Seesuguste mõtetega omaette olles polnud tüdruk enam kellale erilist tähelepanu pööranudki. Miks siis muidu Julia lausa võpatas, kui Lea terav küünarnukk talle ootamatult vastu ribikonte müksas.
„Viis minutit on nüüd täis saanud,” kuulis ta sõbranna häält endale ütlemas.
Aga selle asemel, et diivanilt püsti tõusta ja WC-sse minna, jäi Julia liikumatult oma kohale edasi istuma. Isegi hingamise oli tüdruk hetkeks unustanud. Mitte kuidagi ei saanud ta lahti tundest, et kohe-kohe otsustatakse kogu tema edasine saatus.
„Mine vaata sina,” palus ta lõpuks hoopis sõbrannat, endal silmad ikka veel kinni sellesama seinakella numbrilauas.
„Mina?” küsis Lea kõhklevalt. ”Kas sa oled selles ikka päris kindel?”
Julia ainult noogutas vastuseks. Kui Lea tema kõrvalt lõpuks aeglaselt üles tõusis ja tualettruumi poole minema hakkas, pani Julia äkki automaatselt oma käed süles risti kokku. Usklik polnud tüdruk kunagi olnud, kuid nüüd hakkas ta mõttes nagu mingit mantrat ikka uuesti kordama ja kordama: „Armas Jumal, tee nii, et seal oleks ainult üks roosa triip! Armas Jumal, tee nii, et ma rase ei oleks! Ma väga palun Sind! Armas Jumal!..”
Lõpuks ometi ilmus Lea uuesti toauksele, endal rasedustest näppude vahel. Veel enne, kui Julia midagi küsida jõudis, teatas teine enesekindlust täis häälega: „Noh, mis ma sulle kogu aeg rääkisin! Mitte mingit rasedust siin pole. Täiesti selgelt on näha ainult üks roosa joon kontrollaknas.”
Juliale tundus, et Lea sõnad oleksid talle nagu mingi äkilise elektrilöögi andnud. Tüdruk tundis, kuidas läbi kogu ta pingul keha justkui keeristorm oleks tuhisenud. Ning koos sellega kadus sealsamas ka igasugune hirm ning ärevus, et juba järgmisel hetkel teha ruumi täielikule vabanemisele ja kergendustundele.
Alles nüüd tõusis Julia ka ise diivanilt püsti ning Lea poole kiirustades tüdruk lausa nõudis käigult: „Näita!”
Kõik oligi täpselt nii, nagu sõbratar talle hetk varem öelnud oli. Testplaadil paistis selgesti ainult üks roosa triip. Rasedust näitama pidavas aknakeses polnud mitte midagi. Isegi aimatavat roosat joont mitte! Julia õnnest särama löönud nägu nähes turtsatas Lea:
„Ja sina siin muudkui pabistad ilmaasjata. Isegi Alarist mõtled juba teab mis lolluseid välja!”
„Ise sa ju ka nägid eile, millist mõju Piret talle avaldas,” püüdis Julia ennast sõbratari ees veel kord õigustada. „Ja selle roosa paberilehe võttis Alari täiesti kindlalt oma püksitaskust sealsamas raudteejaamas välja!” Aga vaatamata äsjastele sõnadele tundis tüdruk ometigi, kuidas kõik tema sisimas laulis ja hõiskas. Elagu elu ja vabadus! Elagu õnn ja armastus!
„Siis küsidki kohe täna õhtul temalt endalt järele, kas ta on Piretile juba helistanud ning oma vanad konspektid tollele üle anda saanud. Sina ära tee väljagi sellest, mida sa eile õhtul nägid, ja vaata, millise vastuse Alari su küsimusele annab.”
Õhtul Alariga juba voodis olles tegigi Julia asjast juttu. Nagu möödaminnes küsis tüdruk muu jutu vahele ka noormehe vanade keemiakonspektide kohta. Kas talle ainult tundus nii või tekkis enne Alarilt vastuse saamist noormehe jutu sisse tõesti hetkeline paus, sellest ei osanud Julia oma kahtlustamise tõttu enam aru saada. Tõenäoliselt oli siiski tegemist rohkem tema oma ettekujutuse vilja kui sellega, et teine tõesti tema eest midagi kiivalt varjata oleks püüdnud. Otseselt ju Alari talle küll ei öelnud, et oli kohe eelmisel õhtul Piretile helistanud, ent vastusest kuulis Julia siiski, et need kaks on järgmise päeva pärastlõunaks kohtumise osas omavahel juba kokku leppida jõudnud. Piret pidi ise Alari konspektidele raamatukokku järele minema.
Rohkem sel teemal enam ei räägitud ja varsti kuuldus noormehe voodipoolelt magamajäänud inimese sügavat ning rahulikku hingamist. Julia aga ei saanud jälle kuidagi und. Eelmise päeva sündmused keerlesid tal ikka veel peas ringi ning taas ja taas kerkis tüdrukule silmade ette rasedustesti üksainus roosa triip. Julia tänas mõttes selle eest veel kord Jumalat ning lubas endale, et enam mitte kunagi tulevikus ei ole ta nendes asjades nii hooletu.
Järgmised nädalad möödusid jälle nagu linnulennul. Sügis oli tudengitele alati kiire aeg olnud, kuid seekord tundus, et enne praktikale minemist oli vaja mõne päeva jooksul lausa sada asja korda ajada. Julia istus Lea juures arvuti taga ning saatis just valmis kirjutatud essee õppejõule ära, kui äkki, nagu välk selgest taevast ja ilma mingi näilise põhjuseta, talle üks ootamatu mõte pähe kargas. Päevad! Need naiste elu juurde kuuluvad teatud päevad! Nüüd oli varsti käes juba septembri lõpp ning seega õige aeg juba mitme nädala võrra üle läinud. Kui ta nüüd ikka õigesti mäletas…
Samal ajal kui Julia otsis oma ridikülist rahakoti vahelt välja pisikest kalendrit, kuhu kõik tema teatud kuupäevad korralikult ära märgitud olid, haaras kogu ta keha äkitselt mingi enneolematu paanikahoog. Käed värisemas ning otsaesine higist lausa leemendamas, hakkas tüdruk rõngastatud numbreid uurima. Eelmisest menstruatsioonist oli möödas juba täpselt 42 päeva. Siiani oli Julia organism toiminud nagu kellavärk. Kuidas siis sai nüüd selline asi juhtuda?
Tüdruk vaatas veel kord igaks juhuks kalendris täpselt üle kõik äramärgitud kuupäevad ning toksis siis Google’isse sisse märksõna „rasedustest”. Vastuseks avanes kohe tohutul hulgal igasuguseid lehekülgi. Julia lasi silmadel kiiresti üle arvutiekraani libiseda ning klõpsas ühele naisteka foorumi pealkirjale – „Kas võib olla nii, et rasedustest ei näita kõigil?”. Järgnevaid postitusi lugedes hakkas tüdrukul veel halvem. Peas vasardas ja süda oli äkki pahaks läinud. „Minul ei näidanud rasedustest. Tegin teste kahel korral, erinevate vaheaegadega,” kirjutas keegi „Kats”. „Arsti juures kontrollis käies sain teada, et nädalaid juba 8.” Ning „A. O.” teatas: „Minul tütrega näitas test, et olen rase, alles kolmanda kuu lõpus…” „Jumal küll,” oigas Julia.
Tüdruk avas veel ühe teise foorumi lehekülje. Ning taas luges ta õudusega, mida sinna oli postitatud. „Krokodill” kirjutas: „Testidega on nii, et negatiivne tulemus ei pruugi õige olla, aga positiivne on alati õige. Ehk kui kaht triipu ei tule, võid sellegipoolest rase olla.” Keegi „Muigaja” seletas, et temal „näitas teise lapsega korralikku vastust alles kaks kuud pärast viljastamist”.
Nagu mingis lootusetus seisundis ikkagi veel teistsuguseid, endale sobivamaid vastuseid leida proovides läks Julia uuesti tagasi avalehele ning klõpsas lahti uue, Meelespea.net foorumi lehekülje. Ning tardus õudusest paigale, lugedes: „Mul näitas alles siis, kui olin juba kaks kuud rase olnud… Siis sain ka testil triipe näha” – nii oli kirjutanud keegi „Fallen-angel”. Ja „Vimps” seletas: „Mul oli nii, et tegin esimese testi kohe, kui menstruatsioon ära jäi, test negatiivne. Teise testi tegin kahe nädala pärast, ikka test negatiivne. Kolmanda testi tegin jällegi kahe nädala pärast. Ja oh imet, lõpuks triibud!.. Ma ei tunneta küll mingeid erilisi kehalisi muutuseid, v.a tundlikud rinnanibud. Söögiisu on hoopiski vähenenud, und on ka stabiilselt…”
Automaatselt tõstis Julia käed klaviatuurilt üles ning katsus läbi riiete oma rinnanibusid. Võib-olla olid need natuke hellemad kui tavaliselt, aga seda oli ka varem, vahetult enne päevi ette tulnud. Ikka veel rahu saamata läks tüdruk nüüd peegli ette ning nööpis kiiruga pluusihõlmad eest lahti. Kui väga tähelepanelikult vaadata, siis rinnad ise olid ka ehk veidike suuremad kui muidu. Julia kallutas pead kord paremale, kord vasakule, et paremini näha ja aru saada, kuid asjata. Niimoodi, ennast poolpaljana peeglist takseerimas, Lea ta tuppa tulles eest leidiski.
„Ja mis striptiisi sina siin nüüd niimoodi üksinda teed?” kuulis Julia sõbranna hämmeldunud häält endalt küsimas. Vastuseks nöökas tüdruk ainult peaga