Uinusin see mõte turvaliselt südames.
3. PEATÜKK
Aspen oli riietunud valgesse. Ta nägi peaaegu et ingellik välja. Olime ikka veel Carolinas, aga peale meie polnud seal kedagi. Olime üksi, aga ei tundnud kellestki puudust. Aspen punus okstest mulle krooni, ja me olime koos.
„America,” kõlas läbi une ema karjatus.
Ema pani tule põlema, see kõrvetas mu veel kinniseid silmi. Hõõrusin neid, püüdes lauge lahti venitada.
„Ärka üles, America, mul on sulle ettepanek.” Äratuskell näitas seitse. Olin voodis olnud… viis tundi.
„Rohkem und,” pobisesin.
„Ei, kullake, aja end jalule. See on tähtis.”
Tõusin hädavaevu istuli, riided kortsus, juuksed peas püsti. Ema plaksutas käsi, nagu see aitaks protsessi kuidagi kiirendada.
„America, ole nüüd, ärka üles.”
Haigutasin. Kaks korda järjest.
„Mida sa tahad?” pärisin.
„Et sa osaleksid Valikus. Sinust saaks suurepärane printsess.”
Selle vestluse jaoks oli kell alati ilmselgelt liiga vähe.
„Ema, no tõesti, ma vaid…” Ohkasin, meenutades, mida Aspenile alles eile õhtul lubasin – ma vähemalt täidan selle ankeedi ära. Aga nüüd päevavalgel ei olnud ma küll kindel, kas suudan selle läbi teha.
„Tean, et sa ei taha seda teha, aga ma mõtlesin, et püüan sinuga niimoodi kokkuleppele jõuda, et sa tahad ise oma meelt muuta.”
Nüüd läksid mu kõrvad kikki. Mida ta mulle pakkuda tahtis?
„Arutasime eile õhtul isaga seda asja ja jõudsime järeldusele, et sa oled piisavalt vana, et ise tööotsi vastu võtta. Klaverit mängid sa niikuinii sama hästi kui mina ja kui sa natukene rohkem pingutaks, valdaksid ideaalselt ka viiulit. Ja su hääl… Minu meelest pole kogu maakonnas kellelgi paremat.”
Naeratasin uimaselt. „Aitäh, ema. Päriselt.” Üksi töötamine ei paistnud siiski kuigi ahvatlev. Mismoodi see oleks pidanud mu meelt muutma.
„See pole veel kõik. Sa võid ise tööotsi vastu võtta, esinemas käia ja… poole teenitud rahast endale jätta.” Ta nägu oli seda öeldes üsna krimpsus.
Mu silmad muutusid tõllaratasteks.
„Aga ainult juhul, kui sa Valikus osaled.” Naeratus kerkis ta suunurkadesse. Ta haistis, et suudab mu ümber rääkida, aga eeldas vast siiski suuremat vastupanu. Minus ei leidunud aga võitlusvaimu. Olin juba lubanud osaleda ja nüüd võisin selle eest ka ise raha teenida.
„Sa ikka taipad, et ma saan ainult proovida. Valivad siiski nemad.”
„Jah, ma tean. Aga see on proovimist väärt.”
„Vau, ema.” Vangutasin pead, ise ikka veel šokis. „Olgu, ma täidan täna ankeedi ära. Sa mõtled seda rahaasja ikka tõsiselt?”
„Muidugi. Varem või hiljem lähed sa niikuinii oma teed. Ja oma raha eest on hea varakult vastutama õppida. Ainult ära oma peret unusta, eks. Me vajame sind.”
„Ma ei unusta teid, ema. Kuidas see sellise tänitamise juures võimalik olekski?” Pilgutasin silma, ta hakkas naerma ja kokkulepe oli sündinud.
Duši all üritasin seedida viimase kahekümne nelja tunni jooksul toimunut. Ühte lihtsat ankeeti ära täites teenisin ära oma pere heakskiidu, tegin Aspeni õnnelikuks ja teenisin raha, mis aitaks meil abielluda.
Mina raha pärast väga ei muretsenud, aga Aspen uskus veendunult, et meil peab olema natuke sääste varutud. Juba asja ametlikuks tegemine nõudis omajagu ja lisaks tahtsime pärast pereringis väikese pulmapeo pidada. Minu arvutuste järgi poleks vajaliku summa kokku kraapimine kuigi kaua aega võtnud, aga Aspen soovis rohkemat. Äkki jääks ta süda rahule nüüd, kui kuuleb, et saan töö eest päris ise palka.
Pärast dušši tegin soengu ja kerge meigi ning läksin kapi juurde. Valik oli napp, enamjaolt beež, pruun või roheline. Seal rippusid ka mõned kenamad töökleidid, aga moerindel näisid needki võrdlemisi tagasihoidlikud. Polnud miskit parata. Kuued ja Seitsmed kandsid näiteks kogu aeg teksaseid või midagi muud sama vastupidavat. Viite riietus oli alati ilmetu, sest kunstnikud katsid need alati kitlitega ja lauljad-tantsijad tõmbasid üll esinemiskostüümid. Kõrgemad kastid tegid meie khakist ja teksadest aeg-ajalt moeröögatuse. Niikuinii said nemad endale lubada kõike, mida soovisid, aga ikka pidid nad meie hädavajaduse oma luksuseks muutma. Tüüpiline.
Valisin khakipüksid ja rohelise särgi – kõige põnevamad rõivad minu garderoobis – ja heitsin enne elutuppa minekut pilgu peeglisse. Täitsa ilus oli olla. Aga võib-olla oli selles süüdi sisemine erutus.
Ema istus koos isaga laua taga ja ümises. Nad mõlemad jõllitasid mind, aga isegi nende pilgud ei suutnud mind kõigutada.
Kirja kätte võttes olin isegi pisut üllatunud. Nii kvaliteetne paber. Ma polnud iial midagi sellist käes hoidnud. Paks ja kergelt kare. Selle raskus isegi ehmatas mind, sest meenutas, et olen tegemas midagi väga olulist. Pähe kargasid kolm olulist sõna: mis siis, kui?
Raputasin need peast ja võtsin pliiatsi.
Kõik oli lihtne. Panin kirja nime, vanuse, kasti ja kontaktinfo. Samuti pikkuse, kaalu, juukse-, silma- ja nahavärvi. Uhkusega kirjutasin, et valdan kolme keelt. Enamik oskas kahte, aga ema nõudmisel õppisime ka prantsuse ja hispaania keelt, sest mõnes piirkonnas räägiti neid jätkuvalt. Laulmisele tuli see samuti kasuks. Prantsuse keeles on nii palju ilusaid laule. Kirja pidi panema ka keskmise hinde, mis oli paraku väga suhteline, sest vaid Kuued ja Seitsmed käisid riigikoolis ning said hindeid ühe mõõdupuu järgi. Minu haridus oli peaaegu lõpule jõudnud. Erioskuste alla panin kirja laulmise ja kõik pillid, mida vähegi mängida oskasin.
„Kas sisse magamise peaks ka erioskuste alla kirjutama?” uurisin isalt.
„Jah, kindlasti. Ja ära unusta, et sa suudad terve ühe söögikorra vähem kui viie minutiga alla kugistada,” vastas ta. Naersin. See oli tõsi – mul oli kalduvus toitu suisa sisse hingata.
„Teid kahte küll. Kirjutage parem kohe, et olete täielikud põrgulised.” Ema tormas toast välja. Aga ta polnud kuri – ta sai ju täpselt, mida soovis.
Vaatasin isale uurivalt otsa.
„Ta tahab sulle vaid parimat, tead küll.” Ta toetus toolile ja lasi veidi leiba luusse, et siis taas tellitud töösse süveneda.
„Sina tahad ka, aga sa pole iial nii tige.”
„Jah. Aga su emal ja minul on erinev arusaamine sellest, mis sulle parim võiks olla.” Ta naeratas laialt. Mul oli tema suu – nii selle kuju kui ka oskus tuua lagedale süütuid asju, mis võivad teinekord paraja pahandusega lõppeda. Kärts iseloom pärines aga emalt, kes oskas oma keelt vajadusel paremini luku taga hoida. Mitte nagu mina. Täpselt nagu praegu…
„Isa, kui ma tahaksin abielluda mõne Kuue või Seitsmega ja ma tõesti armastaksin teda, kas sa lubaksid mul seda teha?”
Isa pani kruusi kõrvale ja vaatas mulle pingsalt otsa. Üritasin ette manada maski, kust poleks midagi võimalik välja lugeda. Ta ohkas raskelt nagu alla andes.
„America, isegi kui sa armastaks Kaheksat, tahaksin ma, et sa temaga abielluksid. Aga tea, et armastus võib abielukoorma all hajuda. Sulle tundub, et armastus võidab kõik, aga kui ta ei suuda sinu eest hoolitseda, võib see vihkamiseks muutuda. Ja kui ta ei suuda ka laste elu kindlustada, on asi veel hullem. Sellistes oludes ei pea armastus lihtsalt vastu.”
Isa võttis mu käed oma kätte ja otsis mu pilku. Püüdsin oma hirmu peita.
„Aga peamiselt soovin ma sulle suurt armastust. Sa väärid seda. Ja ma loodan, et