”
Emmanuelle ei vasta. Mees käib peale:
„Kas sa ei pea mind pädevaks hindajaks?”
„Pean ikka!”
„Aga mitte heaks õpetajaks? Tundub, et sa pole oma armuharidusega äkitselt rahul. Ehk poleks sa pidanud piirduma üksnes minu tundidega.”
Naine kiirustab teda rahustama.
„Kullake, mitte keegi maailmas poleks osanud mind õpetada paremini kui sina. Aga seda on raske seletada… Mul on tunne, et armastuses peab olema midagi veel tähtsamat, midagi veel targemat kui lihtsalt head oskused.”
„Sa mõtled pühendumist, sümpaatiat, õrnust?”
„Ei, ei! Olen täiesti kindel, et see miski on seotud füüsilise armastusega. Aga see pole tingimata seotud lisateadmistega, vilumuse või innuga. Vahest on see pigem meeleseisund, teatud mentaliteet.”
Emmanuelle tõmbab korraks hinge.
„Ma ei teagi tegelikult, kas küsimus on piirides. Äkki on asi hoopis rakursis, vaatenurgas?”
„Teistsuguses vaatenurgas armastusele?”
„Mitte ainult armastusele. Kõigele!”
„Kas sa ei võiks täpsemalt selgitada?”
Emmanuelle ajab huuled nukralt torru ja keerutab häbemekarvu ümber oma sätendavate küünte, nagu aitaks see tal juurelda.
„Ei,” sõnab ta lõpuks.