„Peaaegu aasta,” vastas Emmanuelle.
Soovides teistes oma noorusega kadedust tekitada, lisas ta:
„Ma abiellusin kaheksateistaastaselt.”
Kartes, et teised muutuvad taas üleolevaks, sõnas ta kohe juurde:
„Aasta abielu, millest pool lahusolekut! Võite ette kujutada, kui õnnelik ma olen, et saan taas Jeaniga koos olla.”
Tema endagi üllatuseks ja enne kui ta jõudis pilgu kõrvale pöörata, tõmbusid tema silmad niiskeks.
Noored naised vangutasid pead, nagu tunneksid talle kaasa. Tegelikult mõtlesid nad: „See küll meie sekka ei kuulu.”
„Kas sooviksite tulla minu juurde piimakokteili jooma?”
Emmanuelle pole märganudki tüdrukut, kes just püsti kargas. Kuid juba lõbustavad teda selle uue näo meelekindel ilme, peaaegu protežeeriv enesekindlus – sest samas on see plikatirtsu nägu.
Mitte päris tirtsu, parandab ta ennast, sest teismeline seisab tema ette ja võtab Emmanuelle’i justkui oma kaitse alla. Ilmselt on ta umbes kolmeteistaastane, aga ta on Emmanuelle’iga peaaegu ühepikkune. Erinevus avaldub nende kehade küpsuses: tüdruku kehas on veel midagi toorest, ebatäielikult kiitsakat. Vahest vihjab lapsepõlvele hoopis tema naha tekstuur; see on nahk, millele päike ei hakka, nii et selle toon pole soe, tsiviliseeritud ja peen nagu Ariane’il. Emmanuelle’i hinnangul on see esmapilgul pisut kare… Või siis mitte päris: pigem teraline, nagu kataks seda õige õhuke kananahk. Eriti käsivartel. Jalad tunduvad siledamad. Need on kaunid poisijalad: esiletungivate kõõlustega pahkluud, tugevad põlved ja sääremarjad, närvilised kintsud. Meeldivad vaadata tänu õnnestunud proportsioonidele ja kergele jõulisusele, ilma et tekitaksid erutust nagu naisejalad enamasti. Emmanuelle kujutleb neid hõlpsamini liival jooksmas või basseini hüppelaual välja sirutumas, kui avamas kuuleka keha ust kärsitule kehale laostava käesilituse peale.
Sama mulje jätab sportlik kõht – nõgus, elurõõmust õõnes, tukslev nagu süda, kogu musklirea jõuga; seda ei suuda siivutuks muuta isegi tilluke kolmnurkne kangatükk, mitte suurem kui alasti tantsijannal laval.
Siivutust pole ka väikestes teravates rindades, mida katab väga napilt sümboolne bikiiniriba. „Ilus,” mõtleb Emmanuelle endamisi, „aga miks ta ei võiks palja ülakehaga olla, nii oleks veelgi parem, ja julgen arvata, et see ei tekitaks kelleski halbu mõtteid” (järele mõeldes pole ta selles enam nii kindel). Ta mõtleb, mille poolest võiksid nii noored rinnad sensuaalsed olla, aga kohe meenuvad talle tema enda rinnad ja nauding, mida ta neist tundis, kui need vaevu tema profiilist eendusid; isegi mitte nii palju kui need siin, tunnistab ta, sest tähelepanelikumalt vaadates ei tundugi tüdruku rinnad enam nii tühised. Võimalik, et tema hinnangut on mõjutanud kontrast Ariane’i omadega. Või siis kitsad puusad või koolitüdrukulik piht.
Või äkki hoopis pikad paksud põimpatsid, mis roosal rinnal mänglevad. Just need patsid Emmanuelle’i lummavadki. Ta pole eales selliseid juukseid näinud. Nii blonde ja õhukesi, et need on peaaegu nähtamatud – mitte õle-, lina-, liiva-, kulla-, plaatina-, hõbeda- ega tuhakarva… Millega neid võrrelda? Teatud toorsiidi kiududega, mis pole päris valged ja mida kasutatakse tikkimiseks. Või siis koidutaevaga. Või lumeilvese karvastikuga… Emmanuelle kohtab rohelisi silmi ja unustab kõik muu.
Kergelt viltused, piklikud, tõustes nii harukordse joonena meelekohtade poole, nagu oleksid need eurooplanna heledate põskede kohale ära eksinud – aga tõepoolest hämmastavalt rohelised! Niivõrd eredad! Emmanuelle näeb neis ilmuva ja kaduva tuletornihelgi kombel järgemisi vilksatamas iroonia, tõsiduse, mõistlikkuse, erilise autoriteetsuse ja siis äkitselt murelikkuse, koguni kaastunde ja lisaks veel lustaka üleannetuse, fantaasia, rikkumatuse, vandeseltslaslikkuse helki: need on nagu nõiduslikud tulukesed.
„Lilithi silmad!” mõtleb Emmanuelle.
Loomulikult ei näe ta tüdrukus kaunist deemonit, teotatud öölindu, vaid naist, kes eelnes maailma loomise loos Eevale. Vaevu loodud, tõusnud ta juba lendu. Kuulekas, vaga ja uudishimuta Aadam valmistanud talle pettumuse. Sellest ajast saati elustub ta aga ikka ja jälle mõnusalt surelike südametes. Isegi praegu seisab ta Emmanuelle’i ees sellisena, nagu naine teda lapsepõlves kujutles – vajaliku õe, õigustatud skandaali, eeskujuna –, kehitades naerdes oma ingliõlgu. Siiami taevas Emmanuelle’i kohal ja ümber elavneb salamisi tiivasahinast. Kas on see tema, Lilith, kes tärkavate lehtede värvi pilgu armust läbi pimestava õhu äkitselt paistab? Kas sedasi rohetaski hea ja kurja tundmise puu päikese esimestel hommikutel, kui vastupanule esitati väljakutse? Kas tekitavad androgüünne saledus ja sõnakuulmatu hääl taas maapealses paradiisis segadust? Kas alati murtud lubadus vabastab taas ihad süüst?
„Minu nimi on Marie-Anne.”
Ja ilmselt sellepärast, et silmitsemisele keskendunud Emmanuelle on unustanud vastata, kordab ta kutset:
„Kas tuleksite mulle külla?”
Seekord Emmanuelle naeratab ja tõuseb omakorda. Ta selgitab, et ei saa täna kutset vastu võtta, sest Jean tuleb talle klubisse järele ja viib ta külla. Koju jõuab ta alles hilja. Aga tal oleks väga hea meel, kui Marie-Anne teda järgmisel päeval vaatama tuleks. Kas ta teab, kus Emmanuelle elab?
„Jah,” ütleb Marie-Anne napisõnaliselt. „Hea küll. Homse pärastlõunani!”
Emmanuelle kasutab hetke, et kamba käest pääseda. Ettekäändeks toob ta selle, et ei taha lasta abikaasal oodata. Ta tõttab riietuskabiini poole.
„Kas sa arvad, et külalistetuba võiks mõne päeva pärast valmis saada?” küsis abikaasa Emmanuelle’ilt, kui nad lauda istusid.
Liikuvad seinad, mis olid hetkel kokku volditud, avasid vaate nelinurksele veekogule, kus hommikul roosad, lillakasroosad, valged või sinised lootosed kõigutasid õhtul oma rohelisi õietuppesid.
„Vajadusel võime seda kohe kasutada. Sealt on puudu vaid kardinad ja värvilised padjad, mida ma tahan voodile panna. Ah jaa, üks lamp samuti.”
„Mul oleks hea meel, kui tuba saaks järgmiseks pühapäevaks valmis.”
„Kindlasti saab. Nende asjade sättimiseks ei kulu kümmet päeva. Kas keegi tuleb külla?”
„Jah, Christopher. Tead… ta on viimase kuu aega Malaisias töötanud. Kutsusin ta külla, enne kui sina tulid. Ta just vastas. Kõik laabus, sest firma ise saadab ta Taisse ringreisile. Ta saab mitmeks nädalaks meie juurde jääda. Ma pole teda kolm aastat näinud. Küll sa näed, ta on sümpaatne mees.”
„Tema oli see, kes sinuga pärast paisu ehitamist Assuani jäi, eks?”
„Jah, ainus, kes kartma ei löönud.”
„Nüüd tuleb mul meelde küll. Sa rääkisid, et ta on tõsine mees…”
Jean naeris naise mossis ilme peale.
„Tõsine võib-olla küll, aga mitte sünge! Mulle ta meeldib. Ma olen kindel, et ta meeldib sulle ka.”
„Kui vana ta on?”
„Minust kuus või seitse aastat noorem. Tollal oli ta äsja Oxfordi lõpetanud.”
„Kas ta on inglane?”
„Ei. Tähendab, jah, pooleldi. Ema poolt. Aga tema isa on üks firma asutajatest. Ära arva, et ta oleks sellepärast hellitatud võsuke. Vastupidi, ta on tõeline tööloom. Tema peale võib loota.”
Emmanuelle oli pisut pettunud, et peab juba oma taasavastatud elu Jeaniga jagama hakkama. Ometi otsustas ta kohe abikaasale niivõrd kallist külalist ilusti võõrustada. Ta mäletas fotosid, mis kujutasid Christopheri sportliku ja päevitunud maadeuurijana, julgustav naeratus näol, ja mõtles endamisi, et tegelikult eelistab ta võõrustada pigem teda kui vanu vatsakestega peadirektoreid, keda ta peab kindlasti hakkama mööda linna vaatamisväärsusi vedama, kaitstes neid päikesepiste ja sääskede eest.
Emmanuelle päris veel üksikasju, janunedes piltide järele ohtlikest aastatest, ajast, kui ta Jeani