Nende piinavate mõtete küüsi vangistatuna tunneb kindral end süüdlasena ja pooliti nagu äraandjanagi Kornilovi vastu, ja lahkudes Kerenski juurest kihutab ta endale tänavale jõudes kuuli rindu.
Kerenski oma raamatus „Enamluse eelmäng”, rääkides kindrali vabasurmast, ei häbene muide jõhkra kahjurõõmuga ja lapsiku eneseilutsemisega väitmast, et sellele sammule kindlasti tõukas Krõmovi just tema, Kerenski, kuna ta lahkumisel ei olevat talle vajaliseks lugenud kätt anda…
Raske rinnahaavaga korjatakse Krõmov tänavalt üles ja viiakse Nikolai sõjaväehaiglasse, kus hiljem enamliselt meelestatud haiglapersonaal – sanitarid ja halastajaõed – kisuvad tal sidemed haavalt, lastes meelemõistusetult lebava kindrali surra oma vere sisse.
Petrogradi „päästja”, Kerenski truualamlik kannupoiss polkovnik Samarin võtab aga paar päeva hiljem õnnetundega vastu hõbeseeklid – kindral-majori aukraadi.
BÕHHOVI VANGLA
Kindral Aleksejev, ülemjuhataja uus staabiülem, saabub Mogilevi ajal, kus sinna on tõttamas mitmed sõjaväerongid revolutsiooniliste sõduritega, et omal käel Stavkat likvideerida ja kõik „süüdlased“ seada seina äärde. See, mida Aleksejev kogu aja kartnud, mille eest hoiatanud Kerenskit ning mille tõttu ta üldse oli hakanud staabiülemaks, on nüüd teostumas.
Vitebski ja Smolenski soldatitekomiteed on kogunud paar tuhat ülesässitatud vabatahtlikku „Kornilovi pesa“ hävitamiseks, laadinud need käratsevad kõrilõikajad vaguneisse ja terve see pesakond liigub nüüd üheski jaamas peatumata kiiresti ligemale Stavka asukohale.
Orša jaamas kohtab Aleksejev mingi rohkearvulise väeosaga alampolkovnik Korotkovi juhtimisel, kellele Kerenski andnud salajased korraldused kätte viibimata tegevusse asuda Mogilevi vastu, kuigi päev varem oli seesama Kerenski lubanud Aleksejevile, et ta ootab ära Aleksejevi ja Kornilovi kokkusaamise ning soovib asja lahenemist rahulike läbirääkimiste teel.
Moskva sõjaringkonna-ülem, Kerenski armualune polkovnik Verhovski on saatnud Aleksejevile telegrammi ette, et ta sõidab suurema väeühiku saatel peagi teele Mogilevi poole, „abiks Stavka puhastamisel“, vabandades, et ta seda teha pole võinud otsekohe.
Masendatuna kahepaikse peaministri reetlikust meelest, võtab Aleksejev telegraafilise ühenduse Petrogradiga ja pärib Kerenskilt, milliseil kaalutlusil ta on murdnud oma sõna, andes kohe peale Aleksejevi ärasõitu vastupidise käsu: avada sõjategevus Stavka vastu.
„Olen oma koha vastu võtnud tingimusel, et seisukord laheneks veretult, ilma ohvriteta, aga nüüd te saadate sõjajõudusid välja Mogilevi poole. Kas on teie sooviks, et Kornilov ja ta kaaslased langeksid jõukude omakohtu küüsi?“ küsib Aleksejev oma telegrammis.
Kerenski vabandab ja põikleb, kiirustab üliväga likvideerimist, seletades, et talle vaheajal olevat toodud uusi andmeid: Kornilov ei taha alistuda võitluseta, on kogunud Mogilevi suuri väehulki, kes kindlustavad ennast linna ümbruskonnas ning seavad positsioonidele rohkearvulisi patareisid. Annab Aleksejevile kahetunnilise tähtaja Stavka ülevõtmiseks ja palub selle möödumisel teatada talle Kornilovi vangistamisest.
Osava žonglöörina poetab Kerenski oma telegrammidesse ilusaid fraase ka „hädohus olevast isamaast“, sellest, et kogu demokraatia olla nüüd häiritud ja ootavat nii temalt kui ka Aleksejevilt „tegusid“.
Aleksejev vastab telegrammiga, et kõik jutud Kornilovi vastupanukavatsusist on luule, et ainustki sõdurit pole saadetud kaevikuid kaevama linna ette ega ole ka viidud sinna kahureid. Palub silmapilk peatada kõik Mogilevi suunas liikuvad ešelonid, ähvardades panna vastasel korral oma ameti maha.
Peaminister nõustub lõppeks sellega ning laseb peatada Mogilevi poole tõttavad karistusrongid, mis on jõudnud juba eelviimsesse jaama enne Mogilevi. Seal on „karistajad“ vihaselt üllatatud, kui jaamaülem ei lase neid enam edasi.
Kornilov annab vaikselt alla ja ainuüksi seepärast, et seda pooldab tema sõber ja koolivend Aleksejev. 1. sept. 1917. a. paigutatakse kindralid Kornilov, Lukomski, Romanovski ja rida teisi ülemjuhataja staabiohvitsere ühte Mogilevi võõrastemajja valve alla, kust nad mõni päev hiljem viiakse üle väikesesse kreisilinna Starõi Bõhhovisse.
Aleksejev suudab läbi viia, et vangistatute valvele ei asu mitte Kerenski poolt soovitatavad „valitsustruud väeosad“, raiskunud varupataljonide mehed ja linnadesse revolutsiooni „süvendama“ tulnud rindejooksikud, vaid Kornilovile truud, raudses distsipliinis ühtehoiduvad Georgi-risti kavaleride pataljon, Kaukaasia pärismaalaste Tekinski polk ja Kornilovi-nimeline surmapataljon.
Selle ettevaatuseabinõuga on Aleksejev oma sõbrale osutanud võrratu teene, kuna kõikjal üle maa soldatite komiteed võtavad vastu otsuseid, et mässuline ülemjuhataja tuleb viibimata anda „revolutsioonisõdurite“ poolt koostatava väljakohtu alla. Aleksejev hoolitseb veel, et Ajutise Valitsuse poolt nimetatava uurimiskomisjoni hulka satuvad inimesed, kes ei ihka just ülemjuhataja pead, ja suudab veenda mitmete mõõdukate ajalehtede toimetusi, nagu „Novoje Vremja”, „Retš” jt., et Kornilovi „mässu” ja selle tõsipõhjusi kirjeldataks õigetes värvides.
Kerenskilt nõuab Aleksejev, et end. ülemjuhataja vastava uurimiskomisjoni tegevuse lõppedes rehabiliteeritaks täiesti või vähemalt lastaks vabadusse, kuna ju tegelikult pole olnud mingit mässu, vaid ainult kavatsused ja needki sihitud mitte Ajutise Valitsuse, vaid enamlise hädaohu vastu. Kerenski annab ausõna, et ärevuse rahunedes sõdurkonnas ja rahva hulgas ta laseb Kornilovil vaikselt minna, kuid juba järgneval päeval, 2. sept. ta murrab sellegi sõna, käseb Berditševis arreteerida terve läänerinde staabi ja nõuab Tööliste ja Soldatite Nõukogu tagantässitamisel „riigiäraandjaile“ valju kohut.
Arreteerimised toimuvad ka kõigis suuremais linnades ja rindestaapides ning selle tagajärjeks on, et terve Ajutine Valitsus lahkub ametist, jättes diktaatori täiesti üksi.
Maha paneb oma ameti ka kindr. Aleksejev, kuna talle Bõhhovist teatatakse, et Kornilov loeb tema ülesande Stavka likvideerimisega lõppenuks ja arvab, et sellisel autoriteetsel väeülemal ei kõlba enam koostöö Kerenskiga.
Viimane pöördub terve rea kindralite poole ettepanekuga asuda vabanenud staabiülema kohale, kuid kõik ütlevad sellest ära, kuni viimaks leidub ainuke, kel veel usku on märatseva ja igal sammul rumalusi toimiva, sõnamurdja diktaatoriga kaasa minna. See on kindral Duhhonin, senine läänerinde staabiülem.
2. sept. toimetatakse Berditševis arreteeritud kindralid ja ohvitserid kõva valve alla raudteejaama, edasisaatmiseks Bõhhovisse. See on teataval määral ristitee, sest ohvitsere tiirutatakse algul jalgsi läbi linna, enamlike soldatite ja rahvajõukude hurjutuste, sõimu ja kivirahe saatel. On otse ime, et rahvamass, üleskihutatuna lugematuist agitaatoreist, ei kisu neid siinsamas lõhki.
Konvoeerijaiks on rood sõjakooli kasvandikke, kes ahelikuna piiravad vange ja tihti tääkidega tõrjuvad eemale joobnud ning käratsevaid soldateid, kui need jõuga katsuvad ligi trügida kindraleile.
Mitmed ohvitserid lompavad, saades tabamusi tänavailt üleskistud kividest. Kindral Orlovil, vanal ühe käega sõjasangaril, on nägu üleni veres pihtasadanud kivist, paljud valvureistki võtavad vastu teenimatuid hoope, kaitstes truult nende valvele usaldatud „äraandjaid”.
Vaksalisse jõudes paigutatakse kornilovlased kaubavaguneisse, kuigi jaamateedel seisab kümnete viisi tühje, varus olevaid klassivaguneid. Selleski toimingus näitavad mässulised orjad revolutsioonisõdurid ja rahvamass – ilmekalt oma vaimset madalust, suutmata küündida rüütlimeele lihtsaimagi avalduseni, et maaslebavat vaenlast enam ei lööda ega sülitatagi ta peale.
Arreteeritute hulgas on kindralid Denikin, Erdeli, Vannovski, Elsner, Kisljakov, Markov, Orlov, polkovnikud Jaan Soots, Novožiltsev ja Pronin ning rida vähemais aukraadides ohvitsere, kes härjavaguneisse tõugatuna suletakse sinna luku taha.
Vangid