„Ma ei tea. Me pole kohtunud. Ja ega ma teagi, kas mu ole-tused vastavad tõele, aga ta tundub viimasel ajal kuidagi õnnelikum,” vastas ta särades.
Viimasel ajal? Me olime paar juba kaks aastat. Miks ta siis ainult viimasel ajal õnnelikum on olnud?
„Ta ümiseb omaette,” teatas Celia.
„Jah, ja laulab ka,” nentis Kamber.
„Ta laulab?” imestasin.
„Oo jaa,” sõnasid nad kooris.
„Siis on ta raudselt armunud,” võttis mu ema asja kokku. „Huvitav, kes see tüdruk küll on.”
„Pole aimugi. Aga ma kahtlustan, et keegi üsna võrratu. Viimastel kuudel on ta rabanud rohkem kui iial enne ja raha kõrvale pannud. Ma arvan, et ta plaanib abielluda.”
Enam ei suutnud ma väikest imestushüüatust maha suruda. Õnneks sumbus see uudise tekitatud üleüldisse elevusse.
„Ja ma olen nii õnnelik,” jätkas Aspeni ema. „Isegi, kui ta pole mulle veel valmis teda tutvustama, armastan ma teda juba praegu. Aspen naeratab ja tundub nii rahulolev. Herricku surmast saati on elu olnud keeruline ja Aspen laob nii palju enda õlule. See, kes ta õnnelikuks teeb, on mulle nagu oma tütar.”
„Küll see tüdruk võib õnnelik olla. Su Aspen on ju suurepärane,” noogutas ema kaasa.
Ma ei suutnud seda uskuda. Tema pere elas vaevu peost suhu, aga tema pani minu jaoks raha kõrvale. Ma ei suutnud otsustada, kas temaga pahandada või teda suudelda. Ma olin… lihtsalt sõnatu.
Ta tõepoolest plaanis mind naiseks paluda.
See oli ainus, millele suutsin mõelda. Aspen, Aspen, Aspen. Pidasin vastu terve järjekorra, andsin ankeedile allkirja ja olin pildistamiseks valmis. Istusin toolile, lasin kätega kaks korda läbi juuste, et need natukenegi paigal püsiksid, ja pöörasin pilgu fotograafile.
Ühegi Illéa tüdruku naeratus polnud sel hetkel õnnelikum.
4. PEATÜKK
Oli reede ja kell kaheksa jõudis eetrisse Illéa „Reporter”. Keegi ei käskinud meil seda vaadata, aga vahele jätta polnud seda samuti mõistlik. Isegi Kaheksad ehk kodutud ja õnnetud otsisid selleks hetkeks mõne poe või kiriku, kus end teleri ette seada. Ja et Valik seisis ukse ees, oli „Reporter” palju enamat kui lihtne meelelahutus. Kõik tahtsid teada, mis toimub.
„Kas te arvate, et nad teatavad võitjad täna?” päris May, suu kartuliputru täis.
„Ei, kallike. Kõigil on veel üheksa päeva aega oma ankeete ära anda. Tulemuseni läheb arvatavasti veel paar nädalat.” Ema hääl polnud juba aastaid nii rahulik olnud. Ta süda hõiskas, et sai viimaks midagi, mida tõeliselt ihaldas.
„Miks? Ma ei suuda oodata,” kaebles May.
Tema ei suutnud oodata. Minu nimi seisis ju mütsi sees!
„Ema ütles, et pidite kaua järjekorras seisma.” Et isa sõna sekka tahtis öelda, oli küll üllatav.
„Nii oli,” vastasin. „Mul polnud aimugi, et nii paljud osalevad. Neil üheksal lisapäeval pole mingit mõtet, kõik seisid juba täna seal sabas.”
Isa itsitas. „Oli teil ka lõbus võistlust taga kiruda?”
„Ma ei viitsinud. Jätsin selle ema hooleks,” vastasin ausalt.
Ema noogutas. „Muidugi, muidugi, mis parata. Aga Ame-rica nägi väga hea välja. Väga peen, aga loomulik. Sa oled nii ilus, kullake. Kui nad tõesti loosi ei tõmba, vaid kõik pildid läbi lappavad, on sul veel parem võimalus edasi pääseda, kui ma arvasin.”
„Ma ei tea,” kahtlesin. „Ühel tüdrukul oli nii palju huulepulka suu peal, et tundus nagu ta jookseks verd. Äkki printsile meeldivad hoopis sellised asjad.”
Kõik naersid. Lõbustasime neid veel mõningate konkurentide kirjeldustega. Mayl ei saanud sellest küllalt ja Geradki naeratas suurte ampsude vahele. Aeg-ajalt oli lihtne unustada, et ajast, mil Gerad juba enda ümber toimuvat taipama hakkas, elasime meie juba parajas stressikoldes.
Kell kaheksa kogunesime kõik elutuppa – isa oma toolis, May ema kõrval diivanil, Gerad süles, ja mina nende ees põrandal – ning keerasime teleri lahti. Riigikanal oli ainus, mille eest ei tulnud maksta, nii et seda nägid isegi Kaheksad, kui neil juhtus kuskil teler olema.
Kõlas hümn. See võib ehk tobedana tunduda, aga mulle oli meie hümn alati meeldinud. See oli üks mu lemmiklaule.
Kaadrisse ilmus kuningapere. Poodiumil seisis Tema Majesteet kuningas Clarkson. Tema nõunikud, kel oli nii mõndagi öelda infrastruktuuri ja keskkonna asjus, võtsid kohad tema ühel käel ning kaamera tegi neile ringi peale. Ees paistis pikk õhtu. Ekraani vasakus servas istusid oma troonilaadsetel toolidel kuninganna ja prints Maxon, seljas šikid rõivad, olek igati elegantne.
„Näe, su peika,” itsitas May. Kõik naersid.
Uurisin Maxonit lähemalt. Ta oli omamoodi näguski. Aga mitte nii nagu Aspen. Ta lühikesed ning soengusse sätitud juuksed olid meekarva ja silmad pruunid. Ta nägi välja nagu suvi, ja see võis paljudele meeldida. Ja kõik ta rõivad istusid nagu valatult.
Aga ta paistis end ebamugavalt tundvat, suisa kohmetult. Ta soeng oli isegi liiga lakutud ja riided liiga viigitud. Ta paistis rohkem nagu maal, mitte inimene. Tundsin kaasa sellele tüdrukule, kelle ta lõpuks välja valib. Küll teda võis ees oodata pööraselt igav elu.
Keskendusin printsi emale. See oli helgem vaatepilt. Temagi istus uhkelt, aga mitte nagu jääkuninganna. Võis aru saada, et erinevalt oma pojast ja abikaasast polnud tema üles kasvanud palees. Ta oli Illéa tütar. Võib-olla keegi täpselt minusugune.
Kuningas juba seletas midagi, aga ma pidin teadma.
„Ema,” sosistasin, püüdes isa mitte häirida.
„Jah?”
„Kuninganna… Mis ta enne oli? Millises kastis, ma mõtlen.”
Ema muigas. „Ta oli Neli.”
Neli. See tähendas, et tema kujunemisaastad möödusid tehases, poes või talus. Püüdsin ta elu ette kujutada. Oli tal suur pere? Toidu pärast ei pidanud ta tõenäoliselt muretsema. Tundsid ta sõbrad kadedust, kui just tema valituks osutus? Kui mul oleks sõpru, kas nemad oleksid kadedad?
See oli rumal. Niikuinii mind ei valita.
Püüdsin hoopis kuninga sõnadele keskenduda.
„Täna hommikul raputas meie Uus-Aasia baase järjekordne rünnak. See jättis meie väed kergesse vähemusse, kuid pärast järgmise kuu värbamislainet tõuseb kindlasti ka moraal ja võitlusvõime.”
Ma vihkasin sõda. Paraku olime noor riik, kes pidi end kõigi teiste vastu kaitsma. Järjekordset anastamist poleks me tõenäoliselt üle elanud.
Kui kuningas oli andnud ülevaate ka hiljutisest reidist mässajate baaslaagrisse, jätkas finantsmeeskond jutuga riigivõlast ja infrastruktuuri juhtkond teatega, et kahe aasta pärast hakatakse remonti tegema mitmel kiirteel, mida polnud kasutatud Neljandast maailmasõjast saati. Viimaks pääses poodiumile riigisündmuste nõunik.
„Tere õhtust, kallid Illéa daamid ja härrad. Nagu teate, saatsime hiljuti laiali kutsed osaleda Valikus. Juba on meieni jõudnud esimesed ankeedid ning mul on hea meel teatada, et tuhanded nägusad neiud on andnud meile oma jah-sõna.”
Maxon paistis oma nurgas nihelevat. Pabistas ta?
„Kuningapere nimel tahan teid kogu toetuse ja entusiasmi eest tänada. Kui kõik läheb hästi, saame juba aastavahetusel tähistada meie armastatud prints Maxoni ning ühe võluva, andeka ja targa Illéa tütre kihlumist!”
Mõned nõunikud plaksutasid. Maxon naeratas kohmetult. Kui aplaus vaibus, jätkas riigisündmuste nõunik: