Avaldan tänu Jane Ridley’le loa eest viidata selles raamatus tema juhtumianalüüsidest pärit materjalidele. Tänan Jane’i ja oma teisi kolleege ning tudengeid Maudsley haigla paariteraapia kliinikutes ka nende entusiasmi ja loovuse eest. Väljendan oma suurt tänu Jack Nathanile ja Jill Thompsonile käsikirja hoolika lugemise eest, millest oli palju abi.
Lõpetuseks tahan tänada oma abikaasat Diane’i, kes on minu kõrval vastu pidanud juba 37 aastat ning kes andis mulle selle raamatu kirjutamiseks tohutult julgustust.
Märkus
Näidisjuhtumid, millele ma raamatus viitan, pärinevad teraapias osalenud paaridelt, kuid nimed ja iseloomulikud üksikasjad on alati muudetud.
Sissejuhatus
Miks valida kognitiiv-käitumuslik ja süsteemne teraapia?
Ehk oled selle raamatu kätte võtnud teadmata, kuidas küll saaks niisugused psühholoogilised ravivõtted nagu kognitiiv-käitumuslik ja süsteemne teraapia aidata sul lahendada oma suhteprobleeme. Kahest mainitust esimene, kognitiiv-käitumuslik teraapia, töötati algselt välja depressiooni ravimiseks, kuid selles raviskeemis kasutatavad tehnikad on osutunud tulemuslikuks väga paljude probleemide lahendamisel, kaasa arvatud hasartmängusõltuvus ning uimasti- ja alkoholisõltuvus. Meetodi teine komponent, süsteemne teraapia, arendati välja peamiselt pereteraapia kontekstis – eeskätt niisuguste perede aitamiseks, kus kasvas psühholoogilise probleemiga laps. Ka seda ravivormi on paariteraapias laialdaselt kasutatud. Mida siis kognitiiv-käitumisteraapia endast kujutab ja kuidas see toimib?
1950ndatel ja 60ndatel töötati välja tehnikate kogum, millele omistati ühisnimetaja „käitumisteraapia“. Neid tehnikaid ühendas kaks peamist tunnust: esiteks oli nende eesmärk sümptomite (näiteks ärevuse) leevendamine, tegeledes pigem sümptomite endi, mitte sügaval asuvate ajalooliste põhjustega (traditsiooniliselt psühhoanalüüsi peamine fookus, Sigmund Freudi ja tema järgijate väljatöötatud lähenemisviis). Teiseks olid need tehnikad avastustega, mida laboripsühholoogid olid teinud niisuguste õppimise mehhanismide kohta, mida saaks potentsiaalselt testida või mis olid oma praktilist väärtust patsientidele juba tõestanud, vaid nõrgalt seotud. Valdkond, kus need tehnikad kõige väärtuslikumaks osutusid, oli ärevushäire ravi, eriti lihtfoobiate osas (näiteks hirm loomade või kõrguse ees), ning agorafoobia – mõlemad konventsionaalsete psühhoteraapiate abil ravimiseks teadaolevalt üsnagi keerukad seisundid.
Pärast esialgset entusiasmipuhangut hakkas järjest enam maad võtma käitumisteraapiaga seotud rahulolematus. Põhjused olid erinevad. Üks olulisemaid seisnes tõsiasjas, et käitumisteraapia ei tegelenud inimese sisemiste mõtetega, mis olid patsientide vaevustes ilmselgelt kesksel kohal. Eriti küündimatuks osutus käitumisteraapia siis, kui küsimus oli depressiooni ravimises. 1960ndate aastate lõpul ja 70ndate algul töötati depressiooni teraapias välja uus meetod, mida hakati nimetama kognitiivseks teraapiaks. Selle raviviisi teerajaja oli Ameerika psühhiaater, professor Aaron T. Beck, kes lõi depressioonist uutmoodi teooria, kus rõhutati inimese masendunud mõtlemismudelite tähtsust. Dr Beck määratles ka uue teraapiavormi. Pole sugugi liiast öelda, et tema töö on muutnud psühhoteraapia olemust mitte ainult depressiooni, vaid ka paljude teiste psühholoogiliste probleemide ravimisel.
Dr Becki poolt tutvustatud tehnikad on kokku sulandunud tema eelkäijatest käitumisterapeutide poolt välja töötatud tehnikatega, moodustades tervikliku terapeutilise lähenemisviisi, mida on hakatud nimetama kognitiivseks käitumisteraapiaks. Seda teraapiat on testitud kõige rangemates teaduslikes uuringutes ning on leitud, et see on märkimisväärse osa depressioonipõhiste probleemide ravimisel äärmiselt tõhus meetod. Praeguseks on selge, et dr Becki poolt tuvastatud spetsiifilised mõtlemismudelid seostuvad ulatusliku psühholoogiliste probleemide skaalaga ja et niisuguste mõtteviisidega tegelevad ravimeetodid on äärmiselt tõhusad. Nii on efektiivsed kognitiiv-käitumuslikud ravimeetodid välja töötatud ärevushäire eri vormide (näiteks paanikahäire, üldine ärevushäire, lihtfoobiad ja sotsiaalne foobia) ravimiseks, samuti obsessiiv-kompulsiivsest häirest ja hüpohondriast jagusaamiseks. Meetodeid on rakendatud ka muude seisundite, näiteks hasartmängusõltuvus, alkoholi- ja mõnuainesõltuvus ning söömishäired (bulimia nervosa ja sööstsöömine), leevendamiseks. Muidugi on kognitiiv-käitumuslikel tehnikatel lisaks kitsale psühholoogiliste häirete kategooriale ka palju muid rakendusvõimalusi: neid on tulemuslikult kasutatud näiteks madala enesehinnanguga inimeste aitamiseks, kaaluprobleemide puhul, suitsetamisest loobumise hõlbustamiseks ja, nagu selles raamatus, ka suhteprobleemide korral.
See raamat põhinebki osalt kognitiiv-käitumuslikul lähenemisel suhteprobleemidele. Siiski saab niisugune lähenemisviis olla vaid osaliselt edukas, sest kahe paarisuhtes oleva inimese käitumine ja mõtlemine on vaid osa tervikust. Suhtes tuleb ette ka niisuguseid asju, mida pole algatanud justkui kumbki partner, kuid mis kerkivad esile suhte jooksul välja kujunenud pidevalt korduvatest skeemidest. Siin sekkubki asjasse süsteemne mõtlemine, aidates meil mõista ja muuta vastastikuse toimimise mehhanisme, mida oleks ilma selle meetodita raske teisele rajale suunata.
Niisiis on teiseks kõnealuse lähenemisviisi komponendiks süsteemne teraapia. See on teraapia vorm, mis uurib ja muudab peresiseseid suhteskeeme. Meetod töötati algselt välja von Bertalanaffy töö põhjal, mis käsitles positiivse ja negatiivse tagasiside mõju mehaanilistes süsteemides ja bioloogilistes kooslustes. 1960ndate aastate algul esitasid pereterapeudid Haley, Minuchin, Jackson ja Bateson teesi, et perekonda tuleks vaadelda ühtse funktsioneeriva süsteemina. Näiteks, kui üks pereliige teistest eraldus ning hakkas käituma ettearvamatult, võtsid ülejäänud pereliikmed ette midagi niisugust, mis meenutas turvaventiili toimet, tõmmates eralduja tagasi lähedastesse peresuhetesse. See hoidis perekonda toimimas, vaatamata ühe pereliikme ebaharilikule käitumisele. Kuid vastupidine protsess, positiivne tagasiside olukorras, kus ühe inimese käitumine muutub häirituks ja teised pereliikmed tunduvad seda julgustavat, võib kahjustada kogu perekonda – sarnaselt aurumasinale, mis rõhu liiga suureks kerkides plahvatab.
Üks süsteemse mõtlemise pöördelisi aspekte on kontseptsioon ringsest põhjuslikkusest. See osutab, et peresisesel pidevalt jätkuval vastastikusel toimimisel ei ole selget alguspunkti: asjad tulenevad kahe või enama inimese pidevast suhtlemisest ning ainus võimalus toimuvate asjade põhjuse väljaselgitamiseks on luua olukorrale kunstlikult alguspunkt, alustades analüüsi teatud pereliikme käitumisest ja tegevusest. Kui aga alustada analüüsi mõnest teisest alguspunktist, võib tunduda, et järgmisena toimuva olukorra põhjustajaks on hoopis teine pereliige.
Süsteemset mõtlemist avardati seejärel ka teiste pereelu aspektide vaatlemiseks, tuues sisse piiride, liitude, koalitsioonide ja vastastikuses suhtlemises ilmnevate korduvate järgnevuste mõisted (vt 2. peatükk), et selgitada mõningaid perekondades täheldatud raskusi. Sellest tulenevad teraapiavormid hõlmasid terapeuti, kes avaldas erinevatele pereliikmetele mõju sellega, et võttis üle tasakaalustaja rolli või aitas mõnel pereliikmel saada üle positiivse tagasiside tsüklist, mis kinnitasid häiritud käitumist, või negatiivse tagasiside tsüklitest, mis võisid neil takistada oma elu iseseisvalt elada.
Michael Crowe’i väljatöötatud teraapiavorm (kognitiiv-käitumuslik ja süsteemne paariteraapia) kombineerib kognitiiv-käitumusliku lähenemisviisi süsteemse arusaamaga suhetest ja neis esinevatest probleemidest. See on end tulemuslikult tõestanud paljudes teaduslikes uuringutes, eraldi võetuna nii suhteprobleemide kui ka seksuaalsete ja psühholoogiliste probleemide puhul, mis paarisuhtes ette tulevad. Käesolev raamat põhineb just niisugusel teraapiate kombinatsioonil.
Kuigi tõhusad kognitiiv-käitumuslikud ja süsteemsed teraapiad on välja töötatud laia skaalat hõlmavate probleemide lahendamiseks, ei ole need kuigi laialdaselt kättesaadavad, ja kui inimesed püüavad end aidata, võib see nende seisundit mõnikord hoopis halvendada. Viimastel aastatel on sellele olukorrale reageerinud kognitiivse käitumisteraapiaga tegelevate spetsialistide ringkond. Nad on võtnud spetsiifilised, teatud probleemide lahendamiseks mõeldud kognitiiv-käitumisteraapiate põhimõtted ja tehnikad (või, siinsel juhul kognitiiv-käitumusliku ja süsteemse teraapia kombineeritud meetodid paarisuhete parandamiseks) ning esitlenud neid eneseabijuhistes. Need käsiraamatud esitavad üksikasjaliku ja süstemaatilise teraapiaprogrammi, millega igal suhteprobleemide all kannataval inimesel soovitatakse tegeleda, et