PEREKONNA ELUTSÜKLI STAADIUMID
1. Paar kohtub ja loob paarisuhte
2. Paar kihlub
3. Paar abiellub
4. Paar saab esimese lapse
5. Esimene laps läheb kooli
6. Noorim laps lõpetab kooli
7. Noorim laps lahkub kodust (tühi pesa)
8. Ühe või mõlema partneri pensionilejäämine
9. Ühe partneri surm
Mõistagi on niisugune paarisuhte edenemise kujutamisviis äärmiselt kitsapiiriline ja pigem stiliseeritud ning paljudel juhtudel ei lõpe suhe mitte ühe partneri surma, vaid lahutusega. Elutsükli skeemis ei võeta arvesse samasooliste paarisuhet ega käsitleta lastetute abielude, kordusabielude ja vabaabielude teemat. Kuid skeem on sellegipoolest kasulik moodus peresuhete mõtestamiseks ning võib aidata selle raamatu lugejatel mõista mõningaid spetsiifilisi raskusi, millega nad oma elus kokku puutuvad. Üks niisuguse mõtteviisi kasulik tulemus on, et see aitab inimesel tunnistada: iga perekonna elutsükli staadium toob kaasa vajaduse langetada teatud otsuseid ja muuta elukorraldust. Kui paarid seda vajadust vältida püüavad, võib siit võrsuda probleeme nii neile kui ka nende lastele. Perekonnas toimuvate elumuutustega toimetulekust on pikemalt ja üksikasjalikumalt räägitud 6. peatükis.
Lapsepõlvekodu mõjud
Paljud paarisuhetes tekkivad raskused tulenevad ootustest, millega partnerid suhtesse sisenevad. Paljud neist ootustest tulenevad omakorda nende lapsepõlvekodust kaasa saadud kogemustest. Mõnes peres on isa vaieldamatu boss, kelle heakskiiduta ei sünni midagi. Teistes peredes aga on juhiroll hoopis ema käes. Kolmandat liiki peredes polegi selget liidrit välja kujunenud ning oma tahtmise saab harilikult see, kes kõige valjemat häält teeb. Kui kaks inimest otsustavad rajada paarisuhte, võivad nende arusaamad õigest ja valest olla väga erinevad ning ootuste ja tegelikkuse vahelisest tühikust võib võrsuda konflikt.
Peresisene avatus
Üks tüüpiline näide sellest, mida kohtab kaunis sageli, on olukord, kus ühe partneri pere on sõbralik ja avatud, teise oma aga pigem vaikne ja diplomaatiline. Alltoodud juhtum näitab, millised probleemid võivad sellest tärgata.
Näidisjuhtum Arnold ja Angela olid olnud abielus kolm aastat ning kurtsid suhtlemises tekkivate arusaamatuste üle, mille tagajärjel Arnold endasse tõmbus, Angela aga vihaseks sai ja oma pettumust ka väljendas, sest Arnold ei soostunud probleemidest vestlema. Peres, kust Angela pärines, oldi üksteisega alati avameelsed, erimeelsusi tekkis sageli ning harilikult lahendati need kohe, kui probleem päevakorrale kerkis. Arnoldi vanemad aga ei vaielnud omavahel kunagi ning tundsid, et konflikt on väga ohtlik asi, mis võib viia lahutuseni. Teraapia käigus töötas paar välja ajaliselt piiratud vaidlustel põhineva suhtlemissüsteemi (vt lähemalt 6. peatükk), kus nad said kuuldavale tuua erimeelsused, aga seejärel vestluses taas lähedust rõhutada, emmates teineteist ja kinnitades partnerile oma armastust. See aitas Angelal saada avatud diskussioonid, mida ta vajas, Arnoldit aga ei koormanud neist põhjustatud ängistus liigselt, sest sellised jutud olid ajaliselt piiratud.
Selle paari puhul tekkisid probleemid osalt võimetuse tõttu käia välja „häid“ argumente, ja ma võtan selle teema lähemalt vaatluse alla 6. peatükis, selgitades, kuidas saab argumente paarisuhtes kasutada abivahenditena.
Kas abi küsida on õige?
Mõnes peres kehtib tava, et oma nõrkust ei tohi eales välja näidata, lapsed ei tohi nutta ega abi paluda. Kui teine partner on üles kasvanud, tohtides oma tundeid vabalt näidata ning kui ta on harjunud peres alati osavõtlikku suhtumist kohtama, võib see omavahelise suhtlemise raskeks muuta. Esimest tüüpi perest pärit partner võib hakata teist põlgama ning teine partner võib tunda, et teda ei armastata ja temast ei hoolita.
Tööalane karjäär või koduhoidmine?
See, kas käia tööl või olla kodune, on veel üks võimalik konfliktala, mis põhineb kummagi partneri suhtesse toodud peretraditsioonidel. Ühes peres võib kehtida reegel, et naine peaks igal juhul kodune olema, teine pere aga võib uskuda, et naisedki peaksid arendama oma ametialast karjääri ning palkama laste hooldamiseks juba varases eas lapsehoidja. See võib põhjustada raskusi ja kuigi partneritevaheline mõistlik jutuajamine lahendab harilikult probleemi, siis äiade-ämmade vahel võib see küsimus ülal hoida jätkuvat pinget. Nii võib paar saada oma vanematelt vastuolulisi soovitusi, mis võivad põhjustada neile edasisi probleeme.
Tihe perering või vabam hoiak?
Mõnes peres tavatsevad vanemad lapsi üsna suure kontrolli all hoida, eeldades, et nad jäävad koduseinte vahele, kuni on jõudnud küpsesse ikka, ning tahtes sõna sekka öelda ka laste partnerivalikus. Seda tüüpi pere on sageli ärritunud, kui pojal või tütrel tekib tõsine paarisuhe, ning nad võivad kokkusaamised noortele raskeks muuta. Sedalaadi omanikutunne tähendab, et ainult väga sihikindel ja visa armunu suudab oma uue partneri pere kaitsvast rüpest välja meelitada ning noortel võib olla raske oma suhet vanemate eest privaatsena hoida. Kuid on palju ka niisuguseid peresid, kus pereliikmete vahelised suhted on üsna vabad ning sellisel juhul võib perepoeg või – tütar nõudlikuma partneri poolt survet tunnetada, kuni kohtab muretut ja vabameelset inimest, kes sarnaneb ta enda vanematele.
Majapidamistööd
Veel üks konfliktala, mille juured ulatuvad lapsepõlvekodusse, on majapidamistööde jagamine. Paljud poisid ei ole isegi tänapäevases sugudevahelise võrdsuse õhustikus omandanud kodutööde juures aitamise harjumust. Nagu ülalpool mainitud, on naised enamikus majapidamistes meestest kohusetundlikumad, tehes seega paratamatult ära suurema osa igapäevastest kodutöödest. Lapsepõlvekodust kaasa saadud harjumused ja hoiakud võivad ka selle probleemi juures suurt rolli etendada.
Kuidas lapsi distsiplineerida
Üks lapsepõlvekodust pärinevate eriarvamuste enamlevinud teemasid on lastekasvatus. Kumbki partner tunneb, et just tema teab, kuidas seda õigesti teha, tuginedes kas oma isiklikele kogemustele lapsena või püüdes teha vastupidiselt sellele, kuidas toimisid tema vanemad. Ka siin tunnevad mõlema partneri vanemad sageli kiusatust sekkuda ning asuda oma poja või tütrega ühte leeri. Partneritel võib tarvis minna päris palju arutelusid ja mõistmispüüdu, et end neist probleemidest läbi närida, ja lõpuks peaksid nad jõudma konsensuseni, milles nad leiavad ühise keele ning mis ei toetu üksnes nende lapsepõlvekodust pärit elutarkusele.
Kultuurilised erinevused
Praeguses multikultuurses ühiskonnas näeme me rohkem segaabielusid ja kultuuridevahelisi liite kui eales varem. Rääkides eelnevatel lehekülgedel paari mõjutavatest välistest survetest tõin ma juba mõned kultuuridevahelised erinevused välja. Me elame suuresti ilmalikus ühiskonnas, kus erinevuste suhtes ollakse üha sallivamad, kuid mõnele paarile võivad kultuuritausta küsimused olla suureks stressiallikaks. Ei saa öelda, et me kõiki erinevate kultuuride vahel valitsevaid erinevusi läbinisti mõistaksime. Siin on oluline rõhutada, et ühtegi kultuuri ei saa vaadelda õige või valena, ülemana või alamana. Ometi arvan ma, et mõne olulisema kultuurilise erinevuse kirjeldus, millega ma kliinilises töös kokku olen puutunud, võib aidata nendega kaasnevat stressi paremini selgitada.
Lõuna-Aasia skeem
Lõuna-Aasia kultuuridel, olgu nende esindajateks siis hindud, moslemid või sikhid, on mitmeid üsna muutumatuid tunnusjooni. Abielu peetakse traditsiooniliselt pigem pere ja ühiskonna, mitte niivõrd üksikisiku vastutusalaks. Sageli korraldatakse abielu vanemate poolt. Traditsioonilisema meelsusega perekondades oodatakse naiselt, et ta hakkab elama koos mehe ja mehe vanematega ning alistub orjalikult mehe emale (vt Ahmeti ja Aisha juhtumit eespool). Lahutus ei ole hea toon ja lahutust tuleb selles kultuuriruumis tõepoolest harvemini ette. Selliseid reegleid ei järgi mõistagi mitte kõik Lõuna-Aasia