Partnerite verbaalne kommunikatsioon on sama oluline, võides hõlmata nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. Partneritel võib olla kalduvus teise kohta oletusi teha, mis võib välja viia väärtõlgenduseni – öeldut võidakse pidada vihaseks või vaenulikuks, kuigi ütleja seda ei tunne. See võib tekitada vääritimõistmisi ja arusaamatusi, mis närvutab suhet ning põhjustab hõõrdumist ja vimma. Siis hakkavad partnerid üksteisele süüdistusi näkku heitma ning kumbki näeb ennast teise mõistmatu käitumise ohvrina.
Üks suhtluse kohta kehtiv hea üldreegel on selline: ära kunagi eelda, et sa tead rääkijast paremini, mida ta öelda tahab! Kui kahtled, palu täpsustust või selgitust.
Hea verbaalne suhtlus. See on midagi niisugust, milles meil kõigil tuleb aeg-ajalt ette vääratusi, kuid hea verbaalne suhtlus on inimestevahelise suhtlemise alus ning ilma selleta elaksime me väga segadusseajavas maailmas. On olemas mõned lihtsad reeglid, mida paarisuhtes olevad partnerid peaksid omavahel suheldes järgima. Panen need siia kirja.
1. Ole napisõnaline ja lihtne. Parem on kasutada lühemaid lauseid ning teha jutus pause, et teine saaks öeldule vastata. Kui jutuga edasi minna, kaasates ka muid teemasid, läheb esialgne seisukoht kaotsi. Siis vastab partner ainult viimati kuuldule ning reageerib üsna tõenäoliselt pigem vaieldavale ja provokatiivsele mõtteavaldusele, sest tunneb sundust vastata vaid sellele, mida on tarvis ümber lükata, mitte aga rahumeelsele või vaidlustamist mittevajavale seisukohale.
2. Tee jutus sageli pause. See annab teisele võimaluse öeldule vastata ja seda kommenteerida. Mõne paari puhul võib juhtuda, et rääkija ei tahagi kuulda, mis teisel öelda on: monoloog on küll hea kaitsestrateegia, kuid ei edenda partnerite lähedast suhet. Hea suhtlus hõlmab harilikult ka vastamisvõimalust.
3. Ole positiivne. On suur vahe, kas öelda: „Sa õõnestad minu seisukohti pidevalt“ (negatiivne ja kritiseeriv) või „Mulle meeldiks, kui sa mind rohkem toetaksid, isegi kui sa alati minuga nõus ei ole“ (abipalve). Kaks fraasi kajastavad üht ja sama olukorda, kuid esimene kutsub vaidlema ja end kaitsma, jättes positiivsele vastusele vähe ruumi, teine aga annab võimaluse palve täitmiseks. Negatiivne versioon on tõenäoliselt sama tõene kui positiivne, kuid toob arvatavasti kaasa pika vaidluse, mille käigus lahendust ei leita; positiivne versioon aga võib välja viia teatud edasiliikumiseni ja lahenduse leidmiseni.
4. Lõpeta jutt alati positiivselt, isegi kui oled varem öelnud midagi negatiivset. See väldib fenomeni, mida me nimetame „sabast hammustamiseks“: keegi on öelnud midagi positiivset ja jätkab seejärel negatiivse kriitikaga. See viib peaaegu alati välja vaidluseni, sest kuulaja reageerib sõnumi viimati kuuldud (negatiivsele) osale. Trikk seisneb selles, et sabast hammustav märkus tuleb ümber pöörata sõnumiks, mis lõpeb positiivselt. Seega, selle asemel, et öelda: „Sa pingutad praegu küll, aga sinuga on juba tükk aega olnud raske suhelda“ (sabast hammustamine) võiks kosta hoopis: „Sinuga on tükk aega olnud raske suhelda, aga ma näen, et praegu sa tõesti pingutad“ (positiivne lõpp). Mõtteavaldust saaks veelgi lihvida, alustades mina-seisukohaga: „Ma olen tükk aega tundnud, et sinuga on raske suhelda, aga aga ma näen, et praegu sa tõesti pingutad.“ .
5. Ole täpne. See tähendab, et liiga suurtesse üldistustesse pole vaja laskuda ning vestlus tuleb hoida võimalikult selge. On suur vahe, kas öelda: „Sa halvustad mind teiste juuresolekul alati“ või „Ma ärritusin, kui sa mu autojuhtimist kritiseerisid, samal ajal kui su ema ka autos oli.“ Esimene versioon viiks lahkarvamuseni, näiteks: „Ei, sugugi mitte, sa lihtsalt kujutad seda ette“, või „Mis sa sellega öelda tahad, ma suhtun sinusse lugupidavalt“. Teine seisukoht aga annab partnerile vähemalt võimaluse toimunu üle järele mõelda ja püüda järgmine kord sama olukorra tekkides end paremini väljendada.
6. Selle asemel, et kurta minevikus toimunud asjade üle, soovita viise, kuidas tulevikus teistmoodi käituda. Ette pandud alternatiiv on alati aktsepteeritavam kui rahulolematus, mis jätab probleemile lahenduse otsimise puhtalt kuulaja õlgadele. Kuulaja saab alati soovitusega nõustuda või valida vastuettepaneku tegemise, pelk minevikuprobleemidele osutamine aga toob sageli kaasa kaitsva reaktsiooni või eitamise, mille tagajärjeks võib olla surnud seis, kus kumbki partner hoiab kinni seisukohast, et temal on õigus.
7. Kui sa ei suuda minevikuteemalisi vestlusi vältida, anna partnerile teada, et see ei kesta väga kaua. Näiteks võiks jutuajamisele seada ajalise piiri ja panna kella helisema, et mõlemad teaksid, millal on aeg ebameeldiv jutuajamine lõpetada (vt 5. peatükk).
8. Püsi teema juures ja ära kandu muudesse valdkondadesse. Sageli tekib kiusatus viia vestlus ka muudele erimeelsusi sisaldavatele teemadele. See on peaaegu alati kasutu ning muudab konflikti lahendamise harilikult raskemaks, sest vestlus väljub kontrolli alt ja suundub teistele, hetkeprobleemi mittepuutuvatele küsimustele. Kui teema kohta midagi kasulikku enam öelda ei ole, peaks paar sellest rääkimise lõpetama ja kas teemat muutma või lihtsalt veidi aega omaette olema, kuni meel rahuneb.
9. Oma partnerist rääkides püüa mitte tegeleda „mõtetelugemisega“. Palju parem on temalt otse küsida, mida ta ühest või teisest asjast arvab, mitte talle öelda, mida ta sinu arvates mõtleb. Kahtlemata on niisugune teguviis üsna ahvatlev, kuid kui sul ei ole õigus, ärritab see partnerit, ning kui sul ongi õigus, asetab see sind võimupositsioonile, kus sul oleks õigupoolest otstarbekam mitte olla.
10. Püüa alustada kõiki mõtteavaldusi pigem mina- kui sinavormis. See pole alati lihtne, seega annan ma 5. peatükis selle kohta täpsemat nõu. Siin on aga võtmereegel, mida selles staadiumis tuleks meeles pidada: kui alustad sõnavõttu minavormis, ei saa partner öelda, et sa räägid rumalusi või sul pole õigust talle selliseid asju öelda.
Läbirääkimised (vt ka 5. peatükk)
Läbirääkimiste pidamine sarnaneb harilikule suhtlemisele, kuid viib seda protsessi sammukese võrra edasi. Kui soovid mõnda probleemset asjaolu muuta, võiksid proovida esitada oma soovi nii, et partner saaks seda ellu viia. Lihtne kurtmine võib probleemi lahendamiseks küll piisav olla, kuid võib kaasa tuua teise poole enesekaitse või vastukaebused. Palju konstruktiivsem on väljendada oma rahulolematust positiivsel moel, palve vormis.
Näiteks, kui naine soovib, et mees ei jätaks enam oma sokke magamistoa põrandale vedelema, ei peaks ta esitama nõudmist, et mees sokkide laokile jätmise lõpetaks, vaid soovitama talle panna need mustapesukasti või pesumasinasse (positiivne palve). Kui võimalik, võiks sellele järgneda pakkumine teha omakorda midagi tema heaks, midagi, mis mehele meelepärane on.
Nõudmised peavad olema positiivsed, spetsiifilised, tulevikku projekteeritud, korratavad ja praktilised. Selle teemaga tegeleme põhjalikumalt 5. peatükis, kuid praegu räägin ühest või kahest näitest nõudmiste kohta, mis on tulemuslikud ja mis mitte. Teostamatu nõudmine võib olla näiteks kuluka puhkuse veetmine välismaal, sest see maksab raha ja seda ei saa kuigi hõlpsasti korrata. Teine halb nõudmine on öelda partnerile, et too joomise lõpetaks, sest palve on negatiivne. Parem oleks taotleda alkoholitarvitamise vähendamist või teha ettepanek senise asjakorralduse muutmiseks – näiteks tarvitada alkoholi ainult teatud nädalapäevadel.
Seda tüüpi teraapia, mis hõlmab läbirääkimisi, on üks, mille kohta on viimase ligikaudu kahekümne aasta jooksul korraldatud kõige rohkem uurimusi, ning see on end pidevalt tõestanud tõhusa ja samal ajal üsna hõlpsasti teostatavana. See annab häid tulemusi igasuguste inimeste puhul, olgu nende taust milline tahes.
Piirid
Meil tuleb elus pidevalt otsustada, kuhu tõmmata enda ja teiste vaheline piir. Kui lähedale uus sõber sulle pääseb? Kui palju oma isiklikust elust sa temaga jagad? Kui palju sa lased tal aimata oma meeleolu, kui oled endast väljas või masendunud? Kas sa kutsud ta oma koju? Kas laenad talle raha?
Kõik need näited kuuluvad teemasse, mis püstitab küsimuse: kuhu sa uues suhtes piirid tõmbad. Kuid samad küsimused piiride kohta kehtivad ka pikaajalises suhtes. Kui palju sa räägid