Natuke aega ei osanud ka Lea enam ei musta ega valget lausuda. Justkui lohutada püüdes katkestas ta siiski lõpuks juba niigi pikale veninud vaikuse ning ütles: „Ja mis siis sellest, et sa juba praegu rasedaks jäid. Mõtle ise – see on kõike arvesse võttes lapse saamiseks lõppkokkuvõttes parim aeg!”
„Ah, mis sa ajad,” suutis Julia, ise ikka veel äsjase šoki tõttu õhku ahmides, sõbrannale viimaks peaaegu hääletult vastata. „Mismoodi parim?”
„Noh, vaata,” hakkas Lea teisele õhinal selgitama. „Kui nüüd septembri algusest üheksa kuud edasi lugeda, siis peaks laps pärast mai keskpaika sündima. Selleks ajaks oled sa kohe kindla peale saanud kõik kolmanda kursuse kohustuslikud ained ära teha ning pärast suvepuhkust on titt juba nii suur küll, et tema kõrvalt magistrantuuris edasi õppida. Nagu meil lastega tudengeid vähe oleks. Ja pealegi on sul vajadusel ka ema kohe siinsamas käe-jala juures iga kell abiks võtta. Tema aitaks sind järgmisel sügisel lapsehoidmise osas kohe kindlasti. Ning siis on ju sellel tulevasel pisikesel ilmakodanikul veel ka isa olemas! Ja vanaisad!” hakkas sõbranna juba lausa naerma.
Lea peaaegu rõõmsale sädistamisele vaatamata istus Julia ikka veel, olles nagu puuga pähe saanud. „Mida ma Alarile ütlen?” oli ainus, mille ta teise vait jäädes lõpuks suust välja pigistada suutis.
„Nii ütledki! Et kullake, sinust saab järgmisel aastal issi!” vastas Lea kiiresti.
Veel natuke aega kohvikus edasi istunud, hakkasid tüdrukud ennast lõpuks siiski äraminekule sättima. Kitsukesest klaasuksest tänavale värske õhu kätte astunud, ütles Julia äkki ahastades: „Oh issand küll! Ma ei jaksaks täna enam mingitesse loengutesse minna!” Äsjase üleelamise jäljed veel selgelt näos näha, vaatas tüdruk nagu abi otsides Leale otsa.
„Mis loengutesse?” imestas sõbranna sealsamas. „Unusta ära need loengud! Nüüd me läheme sinuga kõigepealt poodi ja siis tagasi koju.”
„Kuhu poodi?” imestas Julia, kuid seadis sammud siiski kuulekalt sõbranna järgi. Lea nii kindel olek ja otsustav tegutsemine vaatamata olukorra tõsidusele andis kohe ka talle endale nagu pisut enesekindlust juurde.
„Toidupoodi loomulikult!” teatas Lea taas kord otsustavust täis häälega. „Ostame sinule suure purgitäie porgandimahla ja tänaseks õhtuks tordi. Sellist sündmust peab ju ometi väärikalt tähistama!” Ning lisas siis veel, ise pead raputades Juliale otsa vaadates: „Jumaluke küll, ma ei oska endale praegu ettegi kujutada, mida mu vanemad selle uudise peale teha võtavad.”
„Sinu vanemad?!” pahvatas Julia „Mida minu ema ja isa ütlevad, kui sellest kõigest kuulda ja teada saavad! Ning vanaema Mare.”
Natuke aega kõnniti vaikides. Korraga aeglustas aga Lea sammu ning jäi lõpuks kõnniteele hoopis seisma, ise Juliale kelmika naeratusega otsa vaadates.
„Mis siis nüüd veel lahti on?” küsis viimane.
„Kas sa mind oma lastele ikka ristiemaks võtad?” küsis Lea äkki.
„Lastele?!” lausa hüüatas Julia, uuesti õhku ahmima hakates. „Hulluks oled läinud või!” Ent juba järgmisel hetkel pahvatasid mõlemad tüdrukud valju häälega naerma, nii et nii mõnedki möödujad tänaval neile kummaliselt pika pilguga järele vaatama jäid. Aga imelikul kombel just tänu sellele naerule oleks Julia nagu mingisse uude maailma astunud. Korraga ei tundunudki mõte lapsesaamisest talle enam nii lõpmatult võimatu või kohutavalt hirmsa saatuselöögina. Ning endalegi ootamatult ütles ta äkki õnnest särama löönud näoga Leale: „Mõelda vaid, ma saan lapse!” „Ja mul tuleb nüüd ju arsti juurde ka aeg kinni panna,” jätkas ta sealsamas asjalikult oma tuleviku osas edasisi plaane tegema hakates. Endal hääles helisemas nii palju rõõmu, et sellest oleks tol hetkel piisanud tervele maailmale jagamiseks.
Tort ühes ja kilekott purgitäie porgandimahla ning muu toidukraamiga teises käes, astus Lea Julia ees oma kodu uksest sisse. Porgandimahla kotist Juliale ulatanud, vedas sõbranna käigult kingad jalast.
„Ma lähen panen ülejäänud asjad ära külmkappi,” jõudis tüdruk veel üle õla kaaslasele öelda, enne kui ta juba pooleldi joostes trepist üles teisele korrusele minema hakkas.
Julia jäi trepimademele ka oma kingi jalast ära võtma ning nagu kogemata sattus ta pilk Alari mustast nahast jalanõudele. Tüdruk oli täiesti kindel, et noormees oli just needsamad kingad endale täna hommikul enne kodust väljumist jalga pannud. Aga kui kingad on nüüd jälle siin, siis pidi see tähendama ju ainult üht. Nimelt seda, et ka Alari ise vahepeal uuesti koju tagasi oli tulnud. Kuid miks? Oli ta ju ise alles selsamal hommikul Juliale selge sõnaga öelnud, et ta täna terve päeva keemialaboris veedab, kuna juba mingid eelmisel nädalal alustatud katsed tuleb nüüd ilmtingimata lõpuni viia. „Äkki oli Alariga seal mingi õnnetus juhtunud,” käis korraga hoopis hirmus mõte tüdrukul peast läbi. „Paljugi, mis keemilisi aineid käsitledes ette võib tulla. Või on ta kogunisti haigeks jäänud? See seletaks ka asjaolu, miks Alari viimasel ajal pidevalt väsinud ja kuidagi rõõmutu on olnud. Aga kui nii, siis miks ta mulle päeval ei helistanud ega teatanud, et tal hakkas laboris korraga nii halb, et juba paari tunni pärast tagasi koju peab minema?”
Miks, miks, miks? Küsimused ja oletused puntrana peas keerlemas, läks Julia otseteed teisele korrusele ning avas nende kolme ühise elutoa ukse. Seal polnud mitte kedagi. Ka arvuti seisis elutuna kirjutuslaual. Viimane asjaolu pani Julia eriti imestama. Mingil juhul ei oleks noormees kodus olles jätnud arvutit sisse lülitamata. Lea askeldas ilmselt ikka veel köögis külmkapi juures. Aga Alari? Või mäletas ta siiski valesti, oli Julia hämmastunud, et noormees just need paksema tallaga mustast nahast kingad täna hommikul endale jalga oli pannud. Pead raputades ning kulm mõtlikult kortsus, seisis tüdruk ikka veel nõutuna lävepakul.
Ent seejärel, nagu mingi seletamatu sisemise aje sunnil kõndis Julia äkki otsejoones läbi elutoa ning avas hiirvaikselt nende ühise magamistoa ukse. Ning jäi talle korraga avanenud ootamatust ja võikast vaatepildist rabatuna seisma. Igal pool põrandal vedeles kiiruga laiali pillutud rõivaesemeid: must sametkleit, Alari särk ja teksad, aluspüksid, rinnahoidja. Üks kõrgekontsaline naiste king vedeles siinsamas ukse lähedal, teine samasugune oli poolenisti voodi alla ära kadunud. Ilmselt oli tulijail olnud teineteise lahtiriietamisega nii kiire, et riidehilbud ning jalanõud kohe pärast seljast ärakiskumist lihtsalt mööda tuba kuhu juhtus laiali olid pillutud.
Julia tõstis pilgu põrandalt voodile ning lasi, ise jahmatusest kaame, mahlapurgi sõrmede vahelt põrandale kukkuda. Enne kui ootamatu kolina peale ehmunud paarike veel reageeridagi jõudis, nägi tüdruk, kuidas Alari lamas selili voodis, ise kätega kinni Pireti rindades. Viimane aga istus, seljaga ukse poole, endal jalad laialt kaksiraksi harkis noormehe niuete üle visatud, ning liigutas ennast nendelesamadele jalgadele toetudes kiiresti ning rütmiliselt üles-alla. Kõike seda saatis veel mõlema naudingust ja mingist lausa käegakatsutavast mõnust täitunud paks hingeldus, korin ja oigamine.
Mahlapurgi kukkumisest tekkinud kolina peale hüppas Piret Alari pealt nagu ussist nõelatud maha, tagasi pikali voodisse ning vedas sealt pooleldi sängi ääre alla libisenud teki kiiruga üle enda alasti keha. Alari haaras lina serva järele ning vedas parema puudumisel selle enda ikka veel erektsioonis keskkoha peale ning üritas seejärel abitult voodis istukile tõusta.
„J-Julia, sina!” kogeles noormees ehmatusest hädise häälega. „S-sa pidid ju alles õhtul koju tulema…” Rohkem Alari midagi öelda ei jõudnud, sest ootamatult oli Julia kõrvale magamistoa uksele ilmunud ka Lea. Tort ikka veel teises käes, heitis tüdruk vaid hetkeks pilgu nii toa põrandale läbisegi heidetud riietele kui ka voodis lamavale paarikesele, mõistmaks kohemaid, mis siin just äsja teoksil ja toimunud oli olnud.
Seda, mis nüüd järgnes, poleks Julia osanud endale isegi halvimas unenäos ette kujutada. Oma pilgu toa sisemusest Leale pööranud, nägi tüdruk veel ainult sõbranna hetkega vihast ja raevust tundmatuseni moondunud nägu. Kohe seejärel Lea lausa tormas voodi juurde, haaras vaba käega tekinurgast, millest Pireti