Emmanuelle 1. raamat. Inimsuse õppetund. Emmanuelle Arsan

embuses sai minust teine naine.”

PAUL VALÉRY, „NOOR PARKA”

      „Siin ja õhtuni. Varjuderoos keerleb seintel.

      Tundideroos närtsib hääletult.

      Heledad kiviplaadid kõnnivad omatahtsi

      päeva armunud sammu.”

YVES BONNEFOY, „EILNE KÕRB”

      Emmanuelle tahab klubis käia ujumas, mitte kuulujutte kuulamas. Seetõttu otsustab ta minna sinna hommikul. Ta ujub kümme basseinipikkust, nõtkelt, muretsemata selleks kuluva aja ega üksikute sellel kellaajal klubis viibivate meeste pilkude pärast. Käsivarte korduva pea kohale liikumise tõttu on rinnad õlapaelteta trikoost välja tulnud. Küljel libisedes rõhutab voolav vesi nende kuju ja paneb naha sädelema. Nibude ümber on tekkinud peen kaarjas renn; kaarekese servad tunduvad sedasi kõrgemad, moodustades atolli. Selle detailita, mis tuletab meelde pehme rinnaosa haavatavust ja toob suhu mahlaka maitse, oleks nende kumer joon vahest liiga laitmatu, et erutavalt mõjuda, ja need paistaksid liialt kivikuju rindade moodi.

      Kui Emmanuelle pärast harjutust hingeldades mõlema käega redeli kroomitud postidest kinni haaras, märkas ta, et väljapääs on tõkestatud. Basseini sädeleval äärel seisis Ariane de Saynes, kes kummardus tema kohale ja naeris laginal.

      „Tee on kinni!” hüüdis ta. „Näidake isikut tõendavat dokumenti!”

      Emmanuelle’ile ei meeldinud, et üks „idiootidest” ta üles oli leidnud. Ometi naeratas ta, nagu suutis. Ariane käis peale:

      „Kas üks mängib siin näkki, kui kõik korralikud naised turul käivad? Mis salatsemine see olgu?”

      „Kuidas nii – teie olete ju siin,” tähendas Emmanuelle.

      Ta üritas uuesti üles ronida.

      Tüütu neiu ei tõtanud teed vabastama.

      „Ah, minuga on teine lugu,” ütles ta salapära tekitades.

      Emmanuelle ei nõudnud selgitust.

      Krahvinna uuris rahulikult oma vangi võlusid.

      „Teil on jumalik keha!” imetles ta.

      Ta oli oma hinnangu andnud veenvalt ja Emmanuelle mõtles, et tegelikult ei tundugi teine nii õel. Vahest oli ta pisut hullumeelne, aga tuli tunnistada, et ta mõjus ühtlasi toniseerivalt, kosutavalt. Emmanuelle ei pidanud enam nii väga pingutama, et sõbralik olla.

      Ariane astus lõpuks redeli eest ära. Ujuja vinnas end servale. Ta surus rinnad – täpsemalt nende alaosa, napilt nibudeni – häirimatult sõrmeotstega trikoosse ning istus Ariane’i kõrvale. Kaks pikakasvulist põhjamaist noormeest tulid nende juurde ja alustasid inglise keeles vestlust. Krahvinna vastas heatujuliselt. Emmanuelle’i ei heidutanud eriti, et ta midagi aru ei saanud. Äkitselt pöördus Ariane tema poole ja küsis:

      „Kas need kaks meest imponeerivad teile?”

      Emmanuelle ajas huuled torru ja Ariane andis ise kandidaatidele teada, et nad on läbi kukkunud. Mehed ei paistnud pahandavat, vaid naersid valjult. Ometi ei tundunud nad ka minekule sättivat. Emmanuelle’i arvates olid nad uskumatult tobedad. Mõne aja pärast tõusis tema kaaslanna otsusekindlalt püsti ja sikutas teda käsivarrest.

      „Nad tüütavad meid,” teatas ta. „Tulge minuga hüppelauale.”

      Neiud ronisid kaheksa meetrit ülespoole ja heitsid kõrvuti kõhuli nöörvaibaga kaetud platvormile. Ariane võttis kärmelt bikiinid seljast.

      „Võite end paljaks võtta,” teatas ta. „Siit on aega näha, kui keegi tuleb.”

      Aga Emmanuelle’il polnud sel hetkel isu Ariane’i ees alasti olla. Ta kogeles väheusutava vabanduse, et liibuvat trikood pole mugav ära võtta ja tagasi panna ja et päike on liiga tugev…

      „Teil on õigus,” möönis Ariane. „Parem harjuda sellega tasapisi.”

      Pärast seda vajusid nad poolunne. Emmanuelle leidis, et krahvinnal on kõigest hoolimata häid külgi. Talle meeldisid inimesed, kellega võis ka vaikides aega veeta. Ometi oli ta ise see, kes mõne aja pärast vaikuse katkestas.

      „Mis siin veel teha on peale basseinis käimise, kokteilide joomise ja Pierre’i või Pauli peoõhtute? Kas lõpuks siiski pisut igav ei hakka?”

      Ariane vilistas, viidates tegevuste rohkusele.

      „Sugugi mitte! Meelelahutusest siin puudust pole. Kinodest, ööklubidest ja muust sellisest ma üldse ei räägi. Lisaks võib tegeleda ratsutamise, golfi, tennise, seinatennise ja veesuusatamisega jõel või siis unelda kanalitel ja külastada templeid. Siin on vähemalt tuhat asja, mida teha. Kui neid iga päev vahetada, jätkub tegevust kolmeks aastaks. Kahju, et meri – ma mõtlen tõelist merd, kus saab ujumas käia – on saja viiekümne kilomeetri kaugusel. Aga reis tasub end ära. Rannad on imelised, tohutult pikad ja laiad ning inimtühjad, kookospalmidega ääristatud ja merekarpidega üle kuhjatud. Vesi helendab öösiti imeliselt – see on täis miljardeid pisiolevusi. Korallid kõdistavad jalgu. Ja haid tulevad peost sööma.”

      „Seda tahaksin ma küll näha!” pahvatas Emmanuelle.

      „Nad laulavad teile isegi serenaadi, kui nende territooriumil armatsete – päeval päikesepaistel masseerivas liivas või suhkrupuude varjus. Alati leidub mõni poisike, kes teile ühe tikaali eest tuult teeb, samal ajal kui teie rüütel teile parajasti au annab. Ja öösel võib seda teha rannal veepiiril, lainekeeled selga limpsamas, armsama nägu kaitsmas silmi tähevalguse eest – oh, alles siis oskad hinnata, kui hea on olla naine!”

      „Kui ma õigesti aru saan, liigub jutt jälle siinsele meelisspordile, kas pole?” uuris Emmanuelle sundimatult.

      Ariane silmitses teda saladuslikult naeratades ja vastas alles mõne aja pärast.

      „Öelge, kullake…” Ta katkestas lause, justkui hindaks mingeid müstilisi võimalusi. Emmanuelle pöördus naerdes tema poole:

      „Mida te tahate, et ma ütleksin?”

      Ariane mõtiskles sõnatult ja otsustas siis äkki ära, kui suurt usaldust uustulnuk väärib. Tema häälest kadus seltskondlikult pilkav toon, mida ta seni oli teeselnud. Ta tegi naabrinnale sõbraliku grimassi.

      „Ma olen kindel, et teil on särtsakas loomus,” ütles ta. „Te pole sugugi vaga pühak, kellena üritate näida. Parem ongi. Kui aus olla, pakkusite mulle huvi algusest peale.”

      Emmanuelle ei teadnud, mida sellest avaldusest arvata. Ta jäi peaaegu tahtmatult kaitsesse, pigem solvunud kui meelitatud, sest talle ei meeldinud, kui tema siiruses kaheldi. Ja miks need tüdrukud muudkui arvasid, et ta vagatsejat mängib? Algul ajas see teda naerma, aga nüüd hakkas ärritama.

      „Kas te ei soovi end siin hästi tunda?” jätkas Ariane toonil, mis ütles rohkem kui sõnad.

      „Tahan ikka,” vastas Emmanuelle. Ta oli teadlik sellest, et astub ohtlikule teele, aga veel enam pelgas ta, et teda kahtlustatakse vooruslikkuses.

      Ariane’i hindav naeratus korvas seda vaid osaliselt.