„Aga mulle meeldivad teie juuksed,” ütles Emmanuelle vastu.
Oh, kui ainult tema kaaslanna tahaks ka end lahti riietada! Ta ihkas seda niivõrd, et hääl muutus kähedaks. Emmanuelle küsis anuvalt:
„Kas lennukis vanni ei saa minna?”
„Loomulikult saab. Aga parem oleks oodata, sest lennujaama vannitoad on veelgi mugavamad. Pealegi poleks teil enam aega, me maandume viie minuti pärast.”
Emmanuelle ei suutnud sellega leppida. Ta huuled värisesid. Ta sikutas seelikulukku.
„Pange mu armas džemprike kiiresti selga,” tõreles noor inglanna Emmanuelle’ile kampsunit ulatades.
Neiu aitas ta pea kitsast kaelusest läbi. Elastne kudum oli nii liibuv ja õhuke, et rinnanibud tungisid esile ja olid näha nii selgelt, et kampsuniga katmise asemel oleks võinud need lihtsalt punaseks värvida. Stjuardess tundus neid märkavat esimest korda.
„Küll te olete kütkestav!” hüüatas ta.
Ta vajutas naerdes nimetissõrme otsaga ühele teravale nibule, nagu helistaks uksekella. Emmanuelle’i silmad helklesid.
„Kas vastab tõele, et kõik stjuardessid on neitsid?” küsis ta.
Neiu purskas helisevalt naerma ja enne kui Emmanuelle jõudis reageerida, avas inglanna ukse ja vedas ta kaasa.
„Minge kiiresti oma kohale tagasi! Punane tuli põleb, me hakkame maanduma.”
Aga Emmanuelle tõrkus. Liiati polnud tal vähimatki soovi oma reisikaaslase kõrvale istuda.
Vahepeatus tundus igav. Mis kasu on teadmisest, et viibid Bahreini saarel, kui seda üldse näha ei saa? Steriilne ja kroomitud, liiga eredalt valgustatud, jahutatud, vee- ja helikindel lennujaam meenutas igati tehiskaaslast, mille sisemust näidati samal ajal reisijate ooteruumi ekraanil teleuudistes. Emmanuelle käis vannis, jõi teed ja krõbistas küpsiseid nelja-viie reisijaga, kelle seas leidus ka „tema” mees.
Emmanuelle vaatas meest üllatunult, proovides mõista, mis oli nende vahel tunni eest toimunud. See episood ei sobinud tema ülejäänud looga. Kas ta oli üldse kindel, et see päriselt aset leidis? Oh, pealegi oli sellele liiga keeruline mõelda! Ka liiga riskantne. Kõige lihtsam ja mõistlikum olnuks keelduda selle üle pikemalt juurdlemast. Emmanuelle üritas tühjendada kogu ajuosa, mis tahtis tungivalt küsimusi esitada.
Selleks ajaks, mil pigem teiste inimeste liikumine kui valjuhääldi arusaamatu kutsung andis märku, et tuleb pardale naasta, ei saanud ta enam hästi arugi, mida niivõrd hoolikalt unustada üritas.
Kui reisijad olid lennukisse tagasi jõudnud, nägid nad, et seda oli puhastatud, koristatud ja õhutatud. Salongi oli piserdatud parfüümi. Asemeid katsid uued tekid. Suured säravvalged sulgedest pungil padjad muutsid veelgi ahvatlevamaks öö sametsinise, mille taustale need olid sätitud. Stjuuard käis küsimas, kas keegi soovib juua. Ei soovi? Sel juhul head ööd! Stjuardess tuli omakorda head und soovima. See tseremoonia vaimustas Emmanuelle’i. Ta tundis end taas õnnelikuna – positiivses mõttes, hoogsalt, kõhklematult. Ta tahtis, et maailm oleks täpselt selline, nagu see oli. Kõik maamunal oli vääramatult hästi.
Emmanuelle heitis selili. Seekord ei peljanud ta oma jalgu näidata; ta tahtis neid liigutada. Kordamööda kergitas ta neid, tõstes jala üle põlve ja siis jälle maha, mängides reielihastega, hõõrudes nailoni maheda krudina saatel pahkluid teineteise vastu. Ta mekkis üksikasjalikult füüsilist naudingut, mida need jäsemeharjutused talle pakkusid. Et end paremini liigutada, kergitas ta seelikut veelgi kõrgemale, tahtlikult, end varjamata, kiskudes kangast kahe käega.
„Pealegi,” rääkis ta endamisi, „pole vaatamist väärt üksnes mu põlved, vaid terved jalad. Tuleb tunnistada, et need on tõesti kaunid, nagu kaks jõekest, mida katavad kuivanud lehed ja mis pakatavad kelmikusest, asetudes mängeldes üks üle ühe ja teine üle teise. Ja see pole ainus hea asi minu juures. Mulle meeldib ka mu nahk, mis muutub päikese käes kuldseks nagu maisitõlvik ega puneta eales. Mulle meeldib ka mu tagumik. Ja tillukesed vaarikad rindade otsas, punase suhkrukraekesega. Tahaksin neid nii väga limpsida.”
Laevalgus tuhmus ja Emmanuelle tõmbas mõnust ohates endale peale männiokkahõngulise teki, mille lennukompanii talle unenägude kaitseks kinkinud oli.
Kui ainult öölambid olid põlema jäänud, keeras ta külili ja üritas aimata reisikaaslast, kelle poole ta polnud söandanud vaadata enne, kui uuesti tema kõrval lamas. Üllatunult kohtas ta endal mehe pilku, mis justkui ootas teda ja oli peaaegu pilkasest pimedusest hoolimata siiski nähtav. Nad vaatasid mõnda aega teineteisele otsa, väljendamata muud kui täielikku rahu. Emmanuelle märkas teise pilgus taas kergelt lõbusat ja kaitsvat hellusesädet, mida ta oli täheldanud ka nende esimesel kohtumisel – millal täpselt? vaevu seitse tundi varem? –, ja mõtles, et just see talle mehe juures meeldiski.
Kuna naabri lähedus tundus talle ootamatult taas meeldiv, sulges ta naeratades silmad. Tal tekkis ebamäärane iha millegi järele, mida ta määratleda ei suutnud. Emmanuelle ei leidnud muud lahendust, kui hakkas uuesti nautima enda ilu; tema enda pilt tiirles tal peas nagu mõni lemmikviis. Peksleva südamega otsis ta mõttes nähtamatut abajat, mida teadis kahe jõe kohtumispaigas mustade kaldaheintega neeme all leiduvat; ta tundis, kuidas jõevool kaldaid limpsib. Kui mees end küünarnukile tõstis ja tema poole nõjatus, avas neiu silmad ja lasi end suudelda. Teise huulte maik tema omadel oli värske ja soolane nagu meri.
Emmanuelle ajas rinna ette ja tõstis käed, et mehel oleks lihtsam tal pullover seljast võtta. Neiu tundis mõnusat erutust, kui punakaspruuni villa alt kerkisid esile tema rinnad, mis paistsid hämaras veelgi ümaramad ja lopsakamad kui päevavalguses. Soovides lahtiriietamise naudingu puhtalt mehele jätta, ei aidanud Emmanuelle teda, kui mees seelikulukku otsis. Siiski kergitas ta puusi, et mees saaks tal seeliku tõrgeteta seljast libistada. Seekord ei jäänud kitsas kest põlvede ümber keerdu; ta sai sellest täiesti vabaks.
Mehe tegusad käed aitasid neiul vabaneda õhukestest aluspükstest. Kui käed olid ka sukatripid lahti päästnud, rullis Emmanuelle sukad ise alla ning lennutas need aseme ette seeliku ja sviitri seltsi.
Alles siis, kui Emmanuelle oli üleni lahti riietatud, surus mees ta enda vastu ja hakkas teda silitama, juustest pahkluudeni, ilma et oleks unustanud ühtki kehaosa. Neiu soov armatseda oli nüüdseks niivõrd tugev, et südames hakkas valus ja kurku tekkis klimp – ta arvas, et ei saa enam eales hingata ega päevavalgust näha. Emmanuelle hakkas kartma, ta oleks tahtnud hüüda, aga mees hoidis teda liiga tugevasti enda haardes, käsi neiu tuharavaos tillukest värelevat õõnsust uuristamas, nii et üks sõrm oli tervenisti sisse torgatud. Samal ajal suudles mees teda ahnelt, limpsis ta keelt ja jõi tema sülge.
Emmanuelle kaebles vaikselt oiates, teadmata isegi oma häda põhjust. Kas oli asi sõrmes, mis sügavale tema reite vahele tungis? Või suus, mis temast toitus, neelates alla iga hingetõmbe ja nuukse? Piinas teda tema iha või tundis ta oma himuruse pärast häbi? Teda kummitas too pikk kooldus vorm, mida ta peos oli hoidnud – võimas ja vinnas, suursugune, kõva, punane, kindlasti juba kärsitusest tulitamas. Emmanuelle oigas nii valjult, et mees halastas: lõpuks ometi tundis neiu oma kõhu vastas paljast kõva riista, nagu ta oli oodanud, ja surus oma pehme keha kõvasti selle vastu.
Nad jäid sedasi pikaks ajaks ega liigutanud end; siis võttis mees ta korraga sülle ja tõstis üle enda, nii et neiu lebas nüüd vahekäigupoolsel asemel. Inglise lastest eraldas neid vähem kui meeter.
Emmanuelle oli laste olemasolu unustanud. Äkitselt märkas ta, et lapsed ei maga ja vaatavad teda. Poiss oli lähemal, tüdruk aga toetus tema vastu, et paremini näha. Nad vahtisid liikumatult ja hinge kinni hoides Emmanuelle’i ning nende pärani silmadest võis lugeda üksnes lummatud uudishimu. Mõte sellest, et ta laseb end nende silme all võtta; et tema, Emmanuelle, andub sellisele liiderlikkusele, pani tal pea ringi käima. Aga samal ajal tahtis ta kärsitult, et see juhtuks ja et lapsed näeksid kõike.
Ta lebas paremal küljel, reied