Bõhhovisse jõudes paigutatakse arreteeritud kohaliku naisgümnaasiumi hoonesse, kus on juba ees Kornilov oma kaaslastega.
Vanglaks muudetud koolimajas on igasugune omakohtu hädaoht juba möödas, sest seda kaitsevad vabatahtlikult oma ülemjuhataja valvele jäänud üksused – Georgi-kavalerid, Kornilovi surmapataljon, Tekini mägipoegade polk, kes vaatamata kõigile Petrogradist saabunud korraldustele – valve üle anda kohapealsetele väeosadele – ei murra truudust oma seniseile juhtidele, lubades ajada täägi otsa igaühe, kes teeb katset ligineda Kornilovi ja ta kaaslaste asukohale.
Julgeoleku õhkkonna loob siin ka seegi, et linnakeses asub 1. Poola diviis kindr. Dovbor-Musnitski juhatusel, kes lugedes end välismaa sõjaväeosaks, keeldub samuti täitmast Kerenski käsku – Bõhhovist kas rindele või mõnda teise linna kolida.
Vangistuses kasutavad kindralid võrdlemisi suurt sisemist vabadust, võivad takistamatult liikuda terves hoones ringi, külastada kaaslasi teistes kambrites, jalutada igal ajal õues ja vastu võtta ka külalisi. Kõigi silmis on Kornilov ikka veel ülemjuhataja ja tema käske ning korraldusi ei täida üksnes vangid, vaid valvuridki.
Isegi Mogilevi pärale jõudnud uus Stavka staabiülem kindr. Duhhonin loob otsekohe salasidemeid Bõhhovi vanglaga, küsides tihti oma erikullerite kaudu nõu Kornilovilt paljudes väejuhatusse puutuvais küsimusis. Nii juhib Kornilov tegelikult ka vanglastki veel rinnet, andes Duhhoninile kogu kinniistumise ajal – poolteise kuu vältel – sageli sõbralikke näpunäiteid üha suurema hooga varisema löönud Vene rinde ajutisekski pidurdamiseks.
Sündmused rindel ja pealinnas järgnevad nüüd katastroofiliste kõuekärgatustena üksteise järele: septembri algupäevil langeb Riia ning sakslased asuvad Eesti saarte okupeerimisele, piiridel asuvad rahvused kuulutavad oma rippumatust, loovad valitsusi ning koostavad rahvusväeosi, raudteelased kuulutavad ülevenemaalise streigi – palkade tõstmiseks, Petrogradis on Ajutine Valitsus varjusurmas ja võim pooliti juba Tööliste ja Soldatite Nõukogu käes, keda juhtima hakanud juut Bronstein-Trotski.
Kõik Kerenski katsed luua uut koalitsioonivalitsust jooksevad karile ja senise saatuse pailapse seisukord hiigellinnas, mis silmini täis kiilutud enamlusmeelsete, frondilt minema lipanud soldatitega, ei ole kuigi kadestusväärne, pealegi kui võim on igal hetkel libisemas üha julgemaks muutuvate enamlaste kätte.
Ajutise Valitsuse lahkunud liikmed täidavad küll veel oma kohuseid, peavad koosolekuid, annavad korraldusi ja päevakäske, tihti üksteisele vastukäivaid, jõuetuid ja veidraid, ning neid ei täidagi enam keegi. Igal pool, kõigis linnades on juba ees omad sovetid, nõukogud, ning nüüd on neile jäänud öelda viimane sõna.
Elu Petrogradis on Kerenski valitsuse lõpupäevil kui viibimine podiseva kraatri serval, mis maa-aluseid tüminaid tõugates näib järgneval silmapilgul tulisügavustest lõõmavaid laavajõgesid alla orgu veeretavat.
Oktoobri alguks on sakslased jõudnud okupeerida juba Saare- ja Hiiumaa, leidmata mingitki vastupanu, ning saadavad dessandi maale Haapsalus. See on otsekohene hädaoht punasele Vene pealinnale ja Ajutine Valitsus sakslaste järjest kiirenevat edasitungi arvestades võtab otsuseks Petrogradi evakueerida.
See otsus, kuigi veel teostamata, saab uueks komistuskiviks Kerenskile: enamlased, kes seni polnud vähematki hoolinud isamaast ja selle tükeldamisest ükskõik kelle poolt, kasutavad nüüd ära valitsuse otsuse agitatsiooni mõttes – Kerenski tahtvat pealinna müüa sakslasile, seepärast – kõik jõud pealinna päästmisele, ja kõik võim otsekohe nõukogudele!
25. OKTOOBER
Enamline riigipööre sünnib õieti juba enne seda tähtpäeva, oktoobri keskpäevil, siis kui rohkearvulised komiteed kuulutavad oma solidaarsust nõukogudega, kui Petrogradi garnison peagu terveni heiskab mässulipu, lakates alistumast jõuetule Ajutisele Valitsusele ning kui lõppeks 17. oktoobril võetakse üle kõik sõjaväelaod, kust kiiruga hakatakse igale soovijale välja jagama relvi.
25. oktoober on vaid tulipunktiks sellele järk-järgulisele võimuhaarangule, ja kui nimetatud päeval algab metsik paugutamine suurlinna kõigis osades, selgub hämmastav tõsiasi, et valitsusel ei ole enam mingit sõjalist jõudu mässu likvideerimiseks.
Mõned sõjakoolid, senised truimad Kerenski pooldajad, ei astu tänavvõitlusisse mitte enam Ajutise Valitsuse kaitseks, kelle olemasolugi nad on unustanud juba sootuks, küll aga vahest selleks, et päästa pealinna kõikepurustava anarhia küüsist.
Teised valitsuse poolt lojaalseiks loetud väeüksused, mis kohale toodud Petrogradi lähemast ümbruskonnast, ütlevad rohkearvuliste Trotski agitaatorite mõjutusel väljaastumisest ära, kuna kasakatepolgud eelistavad jääda enamlaste suhtes „heatahtliku erapooletuse piiridesse“, nagu kõlab nende peakomitee sellekohane resolutsioon.
Kõik ülejäänud garnisoni sõjajõud, varupataljonid, põhjarinde reservväeosad, kahurvägi ja tehnilised üksused, muidugi ka tööliste punakaart ning kümneid tuhandeid pealinnas tegevusetult ringiaelevaid rindejooksikuid – osutuvad nõukogude poolel. Nendega ühinevad ka Kroonlinnast päralejõudnud madrused.
Nagu kaheksa kuud tagasi, „suure ja veretu“ veebruarirevolutsiooni päevil, ilmub jällegi tänavaile relvastatud rahvas ja loetlematud soldatitejõugud, ühegi rivita ja korrata, näilikult ka juhtidetagi, kuid nüüd pole enam tookordset vaimustust ning enamik mässu tegijaist ei saa vist isegi aru, milleks see komet kõik on vajalik, kuna ju ühtegi vihatud despooti ei ole maha kiskuda ta aujärjelt, pole ka võimugi enam, keda eest tõugata, ega vastaspoole sõjajõudegi, kelle peale tühjendada oma relva.
Mõttetult paugutatakse akendesse, paisatakse kaupluste vitriinidesse käsigranaate, riisutakse, mis riisuda annab, ja otsitakse tikutulega taga ohvreid, kelle kallal kustutada kibelevat verehimu. Pihkusattunud ohvitserid ja „pursuid” lõpetatakse lihuniku külmaverelise asjatundlikkusega, möiratakse kooris internatsionaali ja liigutakse ühise, külg küljega kokkusurutud voogava inimmerena Talvepalee, Ajutise Valitsuse asukoha poole.
Sealt kostavad veel harvad püssipaugud, akendelt tulistavad rahva pihta junkrud ja naised, Petrogradi naispataljoni liikmed. See, keda siia aga otsima tuldud, et teda risti puua, teda, pööbli lemmikut, hulkade kätelkantud ja hellitatud pailast, ei ole ammugi enam siin. Kerenski on aegsasti päästnud oma naha, toppinud end naisteriietesse ning hiilinud palee tagakäikudest märkamatult välja, jättes näljasele hundikarjale lõhkikiskumiseks oma viimased ihukaitsjad – käputäie junkruid ja naissõdureid.
Oktoobrirevolutsiooni veriporisel taustal ei sünni kangelastegusid, millest võiksid pajatada järgnevaile põlvedele ajaloo kuldleheküljed, siin ei ole suuri ideaale, ohvrimeelt ega sangareid-juhtegi, kuna need hoiduvad hoolikalt kõrvale väiksemastki hädaohust, jättes märatsevale rahvale omapead lõpetada see, milleni teda juhitud alatu ässitustöö, valega, äraandlikkusega ja roosiliste lubadustega.
Smolnõi naisinstituudi paksude müüride varjul, reetlike lätlaste püssitikkude kaitsel ootavad värisedes sündmuste arengut need, kes lavastanud selle ülevenemaalise roima – salkkond juutliku päritoluga inimesi, kelle taskuis põlevad veel Saksa kindralstaabilt saadud juudaseeklid: Bronstein-Trotski, Apfelbaum-Zinovjev, Rosenfeldt-Kamenev, Katz-Kamkov, Natanson, Sehreider, Tsederhaum, Nahhamkes.
Keegi neist pole vajalikuks lugenud minna barrikaadile, et seal võita või surra oma ideede eest. Venelane, see tasane, vagune loomakene, kes teise eest tulle tormab vähese tasu – lahke sõna, peasilituse ja suhkrutükikese eest, – see lihtsameelseim ja ka ausaim inimolend maakera rahvaste peres teeb ise kõik musta töö ja toob alandliku kummardusega juutlike seiklejate jalge ette kogu Vene maailmariigi.
Apfelbaumidele-Bronsteinidele langeb võim rüppe ussidest puretud, esimesest nõrgast tuulepuhangust puult rebitud õunana. Vastupanu ei avaldata neile peagu mingisugust, kuigi Petrogradis ja Moskvas luuakse veel viimasel minutil „päästekomiteed“, kelle päästeaktsioon seisab aga selles, et varjule viia oma liikmete kuldkallist elunatukest.
Üks selline „päästja“, tuntud provokaator Savinkov otsib 25. okt. kiiruga üles Petrogradis konspiratiivkorteris