„Okei,” tunnustas Moskva. „Okei. Omade vahel lisan, et Tartu linnas vajab likvideerimist veel üks lünk.”
Mida see „okei” veel tähendas? Kas see pole mõni lõnguste sõna?
„Milline, palun?” küsis major.
„Vaat, need teie tuvid. Need kurjad natsionalistlikud tuvid – need ei ole teil eriti külalislahked,” lausus okeitaja.
„Just nii!” raksatas major.
„Ja raporteerige, kuidas asjad arenevad. Ei ole nii, et mina pean sulle helistama,” lõpetas Moskva hüvasti jättes.
„Just nii!” vastas Tartu ning asetas toru hargile.
Oli kahju, et telefoniühendus kõrge ülemusega polnud kestnud pikemalt.
Major süütas Hertsegoviina Flori paberossi ning astus mõtlikult akna juurde. Naabrimeeste kinniseotud puurikotkas zooloogia- ja botaanikainstituudi õuel oli surnud! Nii kaua rabeles, nii kaua peksis ennast ja oma läbilastud tiiba vastu puuriraudu, kuni ajas koivad sirgu. Kaputt!
Nad võiksid vähemalt korjuse ära koristada, intelligendid sihukesed, rahuldavad riigi raha eest oma uudishimu!
Kas minuga läheb samuti? Kas kotka surm on mingi enne?
Ja üldse, kes oli Prüsseli üles andnud? Kes on Tsementjev-Parvele ette kandnud miljonioperatsioonist? Vahest ikkagi Saunik, see kintsukaapija, kes püksiauku kinni ei pane? Ehk kandis ta ette sellepärast, et tema ise pidi suu rasvasest noosist puhtaks pühkima? Partorg Artur Tengel see vist olla ei saanud, tema oli vaid Benita von Schloßi korterist võetud raha Saunikule andnud. Mis sellest vanas rahas hiigelsummast edasi sai, sellest ei tohiks Tengelil olla aimugi. Ainult et … Siin on üks ebakoht. Juhul kui Saunik ta reetnud oli, pidi mees ka iseennast sisse rääkima, ta ei saanud varjata oma osa operatsioonis. Aga kas see ongi ebakoht? Äkki palus Saunik pealekaebamise vahetuskaubaks endale mingit kõrget kohta ja talle lubati see? Mees on ju peos, tema kohta on absoluutne kompra, ta ise teab, et kompra on olemas, temaga annab nüüd ilusti manipuleerida. Ta on nagu karu tsirkuses: teeb, mida kästakse, ning vahetevahel saab tüki suhkrut. Miks mitte panna seesugune üleskeeratav pupujuku kuhugi dekoratiivkujuks?
Peab tunnistama, et pornoplätserdusega lajatas Tsementjev-Parv otse lagipähe. Jah, temal on hiilgav agentuur, kuid mina pean leppima sihukeste pusilikega nagu Jaak.
Ei sallinud Prüssel Jaaku, kelle ta oli lavatöölise ametist näitlejaks ubinud.
See artistihakatis keksib veel oma sohieluga! Agent Tõnu on ette kandnud, et Meelis Üksjalg ärpleb teatris ja kohvikus oma laste ja naistega. Uhkustab, et tal on viis last viie naisega. Et ta hoolitseb oma laste eest sedavõrd hästi, et on igale lapsele muretsenud omaette ema.
Jõhker näkkusülitamine! Niimoodi naisi solvata! Niimoodi emadust solvata! Sellisele hoorajale tuleks jalaga tagumenti anda!
Kui tahad Nõukogude riiki teenida, olgu su perekonnaelu akuraat. Julgeolek ei vaja truudusetuid kaastöötajaid, ei vaja mitmenaisepidajaid, need võivad hakata topeltagentideks, võivad hakata teenima rohkem kui kahte isandat.
Aga mis sa teed, kui paremaid pole võtta? Kui peab leppima säherduse hukkaläinud patus püherdajaga nagu see Jaak.
Võtame näiteks tema viimase ettekande. Seal on kirjas, et keegi Kolla tassis pornosoperdise muuseumist minema ning viis selle isehakanud Valge-Soome bandiidi Uibukännu koju. Sellesama soperdise, mis põhjustas kontrollbrigaadi kontrollreidi ning millest algas Tartus tohutu segadus.
Iseenesest mõista kontrollis Prüssel mitu korda üle kõik saadud andmed, kõrvutas iga teadmist paralleelallikatelt laekunud informatsiooniga, kuid iseäranis umbusklikult suhtus julgeolekumajor kõigesse, mida oli teatanud Jaak.
Järelkontroll tuvastas, et kõnealune Kolla tõepoolest eksisteerib, selleks osutus A. H. Tammsaare nimelise Tartu 1. Keskkooli 9.a klassi õpilane Nikolai Mjärg, kelle kohta koolist tellitud karakteristikas on öeldud, et ta on andekas ja tubli kehakultuurlane, kuid õppetöös järjekindluseta, laialivalguv, ei suuda kontsentreeruda tähtsateks ülesanneteks, keeldub astumast komsomoli. Viimased nädalad on see noortegelane koolist sootuks puudunud, seetõttu pole saadud temale küsimusi esitada. Ka tolle Kolla isa oli olemas: karjalasoomlane Antti Mjärg, kellele oli kapitalistliku riigiga kirjavahetuse pidamise pärast masinistiametist sõit sisse tehtud. Vedurijuhtimine on strateegiline ja poliitiline töö, enamik veoseid kuulub sõjaväele, vaenlase silm võib laadungite järgi otsustada, mis armeel ja laevastikul kavas. Vaenlane võib informeerida Luure Keskagentuuri, vaenlane võib saboteeridagi – lihtsalt laseb voori kraavi ning kahjustab niimoodi pealetungi. Ja vaenlus algab kontaktidest välismaaga, eriti kapriikidega. Võtame vaid ühe näite. Raadi sõjaväelennuväljale on vaja vedada palju varustust. Selleks rajati Kärknast omaette pikk haruliin koos sillaga üle Amme jõe. Iseenesest mõista ei ole seda liini mitte ühelgi kaardil, kuna liin on salajane nagu lennuväligi. Aga mis siis, kui mõni masinist loeb üles, mitu tsisterni kütust ta päevas Kärknast Raadile transpordib? Kirjutab selle numbri märkmikku ning saadab hiljem välismaale?
Ent mis puutub soperdise tassimisse muuseumist Marja tänavale bandiit Uibukännu koju, siis see osutus allika väljamõeldiseks. Noh, teatriinimesed ei suuda oma lennukat fantaasiat pidurdada, blufivad ettekandes samamoodi nagu oma perekonnaelust rääkides. Pornoplätserdus asub endiselt kunstimuuseumis, see on kindlaks tehtud. Muuseum ise on suletud, soperdiski pole päriselt oma endisel kohal, rivis teiste töödega, keegi on selle seinalt põrandale tõstnud.
Käisin seda isiklikult inspitseerimas, muuseumi juhataja Õie Metsamees-Zelta saatis mind. Võtsin pildi kätte, tõstsin selle üles ning kontrollisin ihusilmaga – jah, see on sama pläkerdis, mis elu Tartus pea peale pööras. Panin pornohaltuura endisele kohale, üksnes tagakülje pöörasin ette. Isegi suletud muuseumis ei ole vaja demonstreerida kõlvatut patuelu! Kohustasin muuseumi juhatajat kodanik Zeltat jätma asjaolude lõpliku selginemiseni kõik nii, nagu on. Ma ei usu, et see tark naine on nii naiivne, et ei allu korraldusele, ta ei teeks midagi, mis muuseumile kahju toob, mis võib viia isegi muuseumi likvideerimiseni. See pole tema huvides.
Ja ekspertiis. Seltsimees Tsementjev-Parv tahab koos soperdisega ekspertiisi. Aega on vaid viis ja pool tundi. Kes võiks kirjutada? Kes on sellel alal kompetentne? Kes valdab nii hästi vene keelt?
Mul on üks intelligendikene, üks esteedikene, peab tunnistama, et väga terane silm. Enne oli ta Kalev, ise valis endale niisuguse natsionalistliku varjunime. Sellest ajast, kui Kukuruuznik parteiorganisatsioonide agentuurid ära keelas, on mees olnud lihtsalt abijõud, kellelt sai üsna pädevat informatsiooni, kes ei hakanud ettekannetes kunagi fantaseerima.
Sobiv mees oli linnakomitee ideoloogia-, propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja Valev Tutt! Seni veel juhataja …
Ka teda Prüssel ei sallinud. Ent ei sallinud tublisti vähem kui Jaaku. Tuti perekonnaelu oli kombes, tal oli vene naine, lapsed olid pandud Riia tänava vene kooli, ühestki Tuti käimisest kaiede pool polnud organeile ette kantud.
Ent Tutt oli parteitöötajale sobimatult dänditseja, alati olid tal jalas välismaised simmikingad, seljas särav ülikond, mis istus nagu valatult, mees kandis isegi sõrmuskella, mida ta kogu aeg kruttis, et kellelgi ei jääks sihuke tobeduse tipp märkamata.
PraeguonTuttülimalmääralebasoosingus, temakabinetiukslinnakomitees on endiselt kinni pitseeritud nagu ka linnakomitee esimese sekretäri Hubert Seieri kabineti uks. Kindlasti lendavad mõlema pead.
Kuid keegi ei keela ju spetskaadrit spetsotstarbeks kasutada, niikuinii jääb see saladusse. Ja ofitsiaalselt on Tutt praegu ikka veel linnakomitee büroo liige ning linnakomitee kõige tähtsama osakonna juhataja. Ega enne linnakomitee pleenumit saa teda kohalt maha võtta. Ainult pleenumil. Vähemalt väliselt.
Tema number