„Ma armastan su ema. Ta on minuga alati väga kena.”
Maad võttis vaikus, mu tuba hakkas vaikselt taas enda nägu minema.
„Su pilt…” tegi Aspen viimaks taas suu lahti, „oli lausa imekaunis.”
See tegi haiget.
„Sinu pärast,” sosistasin.
„Kuidas?”
„Lihtsalt… Ma arvasin siis, et teed mulle varsti ettepaneku.” Mu hääl ei kandnud enam.
Aspen vaikis sobivaid sõnu otsides.
„Mõtlesin selle peale. Aga enam pole vahet.”
„On küll. Miks sa ei küsinud?”
Ta hõõrus kaela, püüdis otsustada.
„Ma ootasin.”
„Mida küll?”
„Värbamist.”
See kõlas loogiliselt. Kas värbamisnimekirja sattumine oli hea või halb – keeruline öelda. Illéas loeti sõjaküpseks kõiki üheksateistkümneaastasi noormehi. Uusi sõdureid võeti juhuvaliku alusel väkke kaks korda aastas, et kindlustada kõigi äsja täisikka jõudnute osalemine vähemalt kuue kuu jooksul pärast sünnipäeva. Valitud teenisid neli aastat, kuni said kahekümnekolmeseks. Aspenit ootas see kõik ees.
Muidugi olime me seda arutanud, aga mitte päriselt. Küllap lootsime mõlemad, et kui meie värbamist ignoreerime, ignoreerib see meid vastu.
Oli suur õnnistus, et sõjaväes sai sinust automaatselt Kaks. Valitsus tagas väljaõppe ja võttis igaveseks palgale. Vastutasuks ei teadnud keegi aga iial, kuhu ta saadetakse. Oma provintsi jääda ei saanud, sest eeldati, et tuttavate suhtes ei suudeta piisavat karmust üles näidata. Nii võiski sihiks olla kas palee või mõne teise provintsi politseijõud. Või armee ja sõda. Vähesed rindele sattunud jõudsid koju tagasi.
Kui mees polnud juba enne värbamist abielus, ei hakanud ta sellega ka vahetult enne kiirustama. Parimal juhul pidi ta naisest neli aastat eemal olema. Halvemal juhul sai naisest noor lesk.
„Ma lihtsalt… ei tahtnud, et sinuga nii läheks,” sosistas ta.
„Arusaadav.”
Ta tõusis püsti ja püüdis teemat vahetada. „Nii, mida sa siis paleesse kaasa võtad?”
„Vahetusriided hetkeks, kui nad mu viimaks minema kupatavad. Mõned pildid ja raamatud. Mulle öeldi, et muusikariistu pole vaja, need on seal olemas. Nii et see väike kott ongi kõik.”
Mu tuba oli korras ja pisike seljakott tundus miskipärast hiiglaslik. Tema toodud lilled nägid laual kogu mu vana kraami vahel nii kirkad välja. Või tunduski kõik nüüd kuidagi luitunud… nüüd, kui kõik oli läbi.
„Seda pole just palju,” nentis ta.
„Mul pole iial õnneks palju vaja läinud. Ma arvasin, et sa tead seda.”
Ta sulges silmad. „Lõpeta, America. Ma tegin õigesti.”
„Õigesti? Aspen, sa panid mind uskuma, et meil on tulevikku. Sa panid mind end armastama. Ja siis veensid sa mind sellel pagana konkursil osalema. Kas sa ka tead, et sisuliselt saadavad nad mu sinna põhjusel, et oleksin üks Maxoni mängukannidest?”
Ta oli rabatud. „Mis asja?”
„Ma ei tohi talle ei öelda. Ükskõik milles.”
Aspen paistis šokis, vihane. Ta käed tõmbusid rusikasse. „Isegi… isegi, kui ta ei taha sinuga abielluda, siis… ta võib…?”
„Jah.”
„Anna andeks. Ma ei teadnud seda.” Ta tõmbas paar korda sügavalt hinge. „Aga kui ta valib sinu, on see hea. Sa väärid võimalust olla õnnelik.”
Nüüd aitas. Andsin talle vastu vahtimist. „Idioot!” sosistasin-karjusin ta peale. „Ma vihkan teda! Ma armastan sind! Ma tahan sind. Ainus, mida ma iial tahtsin, olid sina!”
Tal olid pisarad silmad, aga ma ei hoolinud. Ta oli mulle piisavalt haiget teinud. Nüüd oli tema kord.
„Ma peaksin minema,” sõnas ta ukse poole astudes.
„Oota. Ma pole sulle veel maksnud.”
„America, sa ei pea mulle midagi maksma,” teatas ta ukse poole nihkudes.
„Aspen Leger, ära mõtlegi liigutada!” Mu hääl oli karm, sundides ta paigale.
„Olgu. See on hea praktika ajaks, mil sa oled Üks.” Poleks ma talle otsa vaadanud, võinuksin seda pidada naljaks, mitte solvanguks.
Raputasin lihtsalt pead ja läksin oma laua juurde. Võtsin kogu enda teenitud raha ja surusin selle talle pihku.
„America, ma ei võta seda vastu.”
„Tühjagi. Minul pole seda vaja, sinul aga küll. Kui sa mind iial armastanud oled, siis sa võtad. Kas su uhkus pole meile juba piisavalt kurja teinud?” Nägin, kuidas osa temast murdus. Ta andis alla.
„Olgu.”
„Ja need ka.” Kaevusin oma voodi taha, tõmbasin välja purgi pennidega ja kallasin need ta käe peale. Üks mässuline münt jäi vaid põhja külge kinni. „Need olid alati sinule mõeldud. Kasuta neid siis hästi.”
Nüüd polnud mul enam midagi, mis oleks talle kuulunud. Ja kui ta on need pennid ära kulutanud, pole temalgi enam midagi, mis oleks kuulunud mulle. Tundsin valu kerkimas. Hingasin sügavalt sisse, et mitte nutma puhkeda.
„Anna andeks, Mer. Soovin sulle edu.” Ta toppis raha ja pennid oma taskutesse ning tormas välja.
Ma ei arvanud, et nutt tuleb selline. Ootasin suuri vappuvaid nuukseid, mitte väikeseid, aeglaseid pisaraid.
Hakkasin purki riiulile panema, kui märkasin taas seda viimast penni. Pistsin sõrme purki ja kangutasin selle lahti. Kõlas kerge kolin. See oli nii õõnes ja kaikus mu rinnas vastu. Teadsin liigagi hästi, et ma polnud veel Aspenist vaba. Võib-olla polnud selleks lootustki. Surusin purgi kotti ja tõmbasin luku kinni.
May hiilis mu tuppa ja ma neelasin alla ühe lolli unerohu. Uinusin, õde kaisus, viimaks ometi tundetu.
7. PEATÜKK
Järgmisel hommikul tõmbasin selga Väljavalitute vormirõivad ehk mustad püksid ja valge pluusi ning kinnitasin juustesse meie maakonna lille – liilia. Kingad võisin ise valida. Otsustasin kantud punaste sandaalide kasuks. Arvasin, et peaksin juba eos rõhutama, et minus ikka pole piisavalt printsessimaterjali.
Õige pea pidime linnaväljakule suunduma. Kõigile Väljavalitutele korraldati nende linnas ärasaatmispidu. Ma tõesti ei oodanud enda oma. Kõik jõllitavad ja mina lihtsalt seisan. Kõik see tundus naeruväärne juba siis, kui selgus, et pean kogu teekonna sinna ehk vaid kaks lühikest miili turvakaalutlustel autos läbima.
Juba päev algas ebamugavalt. Kenna tuli koos Jamesiga mind teele saatma. See oli temast kena, arvestades, et ta ootas last ja oli väga väsinud. Kota astus samuti läbi, ehkki tema sealviibimine pigem lisas kui vähendas pingeid. Teekonnal majast autoni aeglustas ta sammu, et kõik kohale tormanud fotograafid saaksid temast ikka pilti teha. Isa raputas vaikselt pead.
May oli ainus lohutus. Ta hoidis mu kätt ja püüdis minusse natukenegi entusiasmi süstida. Väljakule astudes klammerdusime ikka veel üksteise külge. Tundus, et kõik Carolina inimesed olid tulnud mu lahkumist vaatama. Või uurima, millest kogu see kära.
Kõrgel poodiumil seistes paistsid erinevad kastid hästi silma. Margareta Stines oli Kolm. Tema ja ta vanemate silmist lendas minu poole välgunooli. Tenile Digger oli Seitse ja tema saatis mu suunas õhusuudlusi. Ülemised kastid vaatasid mind pilguga, nagu oleksin röövinud midagi,