Valge rinne. Eduard Grosschmidt-Suursepp. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Eduard Grosschmidt-Suursepp
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежная публицистика
Год издания: 2012
isbn: 9789949508419
Скачать книгу
teel. Varsti on see kõigil teada.

      Masendavalt mõjub Kornilovi langemine väikese armee liikmeskonnasse. Vanad, kümneid lahinguid üleelanud karmid sõjamehed nutavad kui väikesed lapsed, räägivad üksteisega sosistades ja kartlikult, nagu lehviks nägematult nende keskel ja kuulataks leinajate juttu pealt see, kes olnud kõigile ebajumalaks.

      Korniloviga näib kadunud kõik, kuna õieti just tema isiku ümber oli koondunud terve valge võitluse idee, usk peatsesse võitu, lootus pääsemisele. Ning kui nüüd teatakse, et teda enam ei ole, et halastamatu surm on kustutanud selle keskkuju, hiilib vaprategi südamesse hirm ja piinlev kahtlus.

      Ridades pääsevad kuulujutud, üks hullem teistest, et enamlasile on tulnud määratul hulgal lisavägesid, kes tihedasti juba rõngasse haaranud kogu valgeväe, ning et hukkumine või vähemalt vangipõlv on kõigile paratamatu.

      Kabuhirm tumeda homse päeva eest ängistab luupainajana senini nii surmapõlglike sõdalaste meeli ja sõdurite hulgas sosistatakse juba salaja, et ainuke pääs seisab nüüd veel põgenemises.

      Kas oligi see nii või uskusid seda paljud, kuid vaenlanegi näib imelisel viisil teadlik olevat saatuslikust sündmusest, mis väljendub punaste laskurite võidurõõmutsevas kindluses, nende kuulide täpsemas koondamises, nende mürskude tabavamas languses. Siiski pannakse veel südilt vastu, niikauagi, kuni teatakse juhi põrmu viibivat kaevikute ligiduses, hädaohus vaenlase kätte sattuda mõnitamiseks ja võib-olla tükkideks rebimiseks.

      Ent seda vähemasti nad ei pea saama, need punased mõrtsukad. Armastatud ja nii isaliku juhi maised jäänused viime varju, kaitseme seda viimse hingetõmbeni, kui vaja, – nii otsustavad omavahel ka aremadki argadest.

      Kornilovi laip tõstetakse vankrile, kaetakse teina oma sineliga, millel välguvad kindrali siiruviirulised kuldpagunid, ja väike leinarong, saadetuna langenu alaliste ihukaitsjate Tekini ratsapolgu rühmast, liigub vaikselt Jelizavetinskaja stanitsa poole.

      Teel tuleb ratsahobusel vastu kindr. Aleksejev, kes majandusjuhina tagapool asudes alles nüüd kuulnud juhtunust. Sadulast ronides teeb ta maani kummarduse põrmu ees, suudleb ta otsaesist ja vaatleb kaua lahkunu külmi ja kirgedeta, juba hauarahusse vaibunud näojooni.

      See on kahe suure väeülema viimne hüvastijätt teineteisega, kahe juhi lahkumine vastandlikele teeradadele: ühele teekond igavikku, teisele matka algus läbi kibuvitstega põimitud okasmetsa sihitu hulkuri osas.

      Jelizavetinskajas pestakse kindrali laip puhtaks, asetatakse rutuga kokkulöödud, värvimata männilaudadest kirstu ja ehitakse ohtralt esimeste kevadlilledega.

      Salaja, et keegi kohapealseist elanikest ei saaks teada matusepaika, viiakse heintesse peidetud puusärk vankril veel mõned verstad edasi saksa kolonistide asulasse Gnatschbausse, kus vabatahtlike armee ülemvaimulik Denikini, Romanovski ja paari teise kindrali juuresolekul peab kiirelt valmiskaevatud haua juures leinateenistuse „langenud sõjamehele Lavr’ile”, mille järel haud aetakse kinni ning tehakse maatasa, lootuses, et enamlastel nüüd raske oleks seda avastada.

      Samasse kindrali puhkepaiga kõrvale leiab endale aseme ka polkovnik Nežentsev, Kornilovi-nimelise löögipolgu langenud ülem, ülemjuhataja noor sõber ja armastatuim ohvitser.

      Tasandatud hauapaigast võetakse täpne plaan, millest tehakse kolm eksemplari ja jagatakse kolme isiku kätte, ülesandega, et ellujäänute kohuseks on kord tulla hauale, kui punased tormihood lakanud rüüstamast Venemaad, ning püstitada siia korrapärane kääbas ja mälestusmärk.

      Kuid armutu saatus, mis polnud ülemjuhatajat just eriti hellitanud ta elupäevilgi, ei tunne halastust ka ta põrmule.

      2. aprillil 1918. a., pimedal ööl lahkub vahatahtlike armee kiirustades Jekaterinodari linna alt ja matkab vaenlasest jälitatuna mööda steppe üles põhja poole Aasovi mere suunas.

      Saksa kolooniasse Gnatschbausse jõuavad punased päev hiljem peale Kornilovi muldasängitamist, 3. aprillil. Nende esimeseks mureks on hakata otsima siit „valgete kassat ja kullaväärtusi“, mida need külaelanike jutu järgi siia maha matnud.

      Kõikjal ringi tuhnides asunduses, leiavad nad lõppeks kahtlase paiga, kus värske muld selgesti vihjab „rahaaugu” asukohale. Rutusti tuuakse labidad, kaevatakse ja tuuakse päevavalgele mitte loodetud rahakast, vaid Kornilovi ja Nežentsevi laip.

      Kuna esimene neist kannab õlul täiskindrali paguneid, arvatakse kohe, et see võib olla ainult Kornilov ise või Aleksejev, sest teisi kõrgemaid kindraleid valgeväes ei teata olevat.

      Nežentsevi jäänused topitakse tagasi mulla alla, kuid kindrali keha veetakse Jekaterinodari, „isiku kindlakstegemiseks”, nagu otsustab punasalga juht.

      Kägarasse kokkulitsutuna kitsasse kaherattakaarikusse, aluspesuni paljaks kistuna, tuuakse Kornilovi põrm linna uhkema võõrastemaja ette, kus elutsevad punaste võimukandjad Sorokin, Zolotarev jt. Hotelli õu, kuhu kaarik sisse sõitnud, täitub silmapilk punaväelasist, kes laibas ära tundes endise kõrgema ülemjuhataja, keksivad rõõmuärevuses vankri ümber nagu kannibalid magusa maiuspala ootel tulel podisevast katlast.

      Mõningate üksikute mõistlikumate manitsused, et surnud mees pole enam kardetav ja tema rahu ei maksa eksitada, jäävad tähelepanuta, ning üha suurenev punaste jõuk läheb järjest sõjakamaks.

      „Üles puua vaja generaltšik, et kõik näeksid teda!” hüütakse rahva seast.

      Aga seal nõuab endale sõna hotelli palkonile ilmunud komissar Sorokin, kes purujoobnuna vaevalt jalgel vaarudes tõstab käe tähelepanu märgiks. Uhkeldades teatab ta, et just tema väeosa on olnud see, kes avastanud Kornilovi laiba.

      Sorokini selja tagant trügib aga nähtavale uus nägu, komissar Zolotarev, kes kiitlejat eemale lükates karjub alla, et vale puha see Sorokini lora – tema mehed olnud need, kes kaevanud kindrali august välja.

      Vahepeal, kui kaks võimumeest ülal palkonil jagelevad omavahel kindrali „avastamise“ au pärast, rakendavad punaväelased kaariku eest hobuse lahti ja veeretavad laiba kogu vankriga tänavale, kus ta ühe puu alla saades tõstetakse kätele ja paisatakse kaltsupuntrana sillutisele.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAICAgICAQICAgIDAgIDAwYEAwMDAwcFBQQGCAcJCAgHCAgJCg0LCQoMCggICw8LDA0ODg8OCQsQERAOEQ0ODg7/2wBDAQIDAwMDAwcEBAcOCQgJDg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg7/wAARCAMgAjYDASIAAhEBAxEB/8QAHgAAAQMFAQEAAAAAAAAAAAAAAAYHCAECBAUJAwr/xABjEAABAwQAAwUEBQYKBwMIAhMBAgMEAAUGEQcSIQgTMUFRFCJhcQkVIzKBFkJSkbHRFzM4YnJ1kqGywSQ3OVZXgpNDdHYlNDZTc7PS4RgZJkRjg6InKGWVwvApNVVkhJSj8f/EABwBAQACAwEBAQAAAAAAAAAAAAABAgMEBQYHCP/EAEERAAIBAgMFBgIIBQIGAwEAAAABAgMRBBIhBRMxUZEGFEFSYXEyUyIzNDVygaGxIyQ2QsEVYhYlQ4Lh8CZE0fH/2gAMAwEAAhEDEQA/AO7TjzyZBA5BpIAJSD5D4V4reeKNko/6Y/dVXk7lHqfuj9grH94gDpqgPZL7pV+Yf+Qfuq4Pub3pHh/6sfurwSdKoUeVNAe3tLnqn/pj91V9pcPTY/sD91Y6dLGxsfA0KB5elAeypKwnpyE/0B+6rFPO/eIR/YT+6vMJPLvQqpPN0FAXl9zX3Uf2E/uoQ+7z690dP/Vj91U0KpvSugFAC3nQroUa3/6sfuoL7h/NQf8A72n91BQd7NUV7qegFAUU8vl6BAP9BP7qoJLw6bR/00/urzV0OqsoDJ9re9U/9NP7qPa3vVP/AE0/urGooDJ9re9U/wDTT+6j2t71T/00/urGooDJ9re9U/8ATT+6j2t71T/00/urGoPRsmgPRTzhP5mv/Zp/dQJDqRr3f+mn91WAbSDVmtqNAe3tTu96QD/7NP7qtW84V+9yfg0n91efIqrjpXQeNAegecSr3eT/AKSf3Vap5wq2Snf/ALNP7q8+Y1aTvrQFVOu