„Ära osta? Millega küll?” Ta nägu säras põnevusest.
„Rahaga muidugi. Vaata, ma valmistasin sulle pidusöögi.” Sikutasin end temast lahti ja asusin taldrikute kallale. Olin meie perele liiga rikkaliku õhtusöögi valmistanud lihtsalt sellepärast, et osa sellest Aspenile säilitada. Lisaks küpsetasin päevade kaupa. Mayl ja minul oli niikuinii raskekujuline magusasõltuvus ja oi, kuidas ta rõõmustas, et otsustasin oma raha just suhkrule kulutada.
„Mis see siis veel on?”
„Toit. Ise tegin.” Uhkus pakitses minus. Viimaks ometi saab Aspen kõhu täis. Aga iga taldrikuga kippus tema naeratus aina enam hääbuma.
„Aspen, kas midagi on viltu?”
„See ei ole õige,” sõnas ta pead raputades ja pilku laualt keerates.
„Mis mõttes?”
„America, mina peaksin sinu eest hoolt kandma. Mul on häbi siia tulla ja sinult seda kõike vastu võtta.”
„Aga ma toon sulle ju kogu aeg süüa.”
„Oma väikeseid ülejääke. Sa arvad, et ma ei taipa? Ma ei tunne end halvasti, kui võtan midagi, mida sina enam ei vaja. Aga et sa – mina peaksin ju…”
„Aspen, sa annad mulle alatasa asju. Sa hoolitsed mu eest. Mul on kõik su pennid…”
„Pennid? Et sa ka neid mulle meelde tuletad! Kas sa ei saa aru, kui väga ma seda vihkan? Et ma armastan sind laulmas kuulata, aga ei saa sulle selle eest tasuda.”
„Sa ei tohiks mulle üldse maksta. See on kingitus. Kõik, mis on minu, on ka sinu.” Teadsin, et peame vaiksemalt ole-
ma. Aga mul oli ükskõik.
„Ma ei ole mingi heategevusprojekt. Ma olen mees. Mina peaksin peret üleval pidama.”
Aspen lasi pea käte vahele. Ta hingas kiiresti. Nagu alati, mõtles ta end läbi vaidluse. Aga seekord helkis tema silmis midagi teistsugust. Keskendumise asemel väljendas ta nägu millimeeter millimeetri haaval üha enam abitust. Mu viha lahtus. Tundsin hoopis süüd. Olin tahtnud teda hellitada, mitte alandada.
„Ma armastan sind,” sosistasin.
Ta raputas vaid pead.
„Ma armastan sind ka, America.” Aga otsa ta mulle ei vaadanud. Võtsin tüki enda tehtud leiba ja asetasin selle ta peo peale. Ta oli liiga näljane, et mitte hambaid sisse lüüa.
„Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Ma arvasin, et see teeb su õnnelikuks.”
„Ei, Mer, see on imeline. Uskumatu, et sa seda kõike minu heaks teed. Ainult et… sa ei kujuta ette, kui väga mind häirib, et ma ei saa seda kõike sinu heaks teha. Sa väärid paremat.” Tänu taevale, ta sõi samal ajal.
„Sa ei tohi minust enam nii mõelda. Kahekesi olles ei ole mina Viis ja sina Kuus. Oleme lihtsalt Aspen ja America. Ja ma ei taha maailmas midagi peale sinu.”
„Aga ma ei suuda nii mõtlemist lõpetada.” Ta vaatas mulle otsa. „Mind on nii kasvatatud. Juba väikesest peale kuulsin ma, kuidas Kuued on sündinud teenima ja kuidas Kuued peavad hoidma varju. Mind on õpetatud olema nähtamatu.” Ta haaras mu käe justkui tangide vahele. „Kui me koos oleme, Mer, muutud ka sina nähtamatuks. Ma ei taha, et see juhtuks.”
„Aspen, me oleme sellest rääkinud. Ma tean, et asjad muutuvad, aga ma olen valmis. Ma ei tea, kuidas seda sulle ainult selgeks teha.” Panin oma käe ta südame kohale. „Selsamal hetkel, kui sa oled valmis küsima, olen ma valmis ütlema jah.”
Oli hirmuäratav end sedasi välja pakkuda, oma tundeid tema ette laotada. Aga kui ma pidin end haavatavaks muutma, et tema saaks olla tugev, kannatasin selle rõõmuga välja. Ta silmad otsisid minu omi. Kui ta püüdis leida kahtlusi, raiskas ta aega. Aspen oli üks asi, milles olin täiesti kindel.
„Ei.”
„Kuidas?”
„Ei.” See kõlas kui kõrvakiil.
„Aspen?”
„Ma ei tea, kuidas sain iial arvata, et sellel kõigel on tulevikku.” Ta sõrmed jooksid taas läbi juuste, nagu püüaks ta oma peast välja rehitseda iga mõtte, mis seal minust iial maad võttis.
„Aga sa just ütlesid, et armastad mind.”
„Armastangi, Mer. Selles asi ongi. Ma ei saa sind endasuguseks muuta. Ma ei suuda taluda mõtet näljasest, külmetavast ja hirmunud sinust. Ma ei saa teha sinust Kuute.”
Tundsin pisaraid kerkimas. Ta ei mõelnud seda ometi tõsiselt. Ta ei saanud nii mõelda. Aga enne, kui sain temalt paluda need sõnad tagasi võtta, hakkas ta juba onnist välja ronima.
„Kuhu… kuhu sa küll lähed?”
„Ära. Koju. Anna andeks, et ma sinuga nii tegin, America. Aga nüüd on see läbi.”
„Mismoodi?”
„See on läbi. Ma ei tule enam siia. Vähemalt mitte niimoodi.”
Nutt. „Aspen, palun. Räägime sellest. Sa oled lihtsalt ärritunud.”
„Ma olen rohkem ärritunud, kui sa aimatagi oskad. Aga mitte sinu peale. Ma lihtsalt ei saa seda teha, Mer. Ma ei saa.”
„Aspen, palun…”
Ta tõmbas mu enda kaissu ja suudles mind nagu ei iial enne. Veel viimast korda. Ja siis kadus ta öhe. Ja kuna see riik on selline nagu ta on, ja täis selliseid reegleid, mis sundisid meid end peitma, ei saanud ma talle midagi järele hüüda. Ma ei saanud talle enam öelda, et armastan teda väga.
Päevad möödusid ja mu pere haistis, et miski on viltu. Küllap nad eeldasid mõttes, et olen lihtsalt Valiku pärast närvis. Oleksin tuhat korda nutta tahtnud, aga hoidsin pisaraid tagasi. Üritasin kuidagi reedeni hakkama saada, lootes, et kõik normaliseerub, kui „Reporter” kord edasipääsenute nimed teatab.
Kujutasin seda elavalt ette. Kuidas nad hüüavad välja Celia või Kamberi nime ja ema on pettunud, aga mitte nii pettunud nagu siis, kui tegu oleks olnud mõne võhivõõraga. Isa ja May saaksid neile kaasa elada – meie pered olid ju lähedased. Teadsin, et Aspen mõtleb minu peale nagu mina tema peale. Võisin kihla vedada, et veel enne saate lõppu on ta kohal, palub minult andeks ning isalt mu kätt. See oleks pisut ennatlik, sest edasi pääsenud tüdrukutele polnud kõrge koht ju kohe tagatud, ent üldiselt joovastuselt tasus ikka kasu lõigata. Kõik sujuks.
Mu peas toimis kõik suurepäraselt. Mu peas olid kõik väga õnnelikud…
„Reporterini” jäi veel kümme minutit, ent meie ootasime juba kannatamatult oma kohtadel. Vaevalt et olime ainsad, kes ei raatsinud sellest etendusest ilma jääda.
„Ma mäletan, kui kuninganna Amberly välja valiti. Teadsin kohe, et ta jõuab kaugele.” Ema tegi popkorni, nagu asutaksime end filmi vaatama.
„Kas sa osalesid ka loteriil, ema?” päris Gerad.
„Ei, kullake, ma olin lubatud vanusest kaks aastat noorem. Aga õnneks leidsin ma selle asemel sinu isa.” Naeratades pilgutas ta silma.
Vau. Pidi ta alles heas tujus olema. Ma ei suutnud meenutada, millal ta viimati isa vastu nii õrnu tundeid näitas.
„Kuninganna Amberly on parim kuninganna üldse. Ta on nii ilus ja tark. Iga kord, kui ma teda telekas näen, tahan ma olla täpselt nagu tema,” õhkas May.
„Ta on hea kuninganna,” nõustusin vaikselt.
Viimaks tiksus kell kaheksa, ekraanile tõusis meie vapp ja kõlama hakkas hümn. Kas ma tõesti värisesin? Oleks see kõik juba möödas.
Esmalt andis kuningas lühikese ülevaate sõjast. Teisedki teadaanded olid napid. Teisel pool ekraani olijad tundusid samuti heas tujus olevat. Küllap haaras neidki põnevus.
Viimaks oli riigisündmuste nõuniku kord. Ta juhatas sisse Gavrili, kes suundus pikema jututa kuningapere poole.
„Tere õhtust,