„Mul oli plaanis helistada küll.”
Kas ma nüüd valetasin, nagu pole ohvitserile kohane? Ses mõttes mitte, et ma pole ju kunagi otsustanud, et ma eales talle ei helista, kaitses major ennast enda eest.
„Oi, kui tore! Mulle meeldivad inimesed, kes kogu aeg õigust räägivad. Kindlasti tahtsid sa mulle rääkida ühest maalist. Kui seda võib maaliks nimetada. Ühest maalisarnasest nähtusest, millel on kujutatud alasti naine nimega Siiri Kullamägi. Surnuaial ja päikeseloojangul. See maal oleks otsekui mingi ennustus. Mingi hinnang nõukogude korrale. Naist on kujutatud nii, et organ on näha. Peaaegu näha. Suuresti kamuflaažis, aga ometi näha. Aga organid, need oleme meie! Või ei ole? Aga selles organis, mis aimamisi välja piilub, tassiti pangast välja tohutu hulk raha. Kas summa oli miljon nelisada tuhat? Uues või vanas rahas?” jätkas seltsimees Parv oma naljataval-tõsisel moel.
Kes on korraldanud sigaduse, et mõlemat, kõrge autoriteediga julgeolekut ja naise häbiväärset suguelundit, nimetatakse ühtmoodi? Üks on kompetentne, teine himurusorgan. Kindlasti tegid seda mingid trukkerid, nemad pedereerivad pühaduse kallal.
Ent kuhu tüürib seltsimees Parv, kui kutsuda seda Papaahat niimoodi?
„Tassiti välja, tassiti. Tassimisfakt tuvastati. Asi anti prokuratuurilt organite kätte uurida kui eriti raske riiklik kuritegu. Toimus kohus, kõik leidsid, et tassis,” kostis major.
„Aga tegelikult? Mis juhtus tegelikult? Ja kui palju tegelikult? Ja kas vanas või uues rahas? Kummas siis?” küsis nüüd Moskva.
Чёрт побери, see on vihje! See on surmkindlalt vihje. Kas seltsimees Parv tõesti teab, et kohas, mida nimetadagi on lihtsalt jõle, tassis Siiri Kullamägi tegelikult välja vaid mõnisada rubla ning NSV Liidu Riigipanga Tartu osakonna direktor Valdeku Merimaa ja panga esimese osakonna juhataja Vadim Korsakov lihtsalt lavastasid naise süüdi? Käskisid kehaõõnsuste spetskontrolöril Žasmina Pelagejevna Komissaroval mõnda aega mitte kontrollida pangatöötaja Siiri Kullamäge ning siis äkki kontrollida, võtta ta vahele raha väljatassimisega.
Kõik algas sellest, et EKP Tartu Linnakomitee kommunaalosakonna juhataja Saul Saunik oli saanud kommunaalettevõtete trusti partorgilt Artur Tengelilt veidi alla pooleteise miljoni rubla vanas rahas. See oli ühe surnud vanamoori raha, vähemalt nii oli Tengel Saunikule öelnud. Mis tolle vanamoori nimi oligi? Selles oli üks kummaline täht, mida eesti keeles pole. Aa, õigus – Benita von Schloß. Kindlasti ekspluataator, kuna von. Või vähemalt ekspluataatorite järeltulija. Pärast sai Komissarova tänutäheks miljonioperatsioonil osalemise eest endale von Schloßi korteri aadressil Marja 10–5. See oli peenelt tehtud, ega Komissarova teadnud, milles ta osalenud oli. Ta sai korteri sõnakuulelikkuse eest. Kõigepealt oli Tengel veel püüdnud Saunikut petta, seejärel Saunik meid: ütles, et seal on miljon seitsesada tuhat vanas rahas, tegelikult oli 1 358 400 rubla. Mäng olgu aus! Pärast jagasime saagi ausalt kolme peale – Korsakov, Merimaa ja mina. Saunik ja tema kompanjon jäid päris ilma. Aga nende mõlema kohta võib öelda ainult head, talusid ilmajäämist väärikalt, ei hakanud rumalusi tegema, on hoidnud tänaseni keele hammaste taga. Ent kas tõesti on sellel käesurujal Parvel miljonioperatsioonist hais ninas? Asja päevavalgele tulek oleks häving, täielik katastroof! Kõik lastakse maha, nagu lasti too Siiri Kullamägi, sest Kukuruuznik on seadnud sisse surmanuhtluse eriti raskete majanduskuritegude eest. Ei, maha lastaks meid kolmekesi: Korsakov, Merimaa ja mina. Võib-olla Korsakov ja Merimaa siplevad kuidagi välja, kuid mina kindlasti mitte. Kukuruuznik on ju isiklikult asunud organite kallale, tema hävitaks kõik organid, et parteile rohkem võimu anda. Ei tea, kas Korsakov ja Merimaa pääsevad, kuid kõige suuremad šansid kõrgeimast määrast ilma jääda oleksid Saunikul ja Tengelil. Nemad saaksid vahest viisteist aastat, kuid ega seegi ole mingi roosiline perspektiiv. Kohe kuul pähe on kindlasti etem kui mädaneda pikalt vangilaagris.
„Eesti NSV Ülemkohus otsustas karistada Siiri Kullamäge kriminaalkoodeksi täiendatud paragrahvi „Kriminaalvastutusest riiklike kuritegude eest” järgi,” ütles major Prüssel üsna väriseva lõuaga.
„Nii-nii-nii,” niiniitati Moskvas. „Kas kohtu järgi oli sel Siiril ka kaasosalisi?”
„Ei olnud,” habises major.
„Aga tegelikult? Kas tegelikult oli või ei olnud? Kuidas ikka üks naine üksinda selle ära tegi? Minu teada on võimatu pangast raha välja tuua. On loodud spetsiaalsed organid, kes välistavad pangast raha väljatoomise teatud organis … Või ma eksin? Miks sa ei vasta, seltsimees Auväärt?” nähvati torus.
„Ma ei ole Auväärt. Minu nimi on Prüssel,” ütles major.
„Nii, nii … Ei ole aus mees. Kas ei ole või?” õrritati vastu.
„Mida te sellega mõtlete?” ehmus Prüssel.
„Eks arva ära!” soovitas helistaja. „Arva ära, miks ma selle miljoniteema üles võtsin. Kindlasti tuleb rääkida Tartu linna moraalsest laostumisest. Viieteistaastased kooliplikad on teil rasedad! Selles mõttes käite tihedalt Moskva kandadel.”
Öelda, et kodumaa pealinn on moraalselt laostunud! Vahest on see provokatsioon?
„Mis mõttes kandadel?” pobises Prüssel.
„Sõna otseses mõttes!” põrutas Moskva. „Tartu inimesed konstrueerivad helikoptereid, et lugeda Raadi sõjaväljal lennukeid. Inimesed teevad Ameerika Luure Keskagentuurile vabatahtlikku kaastööd – see on juba …”
„Imperialismi kannupoisse on karistatud, laibad on teadusele antud!” kohmas Prüssel.
„Need määrivad Nõukogude teadust! Võib-olla spioneerivad ka surnud päi edasi? Aga lähme tagasi, lähme sinna, kuhu jutt algul pooleli jäi. Sellel pornohaltuural on kõik paista, ka see, millega raha välja toodi. Otsekui irvitaks keegi Nõukogude seaduste üle. Nõukogude panganduse üle. Nõukogude naiste üle. Nõukogude rahvas on oktoobripühade-eelsel töövalvel, aga too pilt irvitab kõige üle, mis on nõukogude inimesele püha. Kes on selle plätserduse autor?” küsiti seejärel.
„Väino Uibukänd,” vastas major kiirelt ja teenistusvalmilt.
„Ja mida tegi see Tema Majesteet Väino Esimene Suure Isamaasõja ajal, kui kogu nõukogude rahvas võitles nagu üks mees fašistlike röövvallutajate vastu?” jätkas seltsimees Parv.
„Reetis oma kodumaa, võitles relv käes nõukogude rahva vastu Valge-Soome bandiitliku armee ridades,” raporteeris major Prüssel.
„Nii, nii … Reetis … Minu teada kureerite ideoloogiatööd Tartu linnas teie. Kuidas on võimalik, et keegi kodumaa reetur paneb linna sügisnäitusele üles organi? Kuidas?” küsis Moskva mingi erilise naudinguga.
„Olen süüdi, seltsimees Parv … või kuidas teid … Olen süüdi,” võttis major süü omaks.
„Milles te süüdi olete? Milles täpselt?” oli papaahaseltsimees süüdistades läinud üle teie peale.
Jah, Moskva teab kõike, siin ei ole enam mingit kahtlust, see on juba selgemast selgem.
„Heakene küll, jätame selle seniks enda teada. Seniks. Meil siin on lõpliku otsuse langetamiseks vaja seda corpus delicti’t, kui rääkida teaduse keeles, kui rääkida ladina keeles. Seda plätserdust, ma mõtlen. Praegu on kell kolmteist nelikümmend. Mis ajal Moskva rong Tartust läbi minnes Moskva poole sõidab, seda pole te kindlasti unustanud. Olge nii kena ning pange see asi Moskva rongi postivagunisse seltsimees Parve nimele. Moskvas Leningradi vaksalis tullakse homme hommikul rongile vastu, võetakse ära. Ja palun koos teiepoolse kirjaliku ekspertiisihinnanguga! Nii umbes üks lehekülg. Ei mingit grafomaaniat pornograafia kõrvale. Piisab ühest leheküljest. Kas oleme kokku leppinud, seltsimees Auväärt?”
„Just nii, seltsimees Parv!” vastas major, tõusis toolilt krapsti püsti ning lõi kuulekalt kulpigi, kuigi seda ei võinud ju Moskva sugugi näha.
Niisugune informeeritus tekitas julgeolekumajoris lihtsalt imetlust. Milline võimas agentuur peab sel Tsementjev-Parvel olema! Huvitav, kunas ja kuidas ta selle värbas. Ja