(Lehvitan)
1. PEATÜKK
Kui kiri saabus, pidi ema rõõmust lakke hüppama. Sellega on meie mured murtud, lausa igaveseks haihtunud, uskus ta veendunult. Ja mina olin tema vaimustavas plaanis üks pirakas sööt.
Ma polnud sõnakuulmatu tütar, aga see oli liig, mis liig.
Ma ei tahtnud õukonda kuuluda. Ma ei tahtnud olla Esi-mene. Ma ei tahtnud pürgida.
Peitsin end oma toas – ainsas kohas, kus mul õnnestus meie pilgeni täis maja saginast varju saada – ja haudusin välja argumente, mis teda kõigutada võiks. Paraku olid mul talle ette laduda vaid tugevad isiklikud seisukohad… millest ükski ei liigutaks teda arvatavasti karvavõrdki.
Teda igavesti vältida mul siiski ei õnnestunud. Õhtusöögiaeg lähenes ja mulle kui vanimale majja jäänud lapsele langesid kokkamiskohustused. Venisin voodist välja ja sundisin end ussipessa astuma.
Ema saatis mulle pika pilgu, aga hoidis suu lukus.
Pöörlesime vaikides köögi ja söögitoa vahet, valmistades kana ja makarone, lõikudes õunu ning kattes lauda viiele. Kui julgesin pilgu töölt tõsta, tabas mind ema raevukas pilk, mis rõhus kahtlaselt süütundele. See polnud midagi ebatavalist. Olin seda näinud ka siis, kui ei tahtnud mõnda tööotsa vastu võtta, sest teadsin, et meid palkav pere on põhjendamatult ebaviisakas. Või kui ema tahtis minu kaela sokutada põhjalikku küürimist ajal, mil meil polnud piisavalt raha, et Kuutele selle eest maksta.
Vahel see töötas, vahel mitte. Aga praegu olin kõigutamatu.
Ta ei suutnud mu põikpäisust taluda. Aga vaevalt see teda üllatas, sest ta oli ise täpselt samasugune. Paraku polnud asi ainult minus. Ema oligi viimasel ajal pinges. Suvi hakkas lõppema ja ees ootas külm. Ning mure.
Ema lajatas teekannu kõva mütsatusega laua keskele. Mu suu hakkas teele ja sidrunile mõeldes vett jooksma. Aga tuli oodata – praegu oleks oma tassitäie ära joomine ja söögi kõrvale vee larpimine tundunud raiskamisena.
„Kas selle ankeedi täitmine tapaks su või?” päris ta, suutmata kauem suud pidada. „Valikus osalemine on vaimustav võimalus. Meile kõigile.”
Ohkasin raskelt. „Tappev” võis selle kohta vabalt öelda.
Polnud saladus, et mässajad – põrandaalused kolooniad, kes vihkasid Illéad, meie suurt ja võrdlemisi noort riiki – korraldasid paleele tihti julmi rünnakuid. Carolinas polnud nad midagi uut. Ühe magistraadi maja põletati maatasa ja Kahtede autosid rüüstati. Toimus ka üks suurejooneline vanglast põgenemine, aga et selle varjus pääses vabadusse vaid üks kogemata lapseootele jäänud tüdruk ja üks üheksa lapse isast, Seitse, ei saanud ma neile suurt midagi süüks panna.
Isegi kui otsene oht kõrvale jätta, tundus Valiku kaaluminegi mulle vastuvõetamatu. Paljas mõte kõigest sellest, mis mind siin paigal hoidis, pani mind naeratama.
„Need viimased aastad on su isale rängalt mõjunud,” sosistas ema. „Katsu endas natukenegi kaastunnet leida ja tema peale mõelda.”
Isa. Muidugi tahtsin ma isa aidata. Nagu ka Mayd ja Geradi. Isegi ema. Nii mõelda polnud sugugi mõnus. Asjad liikusid juba liiga kaua allamäge. Mõtisklesin, kas see raha ja see võimalus kindlustaksid ka isa meelest tee tagasi normaalse elu juurde.
Me ei elanud küll ellujäämise piiril. Me polnud otseselt näljas. Aga seegi polnud kaugel.
Meie kast seisis absoluutsest põhjast vaid kolme astme kaugusel. Olime kunstnikud. Ning kunstnikest ja muusikutest kõntsani jäi vaid kolm sammu. Sõna otseses mõttes. Meil olid näpud kogu aeg põhjas, sest sissetulek sõltus kõvasti aastaajast.
Lugesin ühest vanast ajalooraamatust, et vanasti kogunesid kõik pühad kuidagi talvekuudesse. Mingile Halloweeni-nimelisele päevale järgnesid tänupühad, sellele omakorda jõulud ja uus aasta. Kõik kobaras koos.
Jõule tähistati jätkuvalt. Sest kuidas sa ikka jumaluse sünniaega muuta saad. Aga pärast seda, kui Illéa ja Hiina massiivse rahulepingu allkirjastasid, nihkus aastavahetus olenevalt aastast kas jaanuari või veebruari. Kõik muud iseseisvuse ja tänulikkuse tähistamise pühad olid nüüd koondatud tänupühade alla, mis saabusid suvel. Siis tähistati Illéa loomist, meie ellujäämist.
Halloween oli aga mõistatus. Mul polnud õnnestunud rohkem välja selgitada.
Vähemalt kolm korda aastas jagus kogu meie perele kõvasti tööd. Isa-ema aina rabasid, sest isandad ostsid nende loomingut teistele kingiks. Meie emaga käisime pidudel esinemas – mina laulsin ja ema saatis mind klaveril – ega öelnud ära ühestki tööotsast, mille vähegi graafikusse suutsime suruda. Nooremana kartsin esinemisi meeletult. Nüüd püüdsin end lihtsalt kuidagi taustamuusikasse sulatada. See sobis meie palkajatele – meid pidi olema kuulda, mitte näha.
Gerad polnud oma annet veel leidnud. Aga ta oli ka alles seitsmeaastane. Tal oli veel veidi aega.
Peagi muudavad lehed värvi ja meie väike maailma muutub taas ebakindlaks. Viis suud, aga vaid neli töötajat. Ei mingit kindlat töölootust kuni jõuludeni.
Sellele niimoodi mõeldes tundus Valik köis, midagi kindlat, millest haarata. See loll kiri võis minu ja koos minuga ka mu pere sellest pimedusest välja sikutada.
Vaatasin ema. Ta töntsakas keha oli Viie kohta pisut ebatavaline. Ometi ei õginud ta iialgi – meil polnud piisavalt toitu, et sellega liialdada. Võib-olla tulenes see lihtsalt viie lapse sünnitamisest. Ta juuksed olid punased nagu minulgi, aga täis vallatuid valgeid salke. Need tekkisid ootamatult paar aastat tagasi. Tema silmi piirasid pisikesed kortsud, ehkki ta polnud veel sugugi vana, ja köögis ringi askeldades tundus teda maadligi suruvat justkui nähtamatu raskus.
Tema õlgadel lasuski suur koorem. Teadsin seda hästi. Nagu sedagi, et just sellepärast läkski ta minuga manipuleerimise teed. Kiskusime ka muidu päris palju, aga raske talve ootuses muutus ta erakordselt ärrituvaks. Seda enam ajas teda närvi see, et ma keeldusin isegi lihtsa ankeedi täitmisest. Tema meelest ma lihtsalt jonnisin.
Aga oli asju, väga olulisi asju, mida ma selles maailmas armastasin. Ja see paberileht seisis kui telliskivimüür minu ja mu unistuste vahel. Võib-olla olid need rumalad. Võib-olla polnud need iial täituma mõeldudki. Ometi olid need üdini minu ja mulle tundus, et oma unistusi ei tohi isegi oma kallile perele ohvriks tuua. Takkapihta olin nende heaks juba väga palju teinud.
Olin kõige vanem laps nüüd, mil Kenna oli abielus ja Kota läinud. Ma andsin endast ju parima, et võimalikult palju panustada. Näiteks sättisime mu koduõppe proovide järgi, mis võtsid niikuinii suurema osa päevast, sest ma püüdsin samal ajal saada selgeks mitme pilli mängimist ja laulmist.
Saabunud kirja valguses ei tähendanud see kõik midagi. Ema peas olin ma juba kuninganna.
Oleksin ma olnud targem, peitnuksin selle kirja enne isa, May ja Geradi saabumist ära. Aga nüüd oli ema selle oma riidevoltide vahele torganud, kust ta selle keset õhtusööki välja tõmbas.
„Lauljate maja,” laulis ta ümbrikult aadressi maha.
Püüdsin seda ta käest krahmata, aga ema oli kärmem. Nad oleksid sellest õige pea niikuinii teada saanud, aga kui ema nüüd asja sedasi serveeris, olid kõik tema poolt.
„Ema, palun,” anusin.
„Loe ette!” kilkas May. See polnud üllatus. Mu väike õde nägi välja täpselt nagu minu kolm aastat noorem versioon. Aga kui meie välimus oli äravahetamiseni sarnane, polnud seda kaugeltki mitte meie iseloom. Erinevalt minust oli tema seltskondlik ja lootusrikas. Ja antud hetkel täielik poistehull. Kõik see tundus talle kahtlemata kohutavalt romantiline.
Puna valgus mu näkku. Isa kuulas tähelepanelikult ja May peaaegu et hüples rõõmust. Vaid väike armas Gerad kaevus taldrikusse. Ema köhis hääle puhtaks ja jätkas.
„Hiljutine rahvaloendus kinnitas, et teie majas elab üksik naisterahvas vanuses kuusteist kuni kakskümmend eluaastat. Sooviksime teid seetõttu teavitada ühest suurepärasest võimalusest meie uhkele Illéa rahvale rõõmu teha.”
May kiljatas veel kord ja hõiskas mul käest haarates: „See oled sina!”
„Ma tean,