A. Le Coq see vedela leiva tehas oligi, Loviise-mammi usaldas asutust, mis talle leiba andis.
„Tänan,” kostis Kolla ning pistis punuma.
Arturi variandi järgi jäi trennini pool tundi, Väike-Heintsi ema järgi tund, Elleni järgi tervelt poolteist tundi.
Igatahes maru siva Piiri 1f-i! Trenni võib jõuda varem, teha seal kerget soojendust, kuid hilineda – mitte mingil juhul!
Poiss teadis otseteed üle Marja 12 hoovi, seejärel läbi tohutu suure, nüüd elanikkonnale põllulappideks jaotatud kvartalisisese aia, kus mõnel õunapuul särasid okstel sügisubinad nagu jõulukommid nääripuul. Ühel kompostihunnikul sillerdas viduse taeva all ilmatu kõrvits, sellel troonis vares otsekui maailma valitseja.
Harvad hallid kujud küürutasid oma lapil. Ülikond polnud loomulikult just kõige etem õunaraksu vormirõivas, aga mis sa hädaga teed.
Vargsi raputas Kolla üht võõrast puud, õunad kukkusid tümpsudes nagu käsu peale, poiss korjas särgipõue täis.
Üle Meloni tänava võiks silla teha, teise otsaga uue kvartali kvartalisisesesse aeda, siis poleks vaja uulitsakive tallata. Või mis veel kihvtim – teeks tunneli, mitte silla. Kaevaks ise maa-aluse käigu tänava alt läbi?
Selles aialahmakas, mis jäi Meloni, Herne, Tähtvere ja Piiri tänava vahele, oli teistest kõrge taraga eraldatud üks täiesti ruudukujuline krunt, see oligi 1f-i aed. Tihe pruunikas plank, ausõna, Berliini müür, oli nii kõrge, et üle selle võis vaid napilt näha mustlaslossi kolmnurkseid katuseaknaid.
Individualistidest idikad! Mis sigadusi nad seal varjus oma üksinduses teevad? Vahest peavad sigu? Krill on ikka vinge vend, kui ronis üle selle plangu tübeteikat virutama. Või oli tal nii kange himu peal?
Kolla pidi maja 1d õue kaudu Piiri tänavale välja tulema, alles sealt pääses ta 1f-i väravakella tiristama.
Mitte kihkugi. Kaua ma vajutama pean? Ei mõika isegi, kas heliseb või mitte. Need individualistid ei mõtle sugugi teise inimese peale – nemad kuulevad ja asi tahe.
Kolla teadis üht piiluauku plangus, selle kaudu oli ta kunagi näinud eesaias ilutsevaid okstest ja juurikatest tehtud kuradeid, kiivrid peas ja päikeseprillid ninal. Päris sünged, oli tunda kunstnikukätt.
Piiluauk oli kinni topitud. Et keegi ei saaks plangu taga tehtavatest sigadustest haisu ninna.
Õnneks oli väravas postkastipilu, selle peal kaarjas kroon.
Ilmselt peab siinne peremees ennast kuningaks, perenaine kuningannaks. Vaat, mille pärast Krill ihkas tema pesu! Supilinna vanem tahtis kanda kuninglikku tübeteikat.
Sellistega pole mul asja, otsustas Kolla ning pistis viimase kümneka läbi pilu postkasti.
Las mõistatavad pead puruks, kust see raha tuli!
Mida tegi seltsimees Valev Tutt neil talle piinarikastel päevadel?
Juriidiliselt oli ta edasi EKP Tartu linnakomitee propaganda-, agitatsiooni- ja ideoloogiaosakonna juhataja, keegi ei olnud talle teinud pisimatki märkust, et midagi oleks valesti või et ta oleks kuidagi eksinud, ent tema kabineti uks linnakomitee hoones oli kinni pitseeritud. Pruun ümmarguse lakilatakaga kleepriba ulatus ühe otsaga uksetahvlile ja teisega uksepiidale, seda eemaldada ei tohtinud, ehkki keegi polnud pitseri panemist kuidagi põhjendanud.
Isegi oma kabineti võti oli seltsimees Tutil kenasti olemas, sedagi polnud temalt keegi ära võtnud. NLKP Keskkomitee kontrollkomisjoni kontrollbrigaadi kontrollijad olid oma puistamisoperatsioonil kasutanud tagavaravõtmeid, mis seisid hoone valveruumi seinal vitriinkapis konksudes.
Ja vahest uks polnudki kinni, ehk olid seltsimees Tuti pabereid ja toimikuid uurinud kontrolörid unustanud selle lukustada? Proovida ei tohtinud, käe lingi külge panemine olnuks rüvetu vastuhakk, niisugust mõtetki ei saanud kellelgi pähe tulla. Kui Moskva on kinni kleepinud, siis on Moskva kinni kleepinud, mis siin ikka rohkem ajusid ragistada.
Mõnes mõttes oli linnakomitee valvekarauuli usbekist komandör Eldar Izmailov oma üksusega valvama pandud pigem moepärast, kõik kuuletusid niigi kõrgemalseisvaorgani otsusele, julgemata tahta teada täpsemat seletust.
Polnud toimunud mingit koosolekut, veel vähem oli keegi kirjutanud käskkirja seltsimees Tuti vallandamise kohta. Parteiaparaadis tööseaduse paragrahvid ei kehtinud, sest partei oli seadustest kõrgem.
Tonks tröösti pakkus seltsimees Tutile asjaolu, et kinni oli pitseeritud ka linnakomitee esimese sekretäri Hubert Seieri kabinet ning temalegi polnud suvatsetud teatada põhjust, miks seda oli tehtud. Ent rohkem lohutust leidis linna (endine?) esiideoloog eluveest.
Ränk saatuselöök lihtsalt pani muidu eeskujuliku aparatšiku jooma, kõvasti jooma.
Loomulikult ei käinud seltsimees Tutt ise poes kangema kraami järel, temasuguse positsiooniga mehel ei kõlvanud seda teha, rahvas võinuks näha ning siis Tuti hammaste vahele võtta. Aga õiendada parteitöötaja kallal – see oli sama, mis pureda parteid.
Poes käis parteitöötaja võluv venelannast abikaasa Maria Tutt, salajase ohvitseride maja, salajase lennuväebaasi ning avaliku raudteeklubi naiskoori dirigent.
Seltsimees Tutt veetis oma päevi kodus asemel lesides, põrandal voodi kõrval ühel pool konjakipudel ja teisel pool Strelka. Seljas oli Tutil Moskvast NLKP Keskkomitee Ühiskonnateaduste Akadeemia spetspoest ostetud Vietnami pidžaama ja käes marksismi-leninismi klassikute teosed. Et ühendada teooriat praktikaga, süvenes ta viimastesse parteimaterjalidesse, uuris suurima tähelepanuga NLKP Keskkomitee esimese sekretäri Nikita Sergejevitš Hruštšovi kõnesid ja NKLP Keskkomitee otsuseid. Kõik need kiitis seltsimees Tutt tuliselt heaks. Silitas Strelkat, rüüpas seejärel otse pudelist suure sõõmu ning süvenes, uuris ja kiitis jälle. Oli küll tilgutanud tibakese Armeenia viietärnilist pidžaamarinnale, kuid töötas häirimatult edasi.
Kas pole ülekohus, et ajal, mil Nikita Sergejevitš Hruštšov, kõigi poolt armastatud esimene sekretär, reformib Nõukogudemaad, on Tuti kabineti uksel kleepriba? Ajal, mil seltsimees Hruštšov harib uudismaad, on püstitanud raudse betoonseina Berliini ja Lääne-Berliini, helge sotsialismi ja haisva kapitalismi vahele, korraldab ümber Nõukogudemaa territoriaalseid haldusüksusi, kaitseb vabaduse saart Kuubat imperialismihaide kallaletungi eest, paljastab repressiivorganite üha uusi isikukultuseaegseid õudusi, ei lasta Tutil kodumaa uuendamisel kaasa lüüa? Praegu oleks kangesti vaja rahvale kõike põhjendada. Tutt peaks valmis kirjutama teksti ning saatma lektoreid sellega töökollektiividesse loenguid pidama, selgitama, mis asjaoludel parteivastane grupp eesotsas Vjatšeslav Mihhailovitš Molotovi, Georgi Maksimiljanovitš Malenkovi ja Lazar Moissejevitš Kaganovitšiga, kõik kolm Stalini lähimad kaastöölised, oli oma käega tapnud massiliselt süütuid Nõukogude kodanikke. Ent tema peab istuma, käed rüpes, teda ei lasta kaasa lüüa uue, absoluutselt leninlikele normidele ülesehitatud ühiskonna rajamisel.
Sel päeval oli seltsimees Tutil käsil Vladimir Iljitši epohhi loov suurteos „Kapitalismi areng Venemaal”, täpsemini „Развитие капитализма в России”, sest iseenesest mõista luges ideoloog klassikut originaalis, et mitte kaotada vähimatki autori hiilgavast mõtte- ja sõnakunstist. Rohmakas eesti keel pole lihtsalt arenenud nii kõrgele, et suudaks edasi anda ajastu suurima geeniuse ideestikku ja väljenduslaadi.
Kui täpselt kirjeldab Vladimir Iljitš Karl Marxile toetudes kapitalismi tõusu Tsaari-Venemaal, kui veenvalt ennustab seejärel kuritegeliku, ekspluateerimisele seatud ühiskonna kadu ajaloo prügikasti, näeb ette alul ajutiselt sotsialistliku ning seejärel juba igaveseks kommunistliku ühiskonna teket töörahva masside vaba tahte ja vaba töö tulemusel.
NLKP Keskkomitee Ühiskonnateaduste Akadeemia mittestatsionaarne aspirant seltsimees Tutt kirjutas kandidaadidissertatsiooni, milles võrdles 21. juunil 1940 toimunud kodanliku-demokraatliku revolutsiooni ja üldrahvaliku sotsialistliku revolutsiooni erinevusi. Ta vajas oma teadustöösse tsitaate.
Just sel momendil, mil seltsimees Tutt