Julia tõstis korraks pead ning pööras niiskeks muutunud padjale teise poole. „Piret! Ja Alari! Ning mina ise kõige selle keskel.” Ilmselt olidki need tema viimased mõtted, enne kui lohutust toov uni tüdruku lõpuks ometi enda hõlma võttis.
Homme…
Järgmisel hommikul tagasi Tartus olles polnud Julial enam aega muule mõtlemiseks. Esimene loeng algas kohe kella kaheksast ning jätkus lõunani. Õnneks oli tüdruk vaatamata hilisele magamajäämisele ärganud hommikul sedavõrd aegsasti, et oli jõudnud enne rongile jooksmist vanaema juures veel kohvigi juua. Kui lektor lõpuks rääkimise lõpetas ning noortejõuk rahvast puupüsti täis olnud loengusaalist välja valguma hakkas, vaatas Lea enda kõrval vaikides kõndivale sõbrannale teraselt otsa ning küsis ilma keerutamata:
„Räägi nüüd ometi, mis juhtunud on. Sa oled terve hommikupooliku näost täiesti ära olnud. Kas vanaema Marega on midagi pahasti?”
Vastuseks sõbranna küsimusele suutis Julia vaid korraks pead raputada, enne kui pisarad lausa purskusid ta silmadest. Ootamatust reaktsioonist hämmastunud, ei osanud Lea teha muud, kui talutas Julia koridori kaugemasse nurka, eemale teiste uudishimulike pilkude ulatusest. Ise kogu aeg kõvasti sõbranna õlgade ümbert kinni hoides lasi Lea Julial end korralikult välja nutta. Mõne aja pärast rahunes viimane siiski sedavõrd, et suutis käekotist taskurätiku välja otsida ning hakkas oma põskedele veerenud pisaraid kuivatama. Veel korraks sügavalt hinge tõmmanud, ütles ta Leale:
„Alari oli eile õhtul ilmselt koos Piretiga.” Ja uuesti hakkas Julia lohutamatult nutma, nagu oleks tüdruku sügaval sisimas pesitsenud kartuse sõnadesseseadmine tema jaoks kõik lõplikult ning halastamatult paika pannud. Kui Julia taas kord veidi rahunenud oli, küsis Lea:
„Kust sa seda võtad?”
Nüüd rääkis Julia sõbrannale, mida ta eelmisel õhtul veel viimasel hetkel enne Alari silmist kaotamist rongiaknast näinud oli. Lea kuulas kordagi vahele segamata ning tähelepanelikult teise jutu ja sellekohased selgitused ära. Kui Julia vait jäi, vastas ta:
„Äkki nägid sa valesti? Või kui Alari helistaski eile Piretile – noh, mis siis sellest! Ega need kaks sellepärast veel kohe samal õhtul kokku ei pidanud saama. Kindlasti leppisid nad omavahel kokku vaid selles, kus ja millal need konspektid Piretile üle anda saaks ja võiks.”
Olgugi et Lea selgitused täiesti loogilised ning igati mõistlikud paistsid olevat, ei aidanud need Julial seekord kuidagi maha rahuneda. Jälle hakkasid nagu iseenesest pisarad tüdruku silmadest peenikeste niredena mööda põski alla veerema.
„Kas sa Alarile praegu kohe helistada ei tahaks?” küsis Lea lõpuks rohkem vist küll sellepärast, et lihtsalt midagi öelda. Vastuseks tema küsimusele raputas Julia otsustavalt ainult pead.
„Siis kuivata oma pisarad ära ja hakkame juba ükskord ometi minema,” ütles Lea seepeale vastuvaidlemist mittesalliva häälega. „Selle asemel et siin ilma mingi olulisema põhjuseta sedasi pillida, on meil vaja midagi hoopis tähtsamat teha ja korda ajada.”
Sõbranna jutust suuremat aru saamata jäi Julia viimast pika pilguga kõrvalt vaatama. Aga kui Lea midagi rohkemat oma sõnade selgitamiseks ei lausunud, vaid ees aeglaselt väljapääsu poole minema hakkas, pani ka Julia oma käekoti klõpsuga tagasi kinni ning ruttas kuulekalt sõbrannale järele. Vähemalt niipalju oli Lea napisõnalisusest abi olnud, et uudishimu oli hetkeks teise lohutamatule nutmisele piiri pannud.
„Mis tähtsamaid asju?” kuulis tüdruk oma selja taga Julia lähenevat häält ning naeratas omaette. „Kuhu me läheme?” küsis sõbranna uuesti nüüd juba kaaslase kõrvale jõudes ning viimasele käigu pealt otsa vaadata proovides.
„Apteeki muidugi, kuhu siis veel,” vastas Lea ja pööras nüüd ka oma pilgu Juliale. „See olematu raseduse pärast närveerimine on sul ilmselt närvid täitsa krussi ajanud.” Viimane lause oli öeldud juba muigega suunurgas ning sõbrannale nii iseloomuliku huumoriga. Tahtmatult levis ka Julia näole midagi naeratusetaolist. Äkki tundus talle endalegi, et midagi tobedamat kui Alari kohting Piretiga oleks raske välja mõelda. Veel korraks vilksatas ta silmade ees noormees, roosakas paberileht näppude vahel, jaamahoone uste taha kadumas, kuid siis hämardus seegi kujutluspilt ning haihtus olematusse. „Ilmselt oli Leal tuline õigus ning ainuke asi, mis mind tegelikult vaevab, on hoopiski midagi muud,” mõtles Julia. Sõbranna kõrval maja välistrepilt alla tänavale astudes küsis ta juba naljatamisi:
„Kas sa psühholoogiks ei oleks tahtnud õppima hakata?”
Selline küsimus, kas või naljaga pooleks esitatud nagu praegu, oleks mõnel teisel juhul võinud kahe inimese vahele riiugi tekitada. Aga niisama hästi kui Lea tundis Juliat, tundis viimane ka oma sõbrannat. Mõlemad tüdrukud vaatasid nagu käsu peale ühekorraga teineteisele otsa ning pahvatasid juba järgmisel hetkel suure häälega naerma. Julial oleks nagu mingi suur ja raske koorem äkki õlgadelt ära võetud.
Ent kuigi kaua tüdruk seda head ning kerget tunnet nautida ei saanud, sest juba avaski Lea esimese neile kesklinnas teele ette jäänud apteegi ukse. Juliale lõi kohe ninna see rohupoele nii iseloomulikult ärevaks tegev puhtuse ja ravimite lõhn. Ning koos selle sissehingamisega kadus kohemaid peaaegu olematusse ka hetk tagasi teda vallanud heaolutunne. Enda ümber korraks kiiresti ringi vaadanud, sosistas tüdruk vargsi sõbrannale:
„Mine osta sina see test ise ära, eks? Ma ootan sind siinsamas, uksel.”
Lea kuulis, kuidas Julia hääl isegi sosinal rääkides paaril korral kummaliselt värahtanud oli. Ilmselt polnud tema ennistine oletus sõbranna pingul närvidest üldsegi vale olnud. Nagu oleks tooteid müüval farmatseudil olnud mingisugustki isiklikku huvi selle vastu, kes ostab, mida, kellele ning miks. Aga siin ja praegu selle üle Juliaga vaidlema hakata polnud mingisugust sügavamat mõtet. Peaga sõbrannale korraks noogutanud, astus Lea käsimüügileti suunas ning jäi oma järjekorda ootama. Olgugi et sõbranna ees seisis sabas veel ainult paar vanemat inimest, tundus Juliale oodates ometigi, et selleks ajaks, kui teine oma ostu tehtud sai ning lõpuks tema juurde tagasi tuli, oli juba terve igavik möödunud.
„Läki nüüd,” kuulis ukse juures oodanu lõpuks ometi tuttavat häält talle kõrva ütlemas.
„Kuhu me läheme?” küsis Julia, kui nad taas juba kõnniteel seisid.
„Koju muidugi! Kuhu siis veel?” teatas Lea otsustavalt ning võttis kõndima hakates ka Julial küünarnuki alt kinni. „Teeme juba ükskord ometi selle rasedustesti ära ja siis sa näed lõpuks ka ise, et sul sääraseks rumalaks muretsemiseks mingit mõjuvat põhjust pole olnud.”
Lea juurde jõudnud, võttis Julia oma toas apteegist ostetud karbikese kotist välja ning avas selle ettevaatlikult ühest servast. Olgugi et juba ülikooli kolmandal kursusel – esimest korda elus hoidis tüdruk oma käes rasedustesti. Karbi lahtisest otsast sisse vaadates ning selle sisu välja õngitseda proovides sattus talle kõigepealt sõrmede vahele pisikeseks kokku volditud paberileht. Selle lahti teinud, lasi Julia silmadel kiiresti diagonaalis üle väikses kirjas kirjutatud tiheda teksti libiseda: „Rasedustest … Üks tundlikumaid ja kiiremini tulemusi andvaid … suudab raseduse tuvastada juba väga varases staadiumis … paikapidavus on 99 % … hoida toatemperatuuril … kasutada võib igasuguseid uriiniproove, kuid soovitav on … aknasse ilmub viie minuti pärast kaks roosat joont – rase … üks roosa joon – ei ole rase.”
Jõudnud kohta, kus kirjeldati testimisprotseduuri ennast, ohkas Julia enne lugemise jätkamist korraks paar korda sügavalt sisse ja välja. Olgugi et testi tegemisel lõppkokkuvõttes mingit erilist kunsti vaja ei läinudki, võttis tüdruk juhendi igaks juhuks ikkagi tualettruumi kaasa. Lõpuks, täpselt viis tilka uriini ettenähtud süvendisse tilgutanud, jättis Julia testi sinnasamasse WC tualettlauale ning tuli ise tuppa Lea juurde diivanile istuma.
„Noh?” küsis viimane sõbrannalt, ise tahtmatult oma häälde tekkinud ärevust maha suruda püüdes. „Mis vastuse sa said?”
„Ei saanud ma veel midagi,”