„Krill kutsub tübeteikadeks rinnahoidjaid,” tõlkis Kolla. „Ta on neid siit varastanud ning nüüd tahab oma pahateod heaks teha.”
„Jaa, seda küll. Mul on kolm RH-d läinud pesunöörilt kaduma,” ütles Tiuksmann.
„Minu omasid pole keegi tahtnud,” nurises Jannekas.
„Mul on sellest heameel, et Krill nii teeb. Et raha saadab. Mitte raha pärast … Tegelikult raha pärast ka, see on ikkagi jõle suur raha. Kujutage pilti, kümme rubla! Aga rohkem on heameel sellepärast, et Krill kahetseb oma pahategusid. Võtke eeskuju, poisid!” soovitas Tiuksmann.
„Krillist! Sellest pätist! Ei iialgi!” hüüatas Ants.
„Sa tahad, et meid ka vangi pandaks või? Niisugune õde sa oledki!” heitis ette Pets.
„Tahad, et me hakkaks Supilinna vanemaks, et me hakkaks ilma naeruks lolli mängima?” küsis Toits.
„Ma tahan, et teie ka kord jumalani jõuaks,” ütles Tiuksmann.
„Ma arvan, et pole siin mingit Krilli,” näpsas Janne. „Kolla, sa ise varastasid! Ma tean küll, et sa oled Tiuksast kõrvuni sees, hõljud ümber tema nagu kass ümber palava pudru, päeval ei julge lähedale tulla, öösel virutad pesu.”
„Ahaa, selge,” tõdes Toits. „Tahad liini panna.”
„Jalgratast ei tahtnud, nüüd tuled Tiuksat kosima,” turtsatas Pets. „Kus viinad, ma küsin?”
„Siirdu palun istmikku!” põrutas Kolla oma lemmikropenduse.
„Siirdu ise, meie ei anna sulle oma õde!” teatas Ants, endal suu tuvi täis.
Puna tõusis Tiuksmanni palgele, niisugune armas roosakas puna.
Mida see tähendab? Kas tüdruk teda …?
Kolla tundis, kuidas tal seest soojaks läheb. Oleks ikka kihvt küll, kui nad koos naabritüdrukuga kunagi olümpiavõitjaks tuleksid, üks sõudmises, teine ujumises, kahekesi hoiaksid nad Supilinna tulles käes punast riigilippu.
„Jeesus, mis sa teed! Ei sülita maha! Ei sülita, ma ütlen!” kiljatas Tiuksmann.
Oli ka põhjust. Mitte Jeesus, vaid Toits lirtsatas lirtsti hammaste vahelt läraka põrandale.
„Ma viisakalt! Näed ju, ma kannatan,” õigustas ennast Toits.
Tõepoolest, krahvikraade ajas oma lirtsaku intelligentselt kannaga laiali.
„Ikkagi ei tohi,” keelas Tiuksmann. „Kas ma selleks kogu aeg põrandaid küürin, et sina võiks igale poole tatistada?”
Tuvi luud olid õhukesed, purunesid kraks ja kraks, nendega polnud mingit vaeva. Kõige mõnusam liha oli just luu ümber. Pets näitas, kuidas luu tuleb kätte võtta, et liha selle pealt ära imeda.
„Ma siis lähen,” ütles Kolla, kui taldrik tühi, ja tõusis. „Ma ütlen veel kord, et selle kümneka saatis Krill. Tema ka pätsas nöörilt. Vähemalt ta ise ütles. Ja miks ta peaks enda peale valetama?” selgitas Kolla juba uksel.
„Me usume sind, Kolla, usume,” sõnas Tiuksmann, kahjuks juba punata näos.
„Räägi, räägi, ajad kõik Krilli peale,” tänitas Janne.
„Ma riputan täna ööseks jälle ühe rinnakaltsu nöörile, tulgu ja varastagu jälle. Ja maksku kinni!” ütles Toits.
Sel josplil on nutti, mis sest, et ta abikoolis käib.
„Sa katsu temaga ise rääkida, aga ma ei usu, et sellest midagi välja tuleb. Krill varastab nüüd ainult siis, kui Jehoova lubab. Aga ma kahtlen, kas Jehonks, nagu Krill ütleb, annab sellele dabroo, nagu Supilontrus ütleb,” sõnas Kolla.
„Sa ei öelnud, kuidas tuvipraad ka oli,” ütles Tiuksmann.
„Maksimaalne nuum!” kiitis Kolla.
„Jää ellu, mees!” jättis Toits sõbralikult hüvasti.
„Auf wieder, viiner,” jättis Pets.
„Jumalaga, julgad taga!” jättis Ants.
„Ausõna, nagu turueit! Sellisele suule tee veel süüa,” pahandas Tiuksmann.
„Okei!” ütles Kolla hüvastijätuks.
„Mis? Okas läks kurku või?” küsis Toits.
„Kogu aeg üks okse-okse,” ütles Pets.
Tummad muidugi ei tunne süngeid moesõnu, istuvad oma pimedas hoovis, püüavad kasse ja tuvisid, maailma valgus neile ei paista.
„Adjöö, musjöö,” ütles Janne.
„Pakaa, tule jälle,” ütles Tiuksmann.
Kas pakaa on tüdrukute sõna, Mallegi ütles „pakaa”?
„Tule, tule, too raha!” ütlesid krahvid peaaegu ühest suust.
Nad ei tea, et aadlikud põlgavad raha.
Kolla oleks tahtnud lennata ainsa hüppega alla tuulekotta, kuid ei riskinud. Too puust otsalobudik seisis varisemise peal, mis siis, kui kukub maandumisel sulle täiega kaela?
„Kui palju kell võiks olla?” mõtles Kolla tänaval.
Tummade üheseierilisest ei saanud aru, see näitas Rakvere aiateibaid.
Kell neli oli trenn ning sinna pidi minema. Kollast võis poppi visata, trenni vahele jätta ei tohtinud. Trennist puudumisega vedasid sa alt tervet paatkonda, koonduslaagrist puudumisega tegelikult ainult ema.
Õõtsus jahe sügistuul, rebis lehti maha paplitelt, mis kasvasid kahes reas mõlemal pool tänavat. Kassid armastasid neid puid, ronisid ikka võrasse peitu, võib-olla pidasid end ilvesteks, kes oksal saaki jahivad.
Mõned viletsamad ei saanud omal jõul puu otsast maha, siis toodi hoovist tuletõrjeredel ja võeti kiisu-miisu alla.
Kassiaitamine oli püha tegevus, sellest osa võtma kogunes alati kogu naabrirahvas, pundar uudishimulikke veel pealekauba. Ikka leidus kassispets, selle töö juut, kes kogu juhendamise enda peale võttis. Harilikult oli see Krill, kes solvus alati, kui peaosa anti tema rivaalile selles küsimuses, piirkonnavolinik Supilontrusele.
Kassid ei taha, et võmm nad alla tooks, teadis Krill.
Siiski asus enamikul juhtudel selle töö kallale Supilontrus, silus vuntse ning ronis tähtsal ilmel redelit mööda üles. Krillil oli õigus, mõned natsionalistlikult meelestatud maidad ei usaldanud Nõukogude miilitsat, küünistasid ja kräunusid, kui korravalvur tahtis neile head teha. Ent vapper seersant ei lasknud end looma rumalusest häirida, täitis auga oma ülesande.
Tänavapaplid polnud turnikateks ainult kassidele, nende otsa ronisid ka pisemad jõssid, peitsid end puuvõrra ning ehmatasid hüüatades inimesi, kes alt mööda läksid. Mis ehmatasid! Nõudsid endale tähelepanu – vaadake, kui kõva kutt ma olen, vaadake, kui kõrgel ma olen! Suuremad sägad pidasid neid puid auhaavavalt madalaks, nemad panid kribinal-krabinal jõeäärsete promenaadipaplite otsa, need ulatusid suisa taevasse.
Kas jõuab vahepeal Piiri 1f-is ära käia?
Juhuslikult uulitsal lonkijalt kella küsida polnud erilist mõtet. Käe- või taskukell oli paras poosevärk, kellel see juhtus olema, näitas seda tihti, et vaadake, mis mul on! Nii olid kellaomanikud enamvähem teada.
Kellata rahvas võttis küsimust „Mis kell on?” kui solvangut ning oli selle peale leiutanud enesekaitseks terve posu väärt vastuseid: ajanäitaja; ratastega masin; sama, mis eile sel ajal; see, mis lehma kaelas heliseb, mine küsi tema käest; mul on kodus valge klaveri peal.
Paljud tagasihoidlikumad ei julgenud tõesti kella kaasas kanda, kartsid röövleid.
Hommikul polnud aja teadasaamisega mingit muret. Õlletehase võimas vabrikuvile huugas kell seitse, pool kaheksa ja kell kaheksa, see oli kuulda