„Hea kohe, kui siin sellised abivalmid naabrid on. Ja Tartusse on Piretil Olga juurest ka täpselt sama pikk maa sõita. Ning ega see naabrinaine siis teab mis üüri nõua. Maksate talle kasutatud elektri eest ning sellest peaks piisama. Ja mina saan vajadusel tüdrukul ka silma pidevalt peal hoida.”
Kuid veel enne, kui Hille midagi enamat lisada jõudis, kuulis ta venda vastamas, endal tagasihoitud raev selgelt hääles kõlamas:
„Hulluks oled läinud või?! Minu Piret selle küla suurima klatšimoori juures küll elama ei hakka. Vanaeit võib endale omasuguste seast seltsilisi otsida! Ning silma pead sa oma Julial peal hoidma! Minu lapsed teavad niigi, mismoodi olla ja käituda. Nendel pole lastetoaga probleeme olnud! Ma leian ka ise, ilma sinu abita, oma tütrele Tartu linnast elukoha.” Ja seejärel kostis telefonist veel vaid lühikest piibitust. Jüri oli ilma head aega ütlemata või midagi muud lisamata telefoni lihtsalt kinni vajutanud.
Hille tõmbas sügavasti hinge. Olgugi et naise hääl oli vennaga rääkides olnud vaoshoitud ja rahulik, sisemiselt temas kõik lausa kees. Silmanurgast nägi Hille, et Julia oli samuti aeda tulnud ning seisis nüüd sealsamas lähedal leinakase all ja vaatas üksisilmi tema poole. Kui kaua tütar seal juba niiviisi seisnud oli ning mida ta telefonivestlusest pealt oli kuulnud, seda Hille ei teadnud. Aga ilmselt piisavalt, sest juba mõni hetk pärast kõne lõppemist küsis Julia:
„Ema, mida sa nüüd tädi Olgale ütled, kui Jüri sinu ettepanekuga nõus on ja tahabki Pireti sinna elama viia? Sa pole ju naabrinaisega sellest kõigest veel midagi rääkinud!”
Hille pööras näo tütre poole ja vastas, endal muie suul võbelemas:
„Ei ole ega kavatsegi rääkida. Millegipärast ei meeldinud Jürile selline variant kohe mitte üks põrm. Ning nüüd võime ka meie sinuga Pireti teema lõplikult ära unustada.” Ent enne, kui Hille tagasi tuppa hakkas minema, vaatas ta oma tütrele tõsiselt otsa ning lisas: „Ära sa isale Jüri tänasest helistamisest midagi räägi, eks?” Juliat noogutamas nähes Hille naeratas ja läks ning kallistas oma tütart äkki, ilma mingi olulisema põhjuseta.
Leinakase pikalt alla rippuvad oksad mängisid õhtupäiksega peitust, tekitades liivatatud jalgteele nende ümber lõbusalt hüplevaid päikselaike. Majast hakkas kostma Arturi lapsehäälset hüüdmist. Kusagil kaugemal haukus koer. Olgugi et kõik oli pealtnäha nii igapäevaselt rahulik ja tavaline, tundis Hille korraga oma hinges suurt ning seletamatut ängistust. Nagu oleks keegi nähtamatu, aga raudse käega tal äkki tugevasti südant pigistama hakanud. Ja vaatamata sellele, et pisipoja hääl toas iga hetkega ikka valjemaks ning nõudlikumaks muutus, ei suutnud Hille oma tütrest enam lahti lasta. Nagu mingi seletamatu jõud oleks tal millegipärast käskinud Juliat kallistada ja kallistada ja kallistada – lõputult kallistada…
Septembri teisel nädalal istus Julia koos Lea ja veel mõne oma kursuse tüdrukuga ühes Tartu kesklinna kohvikutest. Viimased kaks nädalat kooliaasta algusest praeguseni olid Julia meelest lausa linnulennul läinud. Ja mis seal ikka nii väga imestada. Nende päevade sisse oli mahtunud peale kooliaasta alguse ka Alari tagasitulek Eestisse. Noormehe enda sõnade järgi polnud ta Maarjamaale saabudes isegi isa juurde Paidesse sisse põiganud, vaid Tallinna lennujaamast kohe otsejoones Tartusse sõitnud.
See, kuidas Alari korraga, ette teatamata, Lea juures nende toa uksel seisis ning laialt naeratas, ei tahtnud Julial siiani ununeda. Kõike järgnevat meenutades tundis tüdruk iga kord sisikonnas kummalist, lausa haiget tegevat magusat valu. Aga lisaks ka mingit ärevust. Sest nii lähedased ja armunud nagu nad Alariga olidki, juhtus esimest korda, et nad mõlemad korrapealt kõik ümbritseva siin maailmas jäägitult ning täielikult unustasid. Ka selle, et teatud küsimustes äärmiselt ettevaatlik pidi olema. Olgugi et noored olid juba kevadel omavahel kokku leppinud hakata uuel õppeaastal endile ühist elamist otsima, polnud lapseootele jäämine Julia meelest praegu mingil juhul oodatud ega soovitud. Vähemalt paari lähima aasta jooksul küll veel mitte. Enne oli ikka vaja kolmas kursus lõpetada ja bakalaureusekraad kätte saada. Ning siis veel paar aastat magistriõppes jätkata ja diplomini vastu pidada. Pere koos lapse ning kõige muu selle juurde kuuluvaga pidi Julia plaanide järgi tulema kõne alla alles siis, kui neil mõlemal Alariga ülikool läbi ning kindlad ja miks mitte ka tasuvad töökohad juba olemas on.
Julia tundis äkki, kuidas Lea teda küünarnukiga vaikselt togis. Alles pooleldi oma äsjaste mõtetega olles vaatas tüdruk arusaamatult sõbranna poole.
„Ja mida sina sellest kõigest arvad?” kuulis Julia Kristeli küsimust ning nägi nüüd, kuidas kõik lauasistujad oma pilgud nagu kokkulepitult tema poole olid pööranud.
„Millest?” küsis tüdruk hämmeldunult vastu. Täiesti selgelt oli ta juba mõnda aega nii sügavasti oma mõtetes olnud, et polnud kuulnudki, mida seltskonnas räägiti või arutati. Kui kõik lauasolijad tema vastuse peale heatahtlikult muigama hakkasid ning küsija „ah-unustaära” sõnade saatel käega lõi, tuli ka Juliale endale naer peale. Kuid natukese aja pärast, kui Kristel ja Kaire lauast tõusid, et endile baarist uut klaasitäit mahla tooma minna, kummardus Julia kiiresti Lea poole. Sõbrannale tihedalt otse silma vaadates ütles tüdruk:
„Ma pean sinuga ühest hästi tähtsast asjast rääkima!” Korraga tundus Juliale, et tal on lausa füüsiline vajadus kellegagi oma mõtteid ja hirmu jagada. Olgugi et oli ainult õhkõrn võimalus, et tema ja Alari ühel mõtlematul teol oleksid olnud mingid kaugemaleulatuvad tagajärjed, tundis tüdruk äkitselt lausa vastupandamatut soovi oma muret ja ärevust sõbrannaga jagada. Ning Lea ees ei pidanud ta ei teesklema ega omi tõelisi tundeid varjama. Kui, siis just ja nimelt Lea oligi terves suures maailmas see üks ning ainuke inimene, kellele Julia oleks kõhklematult kõik oma saladused kas või une pealt ära rääkida ja usaldada võinud. Ning oligi ju tegelikult nende pikkade sõbrannaksolemise aastate jooksul usaldanud. Isegi oma emale polnud Julia kunagi kõike täiesti avameelselt südamelt ära rääkinud. Küll aga Leale.
Veel enne, kui Lea sõbrannale midagi rohkemat öelda jõudis, hakkas aga Julia käekotis hoopis telefon helisema. „Alari,” teatas tüdruk juuresolijaile kidakeelselt, ise juba toolilt kiiruga püsti tõustes ning kõnele vastates. Teised tüdrukud jäid omavahel edasi vestlema, samal ajal kui Julia kohvikust välja tänavale astus, et noormehe häält paremini kuulda. Kohvikus sees oli selleks liiga palju suminat.
Kui Julia mõne aja pärast tagasi lauda ilmus, polnud seal enam kedagi teist peale Lea istumas näha.
„Kus siis ülejäänud tüdrukud on?” küsis Julia sõbrannalt, ise otsivalt pilku kohviku saalis ringi käia lastes. Varajasest pärastlõunasest ajast hoolimata oli kohvik rahvast täis ja peaaegu iga laua ümber istus mõni suurem või väiksem noorte inimeste seltskond. Kas või ainuüksi sellest võis teha kindla järelduse, et uus ülikooliaasta oli jälle alanud ning tudengid tagasi Tartusse tulnud.
„Läksid juba,” oli Lea lühike vastus. „Sul oli ju nii pikk kõne, et oota end või halliks.” Olgugi et öeldu sisu võinuks ka etteheitvalt kõlada, oli sõbranna hääl naerune. „Mida te Alariga siis õhtuks kokku leppisite?”
Julia polnud tähelegi pannud, et nende kõne nii kaua oli kestnud. Oma käekellale põgusat pilku heites jahmus ta aja sedavõrd kiirest kulust ka ise. „Ei leppinud me veel midagi täpsemat kokku,” vastas ta tagasi oma kohale istudes. „Alari läks praegu korraks veel raamatukokku ning tuleb sealt siis kohe siia. Eks me seejärel räägime täpsemalt ning vaatame seda asja. Mina peaksin täna ööseks vist ikkagi Elvasse minema. Vanaema on juba mitu päeva helistanud ja küsinud, kas ma tema juurde siis enam üldsegi ei jõua.”
Hetkeks sigines lauda vaikus. Siis küsis Lea: „Mida tähtsat sa mulle ennist rääkida tahtsid?”
See, et Julia juba mitu päeva natuke kummaline ja äraolev oli olnud, polnud ka Leale märkamatuks jäänud. Aga ise sõbrannalt asja kohta lähemalt järele pärima hakata ta ka ei tahtnud. Küll Julia ise räägib, kui õige aeg kätte jõuab, oli Lea kindel. Ja siiani polnud nende kahe vahel veel midagi saladuseks või ära rääkimata jäänud.
„Mäletad,