„Ja mis siis sellest! Mul on pidevalt tsüklihäired,” vastas Lea.
„Aga minul pole varem kordagi midagi sellist olnud!” Tüdruku hääl vakatas korraks, ent ta jätkas kohe: „Ise sa ka praegu lugesid, et rasedustest näitab mõnikord õiget tulemust alles mitme kuu möödudes!”
„Paljugi, mis siin kirjutatakse. Ega sa sellepärast kogu seda jama uskuma ei pea!” Lea häälest kostis juba täiesti selgelt rahulolematusnoot. „Aga kui sa tahad ennast oma olematu rasedusega edasi piinata, siis mina sind ju keelata ei saa.”
Kui Julia seepeale enam midagi ei vastanud, vaid paar korda ainult sügavalt ohkas, jätkas Lea natukese aja pärast ise: „Tahad, teeme sulle rahustuseks homme uue testi?” Ilmselt oli tüdrukul sõbranna kurba ja hirmunud nägu nähes viimasest lõpuks ikkagi hale hakanud.
„Ja mida ma siis kõige selle peale täna õhtul Alarile ütlen?” küsis Julia nüüd esimest korda Leale otsa vaadates.
„Mida sa talle praegu ütlema peaksid? Kui sa tõesti rase oled – kui oled,” rõhutas tüdruk kaht viimast sõna uuesti, „siis küll sa edaspidi räägid talle. Aga ma võin selle peale mürki võtta, et sul homme meile mingeid uusi uudiseid teatada ei ole.”
Alari jõudis sel õhtul alles natuke aega enne keskööd Lea juurde. Julia sellekohase arupärimise peale vastas noormees napilt, et oli kursusekaaslastega ühikasse pokkerit mängima jäänud ega pannud tähelegi, et kell juba nii palju oli. Tüdruk kehitas sellise selgituse peale ainult õlgu. Polnud see ju esimest korda, eriti viimase paari nädala jooksul, kui Alari tavapärasest hoopis hiljem koju tuli.
Juba voodis olles pani Julia käe nagu väikseks märguandeks ümber noormehe keha, kuid Alari keeras talle väsimust ettekäändeks tuues hoopis kiiresti selja. Selline teguviis ei olnud hoopiski Alari moodi… Aga enne magamajäämist pööras mees end ikkagi veel korraks pooleldi tüdruku suunas tagasi ning küsis:
„Mis kell sa homme koju jõuad?”
Julia tegi kohe sealsamas järelduse, et Alari tahaks temaga hoopis järgmisel õhtul natuke rohkem aega omaette koos olla ning naeratas mõttes.
„Pärast nelja,” vastas tüdruk hetkelise mõttepausi järel. „Homme on ju kolmapäev ja mul on kahest neljani veel viimane inglise keele loeng vaja ära kuulata. Sellest ei tahaks ma küll kuidagi tulema hiilida.”
Vastusega ilmselt rahule jäänud, noormees mühatas ning võttis endise asendi uuesti sisse. Jalad jälle kõhu alla konksu tõmmanud, vedas ta taas ka teki endale nii iseloomulikult lõua alla nutsu kokku ning jäi magama. Julia oleks tahtnud Alariga natuke aega veel kas või ainult rääkida – oma viimase aja hirmudest ning kartustest, ent teist sellepärast praegu, keset suurt ööd, unest üles äratama hakata tundus ka üpris mõttetu. Ja oli ju noormees lõppude lõpuks talle just äsja ise ridade vahelt mõista andnud, nagu ootaks ta järgmiselt õhtult hoopis rohkem. Teise rahulik ning kuidagi turvaliselt mõjuv nohisemine uinutas varsti ka tüdruku enda sügavasse unne.
Võrreldes eelmiste, vihmast hallide hommikutega oli kolmapäev kohe algusest peale kuidagi hoopis teistsugune. Küll veel ööst pooleldi tume, oli taevas ikkagi juba varasel koidikul peaaegu pilvitu olnud ning vägagi tõenäoliselt võis päeva edenedes varsti ka päikest välja oodata. Nüüd sai vist küll juba päris kindlalt öelda, et pikisilmi igatsetud ja salamisi loodetud vananaistesuvi ei jää ilmselt ka sel aastal tulemata.
Hommikul olid kõik kolm – Alari, Julia ja Lea – üheskoos köögis kiiruga tassitäie kuuma kohvi alla neelanud, et siis kohe seejärel esimesse loengusse tormata. Noormehe head-päeva-musi veel huultel, hakkas Julia Lea kõrval reipa sammuga kesklinna poole kõndima. Õhtune suur hirm polnud tüdrukust küll veel päriselt kusagile kadunud, aga millegipärast tundus Juliale korraga, et elu on vaatamata kõigele siiski ilus. Olgu mis on ja tulgu mis tuleb – küll nad Alariga kahekesi kõigega hakkama saavad. Naeratades sulges Julia hetkeks silmad ning pööras oma näo taevast paistma hakanud esimeste arglike, kuid siiski nii kirkalt helekuldsete päiksekiirte suunas. Sügis…
Pärast esimest loengut sättisid mõlemad tüdrukud nagu käsu peale kõigepealt oma sammud taas lähima apteegi suunas. Aga kui nad olid ukse kohal tiliseva kellukese helina saatel rohupoodi sisenenud, sammus Julia kohe otsusekindlalt lähima käsimüügileti ette ning jäi pealtnäha täiesti rahulikult oma järjekorda ootama.
Rasedustest lõpuks käekotis, astusid mõlemad tüdrukud veidikese aja pärast taas allalangenud sügislehtedest kirjule tänavale. Hetkeks kõnniteel seisatanud, vaatasid nad seejärel nagu kokkulepitult teineteisele otsa.
„Lähme enne järgmist loengut sööma,” pani Lea ette. Julia ainult noogutas vastuseks. Hommikul polnud ju kumbki neist peale väikse tassi kohvi midagi muud süüa-juua jõudnud.
Tüdrukud leidsid endile äsja vabanenud aknaaluse laua ühest väiksest Rüütli tänava kohvikust. Salatid ja võileivad lauda valmis toonud, ütles Julia sõbrannale, et läheb veel korraks WC-sse käsi pesema. Lea oli oma hommikusöögi juba peaaegu äragi süüa jõudnud, kui lõpuks ka Julia tagasi lauda ilmus, endal kuidagi kummaliselt äraseletatud nägu peas.
„Kuhu sa ometi nii kauaks jäid?” imestas sõbranna. „Sul on kohv juba päris ära jahtuda jõudnud.”
„Ma tegin selle testi uuesti ära!” teatas Julia teisele täiesti ootamatult.
„Siin, kohvikus?!” jäi Lea sõbrannale uskumatu näoga otsa vaatama.
„Mhmh,” mõmises Julia vastuseks ning asus seejärel rutuga lauda istudes kohe isukalt kandikul ootava toidu kallale.
„Ja…?” jäi Lea söömist jätkamata üksisilmi sõbrannat vaatama. „Mis tulemuse sa siis seekord sealt välja lugesid?”
„Ma pole veel vaadanud,” vastas Julia, ise samal ajal endale juba uut lusikatäit salatit suhu pannes. Korraga tundis tüdruk, et tal on imelikul kombel lausa hundiisu tekkinud. Suu kiiruga tühjaks söönud, jätkas ta: „Ma panin testi peaaegu kohe pärast selle ärategemist endale kotti tagasi. Sööme lõpuni ja siis koos vaatame, eks? Nagunii peab tulemuse saamiseks need viis minutit ära ootama.”
Natukese aja pärast lisas Julia siiski veel: „Aga niipalju kui mina esialgu seal vetsus nägin, ilmus testplaadile taas ainult see üks roosa kriips teise kontrollaknasse. Ja ei midagi rohkemat. Täpselt nagu eelmiselgi korral.”
„Aga ega sa ju päris viit minutit täis ei jõudnud oodata?” usutles Lea.
Vastuseks nägi tüdruk, kuidas Julia kahe suutäie vahel ainult pead raputas. Natukese aja pärast kuulis ta viimast endale siiski vastamas:
„Kui sinna seekord ka see teine kriips ilmuma oleks hakanud, oleksin ma seda selle aja peale ikkagi juba nägema pidanud. Kas või õhkõrnalt. Aga usu mind, mitte kui midagi sinna ei ilmunud!”
Edasi söödi vaikides. Kui mõlemad tüdrukud olid tassidest viimase tilga kohvi ära rüübanud, võttis Julia oma käekotist väikse papist karbikese uuesti välja ja lasi selle lahtisest otsast testplaadil sinnasamasse nende ette kohvikulauale libiseda. Ning samas tardusid mõlemad tüdrukud paigale, nagu oleksid puuga pähe saanud, jõllitades ainiti kaht selget roosat triipu mõlemas ümmarguses aknakeses. Juliale tundus, et selleks hetkeks, kui ta jälle hingama suutis hakata, oli terve igavik mööda jõudnud lennata.
Esimesena sai kõnevõime tagasi Lea. „Uskumatu, sa ju oledki rase!”
Nüüd tõstis ka Julia silmad laualt ning jäi sõbrannale mitte midagi mõistva näoga otsa vaatama. „Kuidas see võimalik saab olla?” kogeles ta hirmunud häälega. Ja nagu suudaksid siin sõnad või vastuvaidlemine üleüldse midagi veel muuta, jätkas Julia, endal nutuvõru suu ümber värelemas: „Ma ei näinud ennist WC-s mitte mingisugust teist joont! See peab eksitus olema! See test ei näita õigesti!”
Kohe seejärel meenusid aga Juliale