Korraga hakkas Julial silme ees kõik keerlema – vanaema Ellen, onunaine Pia, Jüri, nende mõlemad tütred, ema, isa ja Kalle. Et oma pilku kusagile kinnitada, vaatas tüdruk nüüd ainiti onutütre lõheroosa kostüümi ette õmmeldud kuldse läikega nööpe, ise samal ajal kahe käega kõvasti laua äärest kinni haarates. Õnneks möödus Julia hetkeline seletamatu nõrkushoog sama kiiresti, kui oli alanud. Ilmselt ei olnud isegi Lea jõudnud midagi kummalist tähele panna.
Kui Julia pilk taas selgines, olid ta silmad ikka veel jätkuvalt Pireti kuldsetes nööbikestes kinni. Viimane aga vaatas uurivalt oma seltskonnakaaslastest hoopis mööda kusagile kohviku sisemusse, ja nagu tahtmatult pööras nüüd ka Julia oma pilgu onutütrega samasse suunda – ning nägi oma suureks üllatuseks ja jahmatuseks baarileti ees seisvat ning just maksma hakkavat Alarit.
Uuesti Pireti poole tagasi vaadates nägi Julia nüüd, kuidas tüdruk oma pilgu kiirelt ja vilksamisi temalt endalt kõrvale pööras. Nagu poleks onutütar mingil juhul Juliaga silmitsi sattuda soovinud. Või õigemini öeldes, nagu poleks Piret üldse tahtnudki välja teha, et ta Juliat kohvikus tähele oli pannud. Selles aga, et tüdruk nii teda ennast Leaga kui ka Alarit märganud oli, polnud Julial enam mingisugust kahtlust. Ilmselt oli Piret nii neid kaht kui ka veidikese aja eest nendega liitunud noormeest juba mõnda aega jälginud ja silmas pidanud. Kuid miks? Ja mille hea pärast oli Piret äsja nii tähelepanelikult just baarileti ees seisvat Alarit silmitsenud? Ilusaid ning pikkasid noormehi paistis ka onutütre enda lauas kohe küll ja liigagi istuvat.
Julia pöördus mõtlikult tagasi oma lauanaabri suunas. Lea oli just midagi rääkima hakkamas, kui Alari, kolm täis mahlaklaasi käes, nende laua poole tüüris. Julia nihutas ennast tahtlikult tooliga nii, et ta seejärel rohkem nagu pooleldi seljaga Pireti ning tolle seltskonna poole istuma jäi. Millegipärast ei soovinud ka tema ise oma onutütrega siin lähemalt suhtlema hakata ja nii sobis Pireti ennistine pilgu ärapööramine talle täiesti. Vahtigu too neid rahuga edasi, kui see talle nii suurt huvi peaks pakkuma, mis sellest!
Tegelikult oleks Julia kõige parema meelega tahtnud siit kohvikust nüüd hoopis ära minna. Aga millega ta oma kummalist tuju nii äkki teistele ikka seletada oleks saanud? Et jätab ise talle just äsja ostetud mahla kus see ja teine kogunisti joomata ning nõuab samuti oma kaaslaste viivitamatult kohvikust lahkumist? Päris nii ju ka teha ei saa. Vähemalt mingi seletuse peaks ta oma seesugusele kummalisele käitumisele ikkagi välja mõtlema.
„Ma peaksin täna õhtul lõpuks Elvasse minema,” ütles Julia Alarile hoopis muud juttu tehes, kui ka too oli laua ääres jälle istet võtnud. Mingi Pireti pärast ei ole küll vaja draamat tegema hakata, otsustas tüdruk sealsamas. Nagu neil Alariga vähe oleks, millest rääkida. „Vanaema Mare helistas jälle. Ma pole teda enam teab mis ajast vaatamas käinud.”
Julia oleks kangesti tahtnud seekord ka Alari Elvasse endaga kaasa kutsuda. Millal see oli, kui noormees viimati temaga koos Marel külas käis? Ent veel enne, kui ta sellise ettepaneku kuuldavale tuua jõudis, pani Julia oma suureks imestuseks tähele, kuidas tema vastas istuva noormehe pilk hoopis millelegi tema enda selja taga peatuma jäi. Silmi kusagile mujale ära pööramata vaatas Alari nüüd ainiti ja teraselt midagi üle Julia parema õla, lastes pilgul kohe mitu-setu korda edasi-tagasi ülevalt alla käia.
Noormehe lausa avalikult imetlevat ning heakskiitvat noogutamist järgides keerasid nüüd ka Julia ja Lea endid nagu käsu peale ringi ning nägid samuti nende lähedale seisma jäänud tütarlast. Julial polnud äratundmiseks vaja viimase näole isegi mitte silmi tõsta. Ainuüksi pikkade sihvakate säärte ning kuldsete nööpidega lõheroosa kostüümi nägemine andsid talle ilmeksimatult vastuse, kellega tegemist oli. Piret oli millegipärast oma kohalt püsti tõusta otsustanud ja siia, nende laua lähedale Julia selja taha seisma tulnud. Ning enam ei pööranud onutütar oma pilku lauasistujalt kusagile mujale, teesklemaks, nagu ei oleks ta tuttavat nägu märganudki, vaid vaatas armsasti pead veidike ühele poole kallutades ning lahkelt naeratades Juliale otse silma.
„Tere, Julia!” Seejärel noogutas Piret peaga nagu muuseas korraks ka Lea suunas tervituseks. Kuid kui kord jõudis Alari kätte, levis üle tüdruku näo kohemaid lai ja särav naeratus, mis paljastas kaunisti rivis olevate lumivalgete hammastega pärlirea. Polnud midagi öelda – Piretist oli aastatega sirgunud tõesti väga kaunis noor naisterahvas. Peale pikkade sihvakate säärte olid tal ka ilusad õblukesed õlad ja käed ning pikk valge luigekael, mille ümber blondid poolpikad juuksed kelmikalt kiharatesse hoidsid. Väikestes kaunilt voolitud kõrvalestades rippusid keskmise suurusega kullast südamekujulised kõrvarõngad. Tumepruunid silmad ülespidi kaarduvate mustade tihedate võltsripsmete all andsid tüdruku näole nukuliku armsuse. Veel enne, kui Piret ise omalt poolt midagi lisada jõudis, võttis sõnajärje üle hoopis Alari:
„Julia?” küsis noormees kulme kergitades ning siirast imestust täis häälega, ise vaheldumisi nii kõnetatule kui ka kõnetajale endale otsa vaadates. „Te siis tunnete omavahel?”
Samal ajal kui püstiseisja innukalt noogutades jätkuvalt ainult Alari otsa vaatas, endal naerukurrud suu ümber mänglemas, vastas Julia lühidalt:
„Saage tuttavaks, minu ema vennatütar Piret, Tallinnast.”
Ning viimase poole pöördudes jätkas nüüd juba oma kaaslaste poole osutades: „Saa tuttavaks – Alari, ja Lea – minu kursaõde.”
Alari väga-meeldiv-tutvuda pominale mingit suuremat tähelepanu pööramata suunas ikka veel samal kohal edasi seisev tütarlaps oma nüüd äkki tõsiseks muutunud näo hoopis Julia poole ning ütles huuli prunditades ning teeseldult solvunud häälega:
„Mis Tallinnast! Mina elan ja õpin nüüd ju ka nagu sinagi Tartus! Ja elan siinsamas lähedal kesklinnas, kohe Vanemuise tänaval.” Ning oma peakest demonstratiivselt kahele poole kallutades jäi Piret Juliale etteheitvalt otsa vaatama. „Nagu mingis odavas, aga hästi kätte õpitud teatrietenduses,” käis viimasel millegipärast äkiline mõte peast läbi. „Pealtnäha selline barbilik välimus, süütu lambukese nägu ees, silmad pikkade võltsripsmete all suureks pähe aetud. Nagu poleks maailmas mitte midagi muud peale lillede ja liblikate olemaski. Ilmselt teab Piret vägagi täpselt, kuidas ning mil moel kõige paremini muljet avaldada. Ning oma kaunist näolappi Alarile demonstreerida. Ja milles loomulikust ilust puudus peaks tulemagi, selle katab ja korvab mitmekordselt kallis ning ilmselgelt luksuslik riietus. Ilmselt pole papakesel oma tütre hellitamise vastu kõige vähematki. Hoopis vastupidi. Võib ainult ette kujutada, mida selline õrnlillaka varjundiga lõheroosa kostüüm ja samas toonis kingad Jürile maksma võisid minna. Ning kalli firma pisike käekott sinna juurde. Pidi mulle ära mainima ja nina peale hõõruma sedagi, et issi on oma kallile tütrekesele lausa kesklinnakorteri suutnud välja otsida.” Selles, et kogu Pireti-poolne näitemäng just ja nimelt Alarile etendatud oli, polnud Julial kohe algusest peale mingisugust kahtlust tekkinud.
Ent ilmselt oli Alarile endale täiesti märkamatuks jäänud nii Julia rõhutatud tõsidus kõnealuses olukorras kui ka Pireti nägemisega kaasnev napisõnalisus. Või siis lihtsalt ei tahtnud noormees ennast sellest kõigest häirida lasta. Miks ta siis muidu tüdruku naljatamisi etteheitva pearaputuse ajal oma kohalt kiiruga püsti tõusis ning ühe kõrvallaua vabadest toolidest enda ja Lea vahele tõstis. Nagu oleks noormehel äkki tõemeeli hakanud hirm, et imekaunis tütarlaps otsustab muidu tagasi oma seltskonna juurde minna.
„Aga tule siis ometi lähemale ja istu hetkeks ka meie juurde!” Ning kui Piret pakutud tooli silmanähtavalt hea meelega vastu võttis ja ennast kohe kiiresti Alari kõrvale istuma sättis, jätkas viimane juba Julia poole vaadates: „Ma ei teadnudki, et sul Tallinnas sugulasi on. Sa pole mulle mitte kunagi varem rääkinud, et lausa su oma lihane onu pealinnas elab.”
„Ja