KORNILOVI VANDENÕU
Valge võitluse pikas ja keerukas ajaloos mängib esimese silmapaistva tegelasena kaalukamat osa kindral Kornilov, Vene vägede Kõrgem Ülemjuhataja 1917. a. teisel poolel, millal senine juht Brussilov õnnetu juulipealetungi järel jõuetult käsi langetades taganeb kohalt, suutmata vähimalgi määral pidurdada 20-miljonilise hiigelarmee järk-järgulist moondumist metsikuks, ei millegagi taltsutamatuks loomakarjaks.
Pärides oma eelkäijalt kindral Brussilovilt mitte enam sõjaväge, vaid miljoniliste massidena mässavaid, märatsevaid orje, omab Kornilov sellele vaatamata veel vaimujõudu ja meelekindlust, et kinnitada kogu Venemaale: andke mulle aega ja koondage mu kätesse täidesaatev, mitte kellegi poolt segamatu võim ja ma suudan peagi lükata rauad suhu peruksläinud hobusele, viia Vene sõjaväe tagasi ta võiduradadele…
Venemaal ei ole enam ammu kuuldud selliseid sõnu ja terve rahvas jääb pinevalt kuulatama, uskumata oma kõrvu: seni on nähtud ainult miitingumehi, ilukõnelejaid, ässitajaid ja süüdistajaid, kes küll kõik on lubanud Venemaad päästa, igaüks omamoodi, kuid keegi neist pole senini suutnud ega vist tahtnudki üle minna sõnadelt tegudele.
Seal on Kerenski, revolutsiooni kuldsuu ja miitingupubliku lemmik, suurusmaaniat põdev senitundmatu Petrogradi advokaat, kelle saatus upitanud sündmuste vahuvoogude harjalt suurima maailmariigi peaministriks; seal on enamlasist suurused, hulkade armualused Lenin, Trotski, Sinovjev oma uue, verise armuõpetusega; es-erride ninamehed Tšernov, Tšeidze, Tsereteli ja loetlematu arv teisi segaste aegade mudavetes õngitsema kippuvaid õnnekütte.
Kõigile neile hõiskab rahvas vaimustatult kaasa, tõstab kätele ja loobib õhku, aplodeerib tormiliselt ning jagab ovatsioone nagu osavaile, ammutuntud ja armastatud artistidele teatrilaval.
Õieti küll ei oodatagi neilt isehakanud rahvatribuunidelt mehiste sõnade kinnituseks ka mehiseid tegusid, pigem neile vaadatakse kui atraktsioonidele, mõnusale vahelõbule ja tsirkusnumbrile revolutsiooni mõõtmatul hiiglaareenil, kus nüüd ju igamehel on vaba voli lasta kukerpalli või visata mõnd muud vempu oskuste kohaselt – vaatlusjanuse pidurahva rõõmuks.
See tõestub kõige selgemini just miitinguplatsidel, kus üks ning seesama rahvajõuk ühevõrdse joobumusega võib veidral kombel vahettegematult kätele tõsta ja hosianna! hüüda küll Leninile, küll Kerenskile …
Et aga Venemaa on hukkumas kiiskava pillerkaari muretusse, et rinnet ja sõjaväge pole õieti enam olemaski ning et vaenlane rühib pagevate revolutsioonisoldatite kannul üha lähemale Venemaa südamele, – seda tunnustab iga viletsaimgi väejooksik ning tagala vabadustes ringiaelev tööline.
Oodatakse mingit imet, mis laguneva, kraavi veereva vankri tõstaks tagasi ta õigeisse roopaisse, ning kui uue ülemjuhataja Kornilovi julged nõuded Ajutise Valitsuse ees saavad teatavaks üle maa, arvavad paljudki tuhanded paremad kodanikud, et see imetegu nüüd on sündimas.
Ülemjuhataja kohale astudes paneb Kornilov Ajutisele Valitsusele ette tingimused, milliseist ta ei luba taganeda mitte karvaväärtki: vabastatagu sõjavägi jalamaid kõigist komissaridest ja komiteedest, kõrvaldatagu agitaatorid rindelt, suletagu Petrogradi paralleelvalitsus – Tööliste ja Soldatite Nõukogu, suletagu enamlised lehed ning antagu temale, sõjaväe kõrgemale juhile, täisvõim sõjaväge tagasi suruda distsipliini alla ilma igasuguste revolutsiooniliste vahemeesteta.
Need ennekuulmatud nõuded tekitavad poolsotsialistlikus valitsuses tormilisi vaidlusi poolt ja vastu: peaminister Kerenski paneb ette otsekohe tagandada ,,reaktsiooniline“ kindral ülemjuhataja kohalt, nõuab koguni tema vangistamist, kuid valitsuse enamik loeb siiski Kornilovi ettepanekud ainukesiks, milliste varal veel päästa võiks lagunevat rinnet ja sõjaväge.
Imelikul kombel asub Kornilovi nõudeid valitsuses toetama ka tookordne sõjaministeeriumi juht, kurikuulus Boris Savinkov, kirjanik, provokaator, poliitikategelane ja kõik kokku ühes isikus. Demonstratiivselt teatab ta oma lahkumisest sotsiaal-revolutsionääride (eserride) parteist, paneb maha ka Tööliste ja Soldatite Nõukogu saadiku volitused ning hakkab ihu ja hingega tegema kihutustööd Kornilovi ettepanekute heaks.
Valitsus kutsub Ülemjuhataja 3. aug. 1917. Petrogradi, kus pidulikul istungil avaldab talle oma täit poolehoidu ning lubab peagi välja töötada uute seaduste põhialused sõjaväe distsipliini tõstmiseks, surmanuhtluse uuesti sisseseadmiseks rindel kui ka tagalas, nagu seda nõudnud Kornilov, ning otsustab esialgu kogu asja jätta valitsuse saladuseks, kuni 12. ja 13. aug. Moskvasse kokkukutsutava riikliku nõupidamiseni, millest kava kohaselt osa peavad võtma kõigi endiste nelja duuma ja senati liikmed.
Kerenski aga, kes kardab oma tähte langemas uue ülemjuhataja järjest suureneva populaarsuse säras, mängib esimese juudatembu sellega, et annab Kornilovi kirjalikult avaldatud ettepanekute täpse ärakirja tarvitada enamlaste häälekandjale „Izvestija”, kes trükib need ära juba järgmisel päeval, s. o. 4. augustil. Siitpeale algab ajakirjanduses metsik propaganda ja puretamine Kornilovi vastu, ning viimasele on selge, et valitsuse kaasabile suure päästeaktsiooni teostamisel ei või ta kuigi palju loota, niikaua kui selle valitsuse eesotsas seisab Kerenski.
Peaministri ja ülemjuhtaja vahekord ning vastastikune usaldamatus jõuab selleni, et kui 10. aug. Kornilov sõidab uuesti Petrogradi, kutsutuna sinna valitsuse koosolekule, võtab ta kaasa tugeva ihukaitsesalga endale truimast Tekinski polgust, pannes Talvepalee juurde välja valvetõkked kuulipildujatega, kuna ta on teateid saanud Kerenski salakavatsusist teda äkiliselt vangistada ning valitsus seada sündinud tõsiasja ette.
Valitsuse laua taga aga mõlemad rivaalid vahetavad lahke naeratuse saatel viisakussõnu ja kui Kornilov paneb ette juba lähemail päevil tuua Petrogradi valitsuse kaitseks ja oodatava enamlise väljaaste vältimiseks 3 ratsakorpust koos kasakate ja Metsiku Diviisi polkudega, nõustub Kerenski näiliselt sellegagi, kuid lansseerib hiljem ajakirjandusse nurjatu süüdistuse: Kornilov tahtvat oma löögiosi tuua pealinna vaid selleks, et kukutada siin valitsust ja lämmatada revolutsiooni …
Vaenukinnas on seega heidetud ning kumbki pool jälgib suurima ettevaatusega vastase iga sammu. 12. ja 13. augustil 1917. a. Moskvas peetavale riiklikule nõupidamisele saabub Kornilov jällegi kaitsesalga saatel, ja Kerenski omakorda häirestab terve Moskva garnisoni lahingukorda, kartes, et kindralil on siingi mingeid kavatsusi.
Moskva nõupidamine muide, millele mõnelt poolt pandud nii suuri lootusi, kujuneb tegelikult lärmikaks miitinguks, kus sõnavõttudega ilutsevad eelkõige Kerenski, Tšernov, Savinkov jt., ning kui ülemjuhataja astub kõnetooli, saadavad tema sõnu vahelehüüded ja Kerenski ähvardab tal mitmel puhul sõna ära võtta. Kuigi Kornilovile tehakse tormilisi ovatsioone nõupidamise parempoolsete saadikute poolt, ei suudeta koosolekul leida ühist keelt ja ülemjuhataja ettepanekud jäävad vähemusse.
Sellest momendist alates arvatavasti valmibki Kornilovi mõtteis plaan tõesti teostada seda, mida ta vaenlane Kerenski oma nahahoidmishirmus talle poolvägisi inspireerida püüdnud: tõugata väevõimuga teelt see käratsev, ilusõnade tulivärgis lohutust otsiv tahtejõuetu salkkond inimesi, kes end nimetab valitsuseks, suunata tugevad löögijõud Petrogradile ja likvideerida ühel ajal ka Tööliste ja Soldatite Nõukogu.
Moskva nõupidamiste lõpupäeval, 13. aug. on ülemjuhataja vagunis jutuajamine kindral Kornilovi ja kindr. Aleksejevi vahel, kes on samuti osa võtnud äsjalõppenud „miitingust”.
Mõlemad on rusutud meeleolus tulnud koosolekult ja tahavad vanade sõpradena vahetada nüüd mõned sõnad Venemaa saatuse üle, mis kummalegi paistab peidetuna tumedate kõuepilvede taha.
„Mis toob homne päev meile, Lavr Georgievitš? …” õhkab Aleksejev istet võttes, hajameelselt silmitsedes oina saapaninasid.
„On siiski üks abinõu veel, Mihhail Vassiljevitš,” lausub Kornilov. „Tuleb kõiges toetuda ainult Ülevenemaalisele Ohvitseride Liidule. See oleks teie kätes paras relv. Asuge selle liidu etteotsa, kui arvate, et sellest mingit