Kapiriiulilt tänaseks väljatõstetud paberid ja toimikud tema laual olid seatud akuraat: kõik üksteise peale laotud nagu joonlauaga mõõdetud, ükski lipakas ei ulatunud pisima nurgagagi virnaseinast välja.
Liperdamist major ei sallinud. Korraarmastus oli põhjus, miks Boriss Prüssel endastki lugu pidas. Oleks ta laual valitsenud segadik, oleks ta ennast nartsuks põlanud. Poleks ta lauda korda saanud, oleks ta endale ametirelvast kuuli pähe kihutanud, kirjutanud enne seda valmis aruande kuuli kulutamise kohta.
Ka generalissimuse töölaud oli kindlasti puhas ja korras, puhas ja korras nagu bolševism.
Sestpeale hakkasidki riigiasjad viltu vedama, kui unustuse hõlma saadeti sõna bolševism, kui partei hakkas kõrvale kalduma õigetest leninlikest, see on bolševistlikest normidest. Ja süüdi on selles Kukuruuznik, oli major vankumatult kindel. Kukuruuznik tahab tõmmata selge vahejoone: tema on kommunist, enne teda olid bolševikud. Kommunism on helge ja rikas, bolševism verine ja vaene.
Ometi on just bolševism kommunismi kõrgeim vorm, kuna Lenin ja Stalin olid bolševikud. Kommunistid võivad ju olla välismaalasedki, näiteks Hiinas, Prantsusmaal, Soomes, Kuubal ja igal pool mujal, ent bolševikud on ainult siin, Venemaal.
Mina olen esmajoones bolševik, seejärel kommunist. Täpselt nagu generalissimus.
Kah-kommunist Kukuruuzniku ajal on tekkinud tohutu kari igat sorti sulberdajaid ja paskaake, kuid ka päris suuri riigivargaid. Nii palju, et enam ei suudagi neid kõiki kinni püüda. Oleks pidanud algusest saadik viivitamatult seina äärde panema, nagu generalissimus tegi.
Kukuruuzniku tee viib Lenini ja Stalini ehitatud riigi ning partei hukule, see oli selge. Tuleb teha kõik, et riik päästa. Ja toimikutesse süvenenult major seda tegigi.
Korraga helises telefon. Must kettaga aparaat, rohkest kasutamisest mõnevõrra kulunud. Juba enne sõda siinsamas Tartus valmistatud, kuid sellest polnud mõtet rääkida, veel vähem ilmarahvale kuulutada.
Mina olin enne sõda bolševismimaal, siin aga valitses pursuide klikk.
Mees, kelle laual heliseb telefon, mille numbrit avalikust telefoniraamatust ei leia, võib tunda end kodumaale vajalikuna.
„Jah,” ütles major torru.
„Ma palun seltsimees Auvjaara,” öeldi puhtas vene keeles, ainult perekonnanimi ajas küsija keele hullusti sõlme.
Las mõistab ise, et valeühendus. Majori sõnu ei vääri töss, kes ei oska õiget numbritki valida. See, et sa venelane oled, ei anna sulle õigust eksida. Sa teed ju venelastele lihtsalt häbi!
Niisugused asjad solvasid. Millal jõuab tehnika areng nii kaugele, et iga tsivilistimolkus ei saa ühendust riiklikult olulise aparaadiga?
Uus helin.
„Ma keelan teil kõnet katkestada, kodanik Auvjaart!” käratati teisel pool.
Kohe kodanik, nagu öeldakse kohtus kriminaalkurjategijatele. Ja perekonnanimi tuli nüüd juba paremini üle huulte. Kas vahepeal saadi konsultatsiooni? Ja kumba siis taheti, kas inimest perekonnanimega Auväära või Auväärt? Või kõlas helistaja hääles hoopis kerge nööge?
„Kumbagi siit ei saa, ei Auväära ega Auväärti,” vastas major Prüssel käratatud käsule instinktiivselt alludes.
Tema hääldas need nimed oma venekeelses jutus puhtalt ja õigesti eestikeelsena. On ju igal liiduvabariigil oma tiitelkeel, mida julgeolekutöötaja peaks valdama. Ja mida paremini valdab, seda korralikumalt saab ta oma kohuseid täita.
Vaenlase keel olgu selge! Stalin õpetas rahvale kõigepealt poola ja rumeenia, seejärel saksa ning nüüd inglise keelt. Siseluures kehtib sama printsiip, mis suures poliitikas, sest keel on relv.
„Aga Boriss Villemovitšit, kas teda saab sellelt numbrilt?” küsiti nüüd juba selgelt naerutooniga.
Boriss Villemovitš on ju tema ise! Mida tähendab niisugune lubamatu temp?
Igasugu naljamehi major Prüssel lihtsalt ei sallinud. Need olid tavaliselt lohakad, ei osanud pabereidki oma laual korras hoida. Ja teha nalja töötelefoniga töö ajal – see oli juba päris беспредельно.
Ent helistaja hääl tundus tuttav, igatahes oli ta selle mehega kuskil üsna hiljuti rääkinud.
„Boriss Villemovitšit saab,” vastas major Prüssel ametlikult.
„Ei tunne ära või? Ise lubasid mulle helistada. Me leppisime ju kokku. Ma ootasin kõnet, seda ei tulnud, nüüd helistan ise. Moskvast,” kuuldus torust.
Tohoh, või kohe sinatab. Aga järsku on kõrge ülemus? Äkki tähendab familiaarsus seda, et Borissi on taas märgatud ja ta on välja valitud mingiks tähtsaks operatsiooniks, mis sest, et ta siin põrgukolkas teenib? Operatsiooniks, mis toimub välismaal … Kahjuks lubavad endale seesugust rahvamehelikku käitumisjoont teinekord päris kõrged tšekistidki, koguni kindralmajorid, isegi kindralleitnandid.
„Mina lubasin helistada …” venitas major Prüssel. „Kellele, palun?”
„Kolm korda surusime kätt. Täpselt kolm korda,” täpsustas hääl torust ja ehk ka Moskvast, kui midagi ei valetatud.
Majorile hakkas meenuma. Kaks tugevat, mehist survet, üks lõtv.
Ahaa, see Papaaha!
„Mäletan, kolm korda,” poetas ta.
„Kolm on kohtu seadus. Aga nime? Kas sa mu nime ei mäleta? Organis töötajal peab olema hea mälu, see käib professiooni juurde. Akadeemias õppimise ajal ju treenitakse mälu, kas sa ei mäleta siis?” meenutas helistaja.
See püsis kogu aeg meeles, et treeniti. Ent major Prüsselil oli pigem arvu-, kui nimemälu. „Kas number on ЖД714276?” küsis major.
„Suurepärane, suurepärane, hakkab asja saama,” kuulis major kiitust.
„Kas seltsimees Parv?” jätkas major, jättes enda teada, et Pargi võõrastemajja oli papaahaseltsimees möllitud Erik Tsementjevi nime all.
„Jumal tänatud, viimaks tundsid ära!” hüüatas helistaja.
Kas tema on nii kõrge natšalnik, nii lähedal taevale, et võib öelda „jumal”? Ei tea, kas tal on ka praegu papaaha peas? Kas viisnurk kõrge karakullmütsi ees on otseks rihitud?
„Hiilgav! Hiilgav!” kostis tunnustus. „Mina mäletan jälle selle jõe nime, millel me kohtusime – Mat. Seda ütles meile parvejuht seltsimees Vaaderpass, ka tema nime mäletan hästi. Veel ütles ta, et Mat on kõikide jõgede ema. Ohoo, see on suur liialdus! Meie Volga on ligi neli tuhat kilomeetrit pikk, meie Siberi jõed Ob, Leena, Jenissei, Amuur veel pikemad … Kuidas saab pisike Mat sünnitada maailma pikimaid jõgesid? Kuidas? Selgita mulle! Minu teada on just Volga meie jõgede ema, kõik ütlevad ju emake Volga. Kas Tartus siis ei öelda? Miks Tartu siis erand on? Loogiliselt võttes ei saa kellelgi olla kaht ema, kas oled sellega nõus?”
Ta nimetab kauboid oma seltsimeheks! Minu meelest on too lõngus, ei midagi enamat. Vaja ajalehe satiirinurka panna! Muidugi, helistajal endal olid ennist olnud kaasas kauboisigaretid, võib-olla sellepärast tunnustabki kraadesid?
„Seda küll, et ei saa olla kaht ema,” nõustus major Prüssel.
„Näed, leidsimegi ühise keele,” rõõmustas Moskva. „Järelikult peab üks neist olema vanaema. Mis teie arvate, kumb, kas Joppmat või emake Volga?”
„Ma ei tea, mida teile parvel räägiti, kuid meie jõe nimi on siiski Emajõgi,” täpsustas major kuivalt.
„Peab teadma, peab teadma. Tšekistil peab olema alati oma kindel printsipiaalne arvamus. Ma arvan, te kaldute sinnapoole, et Jopp on vanaema, Volga tema tütar, teiste jõgede ema. Näete siis, vanaema on lühike, ainult sada kilomeetrit. Vahel juhtub, et tütar kasvab emast ligi nelikümmend korda pikemaks. Juhtub. Loodus.