„Okei, ma siis lähen,” ütles Kolla ning tõusis kirjutuslaua toolilt püsti.
„Pakaa! Täitsa lahe, et tulid. Tule homme jälle, too mulle piima,” ütles Malle. „Piima läheb mu organismile väga vaja.”
Kuidas ma tulen, kui ema ei luba siin käia?
„Eks me näe,” vastas Kolla.
„… ütles pime ja jooksis peaga vastu posti,” lõpetas Malle, kui Kollale ukse avas.
Kollal oli vaja veel kaks kümnekat üle anda.
Poiss lendas taas ainsa sammuga trepist alla, väljus majast ning suundus põiki üle munakividega sillutatud tänava majja Marja 15.
Kas tibutas või kanatas? Täpset taksi oli raske määrata, sadas midagi vahepealset.
Märjad tänavakivid läikisid.
Kolla mõtles, et tüdrukud on ikka väga imelikud, neile ei saa sugugi pihta.
See on looduse poolt üldse kõva möödapanek, et kogu inimkupatus on jagatud mees- ja naissooks. Kas siis ainult meestega poleks hakkama saadud? Milleks tuli ilus asi ära rikkuda?
Ka Tumma-laste juures ei lubanud ema käia, kuid Mallekas oli tüki maad karmimalt keelatud, järelikult astus poiss sõnakuulelikkuse teel.
Marja 15 oli pooleteisekorruseline kivimaja, ainus kivine koduuulitsal, kõik teised olid puust. Kollakas ja luitunud hagerik, ausõna peal püsti. Keegi polnud selle eest hoolitsenud alates ajast, mil omanik küüditati Siberisse. Katus oli tõrvamata, alumise korruse aknaluugid püsisid ligadi-logadi, hinged olid neil õlitamata. Õhtul, kui luugid kinni pandi, ja hommikul, kui need avati, kostsid õudsed ja pikad kääksud. Isa kutsus neid veduriviledeks, ema tondioreliks. Kollale meenutasid kääksatused hüääni hüüdu džunglis, kuigi poiss polnud näinud ei džunglit ega kuulnud hüääni häält. Aga ta oli lugenud Gogollist toodud „Viieteistkümneaastast kaptenit”, nõnda oli ta mõlemat tajunud.
Miks ei võiks Malle viieteistkümneselt last saada, kui Dick Sand oli selles vanuses kahemastilise purjeka kapten ja püüdis valaskalu nagu mühin?
Marja 15 esimese korruse akende alla oli kraabitud: „Janne on lits. Tiiu veel suurem.” See oli tõsi, et Tiuksmann on Jannekast oma poolteist korda suurem. Janne on päris Buchenwald, Tiuksmann üleelusuurune. Aga mõlemad on kõvad ujujad, Eesti noortemeistrid, ning elasid ammu enne Kollat Tempo söökla toidutalongide peal. Janne kimas krooli ja delfi, Tiuksmann pani selga, nõnda et nad omavahel ei rebinud. Kolla arvas, et küsimus oli rindades. Tiuksmanni partii oleks ette jäänud, kui ta oleks end vee peal kõhuli pööranud. Jannekas oli tükkis voolujoonelisem.
Bassunäkkide vennad, kaksikud Toits ja Ants ning üksik Pets, vee peal ei püsinud, ainus stiil, mida poisid valdasid, oli mull-mull Vene kirves, seda nad ei hakanud demonstreerima. Ja kuidas sa lähedki sügavale jõkke, kui sul tilpneb kogu aeg kõss hammaste vahel? Suits tuleks suust ära võtta, kuid seda need jorsid juba ei teinud.
Litutamissüüdistusi kustutasid Tumma-poisid aga hoolega, lubasid kirjutajal londi kukla taha äsada, kui juhtuvad nägema, kes seda teeb. Kuid paari päeva pärast ilmus kiri litside kohta uuesti, veel suuremalt kui enne, ja ise too ei tekkinud, see oli selge kui seebivesi.
Kolla isa oli poisile seletanud, et kirjutab keegi poisterahvas, kelle Tumma-tüdrukud on ära põlanud. Julge mees paneks niisugusele deklareeringule oma nime alla, pole õilis teha seda anonüümselt, oli õpetanud isa.
Mis ma parem olen, oli mõelnud siis Kolla.
Tema oli kirjutanud kahekordselt anonüümselt, oli jätnud saladusse nii enda kui ka tüdruku nime. Ta oli Toomemäe vana anatoomikumi laibakuuri uksele kribanud mitmes keeles: „Ma armastan sind.”
Kas oleks õilis ja julge lisada „Kolla ja Mitte”? Ainult et Mitte pärisnime ta lihtsalt ei teadnud, ja kuidas sa paned sinna üksnes oma nime, tobe kukuks välja.
Tummade maja tänavapoolne uks oli juba ammustilma kinni naelutatud, ei tea, kuhu siis kirjakandja, Krahvide pealiku Endli ema, oma kraami paneb?
Mitte kuhugi.
Selles majas ei vajatud võõraid mõtteid, ei tellitud ajalehti ega saadud kirju. Oli ju teada, et lehed valetavad. Kõik tuttavad elasid siinsamas Supilinnas, käe-jala juures, ning kes see nii tohlakas on, et hakkab naabermajja kirja läkitama? Niikuinii loetakse see veel läbi – seal, kus vaja … Võõrad mõtted on aga kõige ohtlikumad, need võivad inimese kahtlema panna ja seejärel kogu harjunud elu segi paisata.
Iga aasta 1. septembri õhtul tõusis Tumma hoovist suitsu. Seal tegid poisid uutest, päeval koolis kättejagatud õpikutest lõket.
Kehvad raamatud olid, põlesid viletsalt, vindusid ja visisesid, neid pidi tokiga lehitsema. Töövihikud olid etemad, kuid needki ei lõõmanud ega teinud pauku nagu näiteks püssirohi ja mürsud, mida hea õnne puhul võis leida Tähtvere metsast.
Kui 1. september sattus pühapäevale, tehti lõket 2. septembril. Tegemata see ei jäänud, sest kooli ei tohtinud koju, endale ligi lasta.
Tumma majja tuli minna hoovi poolt, kõrge väravakaare alt läbi.
Tumma õu Marja 15 ja Marja 19 vahel oli kitsas, kuid ega sel polnud sügavustki eriti kõvasti – hoovimaja Marja 17 oli kiviga visata. Õu oli alati hämar, isegi südasuvisel päikeselisel päeval valitses siin videvik, mis siis tänasest sombusest ilmast rääkida – hoia alt, et jalga ära ei murra songermaal.
Tuvid kudrutasid vihmaselt räästa all maja eendserval ning krahvikamba tuumik, Toits, Ants ja Pets, seadis oma silmuseid. Kõigil olid peas ühtmoodi hallid kalamustrilised soged, kõik lasid alati Supilinna karvamari juures Komsomoli ja Lepiku tänava nurgal pea kiilaks skalpida. Soengla ametlik nimetus oli Elukondliku Teenindamise Artelli Hügiena juukselõikla number 22, Kolla teada linna soenglate suurim number, kuid see fakt vajas veel ülekontrollimist linnaekspeditsioonidel. Igatahes oli seal ajujuhtmete nulli peale pügamine kõige odavam, maksis ainult kümme kopsi, kõik muud lakad olid kallimad.
Näha kohe, et Tumma-poikad olid hiljuti end pügada lasknud, kõrvade kõrval roosatas paljas peanahk.
Tuvisid püüdsid Krahvid niitlassodega, kuid tegelikult olid poisid veelgi kõvemad kassispetsid, hiirekütte ajasid nad taga susspüssidega.
Ja milleks?
Nende päss, suvel ülevedaja ja talvel jääsaagija Tumma-Gusta nülgis vabal ajal kiisu-miisusid ning viis nahad naha- ja jalatsikombinaadi galanteriitsehhi Komsomoli 76, seal valmistati neist rahakotte. Nii jahtisidki poisid suuremaid volaskeid, ja mitte sellepärast, et väiksematele oli raskem pihta saada, vaid seetõttu, et suuremate nahk oli kõrgemas hinnas.
„Maksa tolli!” nõudis Tumma-Pets, nagu oleks tema õue omanik.
Asi oli selles, et hoovimaja tagant viis otsetee läbi aedade ja teiste õuede Lepiku tänavale ning Tumma-poisid olid selle tee enda arust maksustanud. Vaevalt et keegi neile midagi maksis, jorsid-kärsad ajasid niisama nina püsti.
Kolla pidas ennast Tumma-poistest etemaks, võttis ülbema tooni.
Tema käis kesklinnakoolis, nemad sitsisid abikoolis Kingissepa ja Komsomoli nurgal, nende klassinumbrit polnud raske meeles pidada, kuna see kunagi ei muutunud.
Kolla urgitses ülikonnakuue rinnataskust välja ühe kümneka, tegi seda ettevaatlikult, nii et teist poleks näha.
„Lugeda oskad? Vaata, siia on emakas kirjutatud, et kümme rutsi. See on neile, kes numbreid ei tunne,” ütles Kolla ning näitas kupüüri tekstiosal viimast rida, kus seisis tõepoolest „Kümme rubla”. „Õigesti kirjutatud ja puha, pole tehtud vigu. Ma olen tähele pannud, et mõni mees kirjutab „rupla”, aga siin on nii, nagu peab: „rubla”.”
„Mis see emakas veel on?” küsis Ants.
„Sellist lihtsat asja sa ei tea! Emakeel loomulikult,” kostis Kolla.
„Kümme rutsi piki putsi,” riimis Toits.
Emal